Kust algab kiusamine? Päris kindlasti võib kiusuks nimetada naistele ja meestele nendele vanuse nina alla hõõrumist. Tõsi, vanusega seotud negatiivsed märkused on üsna haledad, sest vanus on miski millele keegi ometi vastu ei saa. Pealegi räägib solvang solvajast endast ja varsti on needsamad vanusele osutajad silmitsi tõsiasjaga, et aastad kipuvad ka neid külastama.
Paraku on vanuse kallal tänitamisel kuskil piir, eriti, kui jutuks tuleb 40ndates peatoimetaja, kes avaldab oma uudistekanalis objektiivse loo ehk lugejakirja. Just nii juhtus Elu 24 peatoimetaja Katrin Lustiga, kes avaldas kahe suunamudija korraldatud kohtumisõhtu kohta lugejakirja, mis ei läinud väidetavalt nii nagu pileti ostnud klient oli oodanud. Mis sellele järgnes, oli tegelikult lausa ootuspärane, arvestades kõnealuste suunamudijate varasemat käitumismustrit. Kuid kõik siiski polnud nii ootuspärane, sest veel kunagi varem pole 40ndates lapseootel peatoimetaja kohta kõlanud sõnad, mida ma siinkohal ei korda, sest need ei vääri trükimusta.
Ma ei võta tavaliselt osa vastuseisudest, sest see ei muuda enamasti midagi, vaid valab õli tulle. Kuid ajakirjanike ründamine ja isiklikuks minek on liiast. Eriti, kui ründajaks on keegi, kes teenib klatši vahendamisega tulu. Ja ka selles pole midagi uut, sest maailmas on küll ja küll erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid, mis vahendavad peenemal või jämedamal viisil kõmu ning teenivad selle pealt kena summa. Kuulan vahel ka ise ühe Briti daami YouTube`i kanalit, kus inglise huumori ja mõistukõnega pannakse mõned persoonid vaimukalt paika. Seega oleks minu poolt eriti silmakirjalik mõista hukka neid, kes müüvad klatši, arvestades ka tõika, et olen olnud Kroonika reporter.
Kuid reporetrina töötades on omad reeglid, millest ei saa üle ega ümber astuda. Blogijatel seda pole. Ja ilmselt just piiride puudumine blogimaailmas on toonud kaasa laine, kus kõmumeedia vahendab lõputult vastaseise, mis omakorda kujundavad päris kindlasti ka noorte seisukohti. See pole mingi meelelahutus, vaid pesuehte kiusamise propageerimine. Loevad noored ja vanad, kes vangutab pead, kes võtab õppust. Näide eelmisest aastast - kuidas ikka endisele sõbrannale koht kätte näidata? Laome kõik ta saladused päevavalgele! Kui see pole vaimne vägivald ja kiusamise kõrgem klass, siis kuidas seda tegevust üldse nimetada?
Tulles tagasi Katrin Lusti juurde, siis kandsin temaga juhtunut paar päeva mõtteis kaasas. Kui ma oma rätsepa pool roosat kimonot selga proovisin, meenus mulle üks tore ütlus, seega lehvitasin lustlikult kaamerasse ja ütlesin: "Tervitused Katrin Lustile. Üks vanur tervitab teist!" Seejärel avaldasin selle story oma Instagramis ja lisaks tegin üleskutse, et 40ndates naised, võiksid saata Katrinile toetava tervituse ja panna selga roosa kleidi. Seda Katrin Lusti toetuseks loodud reelsi, on tänaseks vaadatud pea 55 000 korda ja selle leiad SIIT.
Üks, mis mulle selle kiusamisvastase kampaania jooksul selgeks sai, on tõik, et 40+ naistega võib küll tüli norida aga paljud on oma vanuse üle uhked ning võlgu ei jää. Sildistades negatiivse alatooniga naisi nende vanuse pärast - see on juba ette kaotatud lahing. Kui lisada sellele loole tõik, et Katrin ootab viimaseid päevi last, muutub tema alandamine veelgi jäledamaks. Mis ajast on raseda naise mõnitamine igati tervitatav tegevus?
Oma fotosid ja vaimukaid kommentaare avaldasid mitmed tuntud naised, nende seas Kristiina Heinmets, Triin Katariina Tammert, Kirsti Timmer, Dagmar Oja. Viimased kaks nimetasid suunamudijaid suunamudilasteks. Palju oli aga neid naisi, kes kirjutasid mulle oma nimega, kuid eelistasid jääda avalikkusele anonüümseks. Mind lõi pahviks, kui palju kirju sai Katrin Lust toetuseks ja kui lõbusat vastukaja sain oma sotsmeedia kanalites. Eriti meeleolukas oli viis, kuidas naised oma vanuse teemal nalja viskasid. Sellised märkused ongi selleks, et vanuseteema tühiseks naerda.
Kuid kust algab ja lõpeb ikkagi kiusamine? Selle joone peaksime tõmbama ise, enne kui oma suu avame ja teisi solvama asume, sest halvustav hinnang võib tulla bumerangina tagasi. Veelgi enam - see hakkab rahva suus oma elu elama. Väljend "vanur" on muutunud nii populaarseks, et kui viimati Pärnus toimunud üritusel "Moekas" osalesin, astus kolm naist juurde ja tänasid, et ma "vanurite" eest seisan. Ehk iseloomustab seda Katriniga juhtunut nii mulle kui ka Katrinile tulnud toetavate sõnumite tulv? Ah jaa ... Veel täna hommikul kirjutas mulle üks tuntud Eesti moelooja kirja ja märkis lõppu: Vanur tervitab. Arvasin, et tänaseks on asi vaibunud, kuid ei ole. Sõna on lind, mida kinni ei püüa.
