I just wrote how sometimes I don't understand how Monday has already become Sunday. I may sound like a broken record - but here I am, thinking the same thing. The week flies. And some small things from these seven days are before you.
* Sometimes it pays to shop in your wardrobe. A year ago I bought a scarf in Helsinki that cost me an arm and a leg and then I left it in the closet with the label. At the beginning of the year, I found him in the closet and I was so happy about it. For a while now, I've realized that before buying something new, it's worth looking in your closet. I hope that this scarf will not suffer the same fate as my hat, because when I left IKEA, I felt sincere joy that at least my scarf was still there.
Alles ma kirjutasin, kuidas vahel ei saa aru, kuidas esmaspäevast on saanud juba pühapäev. Ma võin tunduda justkui kulunud plaat - aga siin ma olen ja mõtlen täpselt seda sama. Nädal lendab. Ja mõned väikesed seigad nendest seitsmest päevast on sinu ees.
* Selle nädala kõige olulisem sündmus oli kahtlemata minu isa (issi - nii nagu mina teda kutsun) sünnipäev. Juba teist aastat läksin oma vanemate juurde päev varem, et isale sünnipäeva hommikuks laud katta. Õhtusöögiks tuli ka ülejäänud perekond ja selleks, et sünnipäevale panna eriti magus punkt, avasin mulle jõuluks kingitud erakordse Dolce & Gabbana šokolaadikreemi, mida sõime paksude pannkookidega. Kellele ma veel on spetsiaalse šokolaadikreemi hoian, kui mitte oma isale?
* Kuniks õpetajad streigivad, leidsin tütrega meeldiva võimaluse külastada IKEA lõputute võimaluste kuningriiki. Mulle meeldib ülekõige nende kontseptsioon aga samavõrd armastan nende juures söömas käia - sel ajal kui tuul tõusis, nautisime nende kuulsaid lihapalle, martsipanikreemi ja pannkooke. Kahjuks kaotasin IKEAsse oma lemmikuima talvemütsi.
* Kuulasin läbi Andrew Lownie elulooraamatu "The Mountbattens: Their Lives & Loves". See on kirjutatud sedavõrd põnevalt, et raamat mängis mul taustaks igal vabal hetkel. Selle raamatu teevad põnevaks isiklikud kirjad, mis on erakordsel viisil kirjutatud ja muidugi Lord Mountbatteni abikaasa Edwina värvikas elu - tal oli sedavõrd palju armukesi, et ma lihtsalt kaotasin järje. Kui Lord Mountbatten lõpuks üksildusest tüdines ja endalegi armukese leidis, tegi Edwina sel puhul oma mehele lõputuid stseene. Tahes tahtmata viis see raamat mind mõttele, et abielu on omaette kunstivorm.
Väärib märkimist, et päris kindlasti ei räägi see raamat vaid ühest truudusetust abielust, vaid on mitmekihiline sisevaade Mountbattenite kirevasse ellu. "The Crown`i" vaatajad teavad kindlasti just Lord Mountbattenit prints Philipi onuna ja olulise figuurina kuningas Charles`i elus.
* Talv oleks minu jaoks ilma toataimedeta täiesti väljakannatamatu. Ma armastan sõnajalgu ja kummipuusid, sekka teisi rohelisi tegelasi. Minu kodu au ja uhkus on roheliselt roosakate lehtedega kummipuu Ficus Elastica Belize. Teadupärast tuleb kummipuudede kastmisega olla eriti ettevaatlik - neid ei tohi kasta üle ega ka kuivale jätta. Seega ostsin Amazonist oma taimedele spetsiaalse Moisture Meter, millega saan kontrollida eriti suurte lillepottide niiskutaset. Täielik lotovõit!
* Pärast oma peatraumast paranemist olen käinud kõikjal maskiga. Mitu tuttavat on küsinud: "Kas oled haige?" ja ma olen vastanud: "Ei, ma püüan mitte haigeks jääda." Paraku sai väga vastik nohu mind ikkagi kätte. Mul pole ammu nohu olnud ja maailm tundub üsna kaldus - niiske ilm on veel niiskem, libe tänav veelgi libedam ja isegi tavapäraselt soe hommikumantel tundub jahe. Aga oma värvilistesse maskidesse olen jätkuvalt kiindunud. Kui paljud väristavad maskidele mõeldes õudusest õlgu, siis minu jaoks teevad värvilised maskid elu värvilisemaks.
* Veendusin taaskord, et vahel tasub šopata omaenda riidekapis. Aasta tagasi ostsin Helsingist endale salli, mis maksis terve varanduse ja siis jätsin ta koos sildiga kappi seisma. Aasta alguses leidsin ta kapist ja tundsin selle üle kirjeldamatut rõõmu. Juba mõnda aega olen saanud aru, et enne kui midagi uut osta, tasub oma kappi vaadata. Ma loodan, et seda salli ei oota sama saatus, mis minu mütsi, sest IKEA`st väljudes tundsin siirast rõõmu, et vähemalt mu sall oli alles.
No comments
Post a Comment