Stellarium Beauty Box "Sõbrapäev" on kohal!

Sõbrapäev on täpselt 14 päeva pärast. Selleks puhuks on meil varuks Stellarium Beauty Box - nii oodatud on Valentini päevaks, et esimesed boxid on juba müüdud. Veebruaris tuleb meil vaid loetud arv karbikesi, seega kes esimeste seas, see saab roosa karbikese tulvil üllatusi. 

Mul on alati tavaks öelda, et olen iseenda parim sõber. See tähendab, et teen endale ka kingitusi ja seda eriti sõbrapäeval, sest see, kes saab endaga hästi läbi, on keegi, kellel on elus vedanud. Hinnakem ja premeerigem ennast!

Nagu tavaks sätime Stellarium Boxi kokku pidades silmas sinu personaalset ankeeti ja nii leiad meie roosas kuldse kirjaga karbikeses tooted, mida just sinu hing ihaldab.

Millised brändid sind jõulukuul Boxis ootavad? Meil leidub nii nahahooldustooteid kui ka dekoratiivkosmeetikat. Boxis on ootavad sind järgmised firmad: Clarins, Dolce & Gabbana, Hugo Boss, Coach, Carolina Herrera, Montblanc, Vera Wang, Beekman, Elizabeth Arden ja mõistagi jätame mõned brändid hoopis saladuseks, sest kes meist üllatusi ei armastaks?  

Sellest aastast teeme vaid Stellarium King Size Beauty Boxe, millega paljud meie lojaalsed tellijad on juba tuttavad. Iga King Size Box sisaldab muu hulgas täissuuruses parfüümi - spetsiaalse lõhna valime sulle välja Sinu ankeeti silmas pidades. Stellarium King Size Box maksab 100 eurot ja see summa sisaldab kättetoimetamiskulu. 

Soovid endale Stellarium Boxi? Kirjuta info@stellarium.ee ja Sinuga võetakse ühendust. 

THIS WEEK: Marriage is an art in itself

I just wrote how sometimes I don't understand how Monday has already become Sunday. I may sound like a broken record - but here I am, thinking the same thing. The week flies. And some small things from these seven days are before you.

* The most important event of the week was undoubtedly my father's birthday. For the second year in a row, I went to my parents a day earlier to set the table for my father in the morning. In the evening, the rest of the family came, and to put an extra sweet point on the birthday, I opened the Dolce & Gabbana chocolate cream that was given to me for Christmas, which we ate with thick pancakes.

* While the teachers were on strike, I found a pleasant opportunity to visit IKEA with my daughter. I love their concept above all, but I equally love going to their place to eat - while the wind picked up, we enjoyed their famous meatballs, marzipan cream, and pancakes. Unfortunately, I lost my favorite winter hat at IKEA. I'm cheesed off, but what can I do?

* I listened to Andrew Lownie's biography "The Mountbattens: Their Lives & Loves". It is written so excitingly that the book was playing in the background at every free moment. What makes this book exciting are the personal letters, written extraordinarily. There is no doubt that Lord Mountbatten's relationship with his wife Edwina, who had so many lovers that I lost count, is thrilling. Thinking of these two, I was once again convinced that marriage is an art in itself. 

* Winter would be unbearable for me without indoor plants. I love ferns and rubber figs. The honor and pride of my home is my Ficus Elastica Belize. As you know, you have to be very careful when watering the figs - they must not be overwatered or underwatered. So I bought a special Moisture Meter from Amazon for my plants, which I can use to check the moisture level of extra-large flower pots. Just the ticket for me!

* Since recovering from my head injury, I've kept to myself. I go everywhere with my colorful masks and yet our whole family managed to catch a cold somewhere. Colds are quite annoying, especially since they happen to me once in a blue moon.

* Sometimes it pays to shop in your wardrobe. A year ago I bought a scarf in Helsinki that cost me an arm and a leg and then I left it in the closet with the label. At the beginning of the year, I found him in the closet and I was so happy about it. For a while now, I've realized that before buying something new, it's worth looking in your closet. I hope that this scarf will not suffer the same fate as my hat, because when I left IKEA, I felt sincere joy that at least my scarf was still there.

Alles ma kirjutasin, kuidas vahel ei saa aru, kuidas esmaspäevast on saanud juba pühapäev. Ma võin tunduda justkui kulunud plaat - aga siin ma olen ja mõtlen täpselt seda sama. Nädal lendab. Ja mõned väikesed seigad nendest seitsmest päevast on sinu ees.

* Selle nädala kõige olulisem sündmus oli kahtlemata minu isa (issi - nii nagu mina teda kutsun) sünnipäev. Juba teist aastat läksin oma vanemate juurde päev varem, et isale sünnipäeva hommikuks laud katta. Õhtusöögiks tuli ka ülejäänud perekond ja selleks, et sünnipäevale panna eriti magus punkt, avasin mulle jõuluks kingitud erakordse Dolce & Gabbana šokolaadikreemi, mida sõime paksude pannkookidega. Kellele ma veel on spetsiaalse šokolaadikreemi hoian, kui mitte oma isale?

* Kuniks õpetajad streigivad, leidsin tütrega meeldiva võimaluse külastada IKEA lõputute võimaluste kuningriiki. Mulle meeldib ülekõige nende kontseptsioon aga samavõrd armastan nende juures söömas käia - sel ajal kui tuul tõusis, nautisime nende kuulsaid lihapalle, martsipanikreemi ja pannkooke. Kahjuks kaotasin IKEAsse oma lemmikuima talvemütsi. 

* Kuulasin läbi Andrew Lownie elulooraamatu "The Mountbattens: Their Lives & Loves". See on kirjutatud sedavõrd põnevalt, et raamat mängis mul taustaks igal vabal hetkel. Selle raamatu teevad põnevaks isiklikud kirjad, mis on erakordsel viisil kirjutatud ja muidugi Lord Mountbatteni abikaasa Edwina värvikas elu - tal oli sedavõrd palju armukesi, et ma lihtsalt kaotasin järje. Kui Lord Mountbatten lõpuks üksildusest tüdines ja endalegi armukese leidis, tegi Edwina sel puhul oma mehele lõputuid stseene. Tahes tahtmata viis see raamat mind mõttele, et abielu on omaette kunstivorm. 

Väärib märkimist, et päris kindlasti ei räägi see raamat vaid ühest truudusetust abielust, vaid on mitmekihiline sisevaade Mountbattenite kirevasse ellu. "The Crown`i" vaatajad teavad kindlasti just Lord Mountbattenit prints Philipi onuna ja olulise figuurina kuningas Charles`i elus.

* Talv oleks minu jaoks ilma toataimedeta täiesti väljakannatamatu. Ma armastan sõnajalgu ja kummipuusid, sekka teisi rohelisi tegelasi. Minu kodu au ja uhkus on roheliselt roosakate lehtedega kummipuu Ficus Elastica Belize. Teadupärast tuleb kummipuudede kastmisega olla eriti ettevaatlik - neid ei tohi kasta üle ega ka kuivale jätta. Seega ostsin Amazonist oma taimedele spetsiaalse Moisture Meter, millega saan kontrollida eriti suurte lillepottide niiskutaset. Täielik lotovõit!

* Pärast oma peatraumast paranemist olen käinud kõikjal maskiga. Mitu tuttavat on küsinud: "Kas oled haige?" ja ma olen vastanud: "Ei, ma püüan mitte haigeks jääda." Paraku sai väga vastik nohu mind ikkagi kätte. Mul pole ammu nohu olnud ja maailm tundub üsna kaldus - niiske ilm on veel niiskem, libe tänav veelgi libedam ja isegi tavapäraselt soe hommikumantel tundub jahe. Aga oma värvilistesse maskidesse olen jätkuvalt kiindunud. Kui paljud väristavad maskidele mõeldes õudusest õlgu, siis minu jaoks teevad värvilised maskid elu värvilisemaks.

* Veendusin taaskord, et vahel tasub šopata omaenda riidekapis. Aasta tagasi ostsin Helsingist endale salli, mis maksis terve varanduse ja siis jätsin ta koos sildiga kappi seisma. Aasta alguses leidsin ta kapist ja tundsin selle üle kirjeldamatut rõõmu. Juba mõnda aega olen saanud aru, et enne kui midagi uut osta, tasub oma kappi vaadata. Ma loodan, et seda salli ei oota sama saatus, mis minu mütsi, sest IKEA`st väljudes tundsin siirast rõõmu, et vähemalt mu sall oli alles. 

Maskiga kaadri autor: Kristin Arniste

Bring some Christmas flavour to January

A creamy, slightly salty goat’s cheese ice cream with Christmas-flavoured cranberry sauce is a wonderful combination that probably melts the hearts of those who don’t usually like cakes very much. 

Despite the iciness of the cake, it fits a Christmas table perfectly. If you wish, you can also prepare it without the crust, simply a goat’s cheese and cranberry ice cream. In any way, it is a good way to bring some Christmas flavour to January. For 6-8 persons. 

What's needed?

Crust: 

100 g dates 

100 g hazelnuts 

1-2 tbsp coconut oil  

Goat’s cheese ice cream: 

2 dl 35% cream 

150 g goat’s cream cheese 

100 g regular cream cheese 

2-3 tbsp DanSukker unrefined cane sugar 

Vanilla seeds scraped from 1 pod  

Cranberry sauce: 

200g cranberries 

1 dl DanSukker jam sugar 

1/2-1 tsp cardamon 

1-2 star anise  

pistachios, chopped

How to prepare?  

For the cranberry sauce, boil the cranberries with jam sugar, cardamon, and star anise for about 15-20 minutes. Cool down.  Make the crust. Use a food processor to combine the nuts and dates into an even mass. Add melted coconut oil and stir everything through. Line a cake tin or other suitable container with cling film and press the crust into it.  For the goat’s cheese ice cream, whip the cream with room temperature goat’s cream cheese and regular cream cheese, sugar, and vanilla seeds into a creamy foam. Pour half the goat’s cheese cream into the cake tin. Pour half the cranberry sauce on top of it. On top of the sauce, pour the rest of the goat’s cheese cream, and cranberry sauce on top of that once more. Mix the top layers a bit with a spoon. Place in the freezer for at least 5 hours up to overnight. Before serving, take the icy cake out to room temperature for a bit so that it would melt slightly and get creamy. Sprinkle chopped pistachios on top when serving.

Explore Tuuli Mathisen's other recipes in her wonderful blog "Ise tehtud, hästi tehtud".

Kreemjas, pisut soolaka alatooniga kitsejuustujäätis koos jõulumaitselise jõhvikakastmega on imeline kooslus, mis maitseb suure tõenäosusega ka neile, kes muidu suured koogisõbrad ei ole. Vaatamata jäisele olemisele sobib selline jäätisekook hästi ka jõululauale. 

Igatahes sobib ideaalselt see ideaalselt ka neile, kes soovivad veel jaanuaris jõulumaitsed. Väärib märkimist, et soovi korral võid selle valmistada ka ilma koogipõhjata ja lihtsalt kitsejuustu-jõhvika jäätisena. Koogist jagub 6-8-le maiasmokale.

Mida sa vajad?

Tordipõhi: 

100 g datleid 

100 g sarapuupähkleid 

1-2 sl kookosõli 

Kitsejuustujäätis: 

2 dl 35%-list koort 

150 g kitsepiimast toorjuustu 

100 g toorjuustu 

2-3 sl DanSukkeri rafineerimata 

roosuhkrut 

1 vanillikauna seest kraabitud seemned 

Jõhvikakaste: 

200 g jõhvikaid 

1 dl DanSukkeri moosisuhkrut 

1/2-1 tl kardemoni 

1-2 tähtaniisi 

pistaatsiapähkleid, hakituna.

Kuidas valmistada?

Jõhvikakastme jaoks keeda jõhvikaid koos moosisuhkru, kardemoni ja tähtaniisiga ca 15-20 minutit. Jahuta. Valmista koogipõhi. Selleks töötle köögikombainis pähklid ja datlid ühtlaseks massiks. Lisa sulatatud kookosõli ja sega kõik läbi. Vooderda keeksivormi või muu sobiliku nõu kilega ja suru sinna põhjale koogipõhi. Kitsejuustujäätise jaoks vahusta koor koos toasooja kitsepiimast- ja tavalise toorjuustuga, suhkru ja vanilliseemnetega kreemjaks vahuks. Kalla pool kitsejuustukreemist koogipõhjale. Sinna peale kalla pool jõhvikakastmest. Jõhvikakastmele kalla jälle kitsejuustukreem ning kõige peale taas jõhvikakaste. Tõmba lusikaga pealmine kiht paari liigutusega veidi segamini. Aseta sügavkülma vähemalt 5 tunniks kuni üle ööl. Enne serveerimist tõsta jäine kook veidi aega enne serveerimist toatemperatuurile, et ta veidi sulaks ja muutuks kreemjamaks. Puista serveerides peale hakitud pistaatsiapähkleid. 

Vaata Tuuli Mathiseni teisi retsepte tema võrratust blogist "Ise tehtud, hästi tehtud", mille leiad SIIT.

THIS WEEK: Ready For Absolutely Nothing

The week often goes by so quickly that on Sunday it's hard to remember what happened on Monday. Yet it's the events, big and small, that make our day and are the things we enjoy. A week is sometimes like a jigsaw puzzle, and it is some of this week's events that I've put together here. This Week is usually published on Stellarium’s Instagram on Sunday’s, but now you can also find it on the blog every Sunday.

 

* I finally got good news from my doctor, after 45 days of getting my head injury. Before my appointment I took a sad selfie. I should have taken a selfie after talking with the doctor, cause I was much happier after meeting him.

* A friend of mine bought me new curtains from Morocco. It was so fun - shopping via FaceTime. When the curtain fabrics have arrived, I will show them to you.

* I got my 2024 diary from Daphne`s Shop via Amazon. As I was exploring it, it's like I fell down a rabbit hole - it contains stickers, postcards and is so beautifully made. So this year I have two diaries - a smaller one and a Daphne Diary. I love writing about my everyday life. It`s so fun to look back on. 

* I skipped a fancy Friday dinner party and decided to write a blog post. Here in Estonia, we have a lovely musician and some tabloids have got over many months of dirt about this lovely singer. Suddenly it seemed like it was the biggest thing in Estonia and so many people were gossiping about this topic. So I decided to suggest people activities to do instead of engaging in idle-talk.

* Since day dot I haven´t bought any new actual books. So I finally got Susannah Constantine's memoir "Ready For Absolutely Nothing". I already know that it is completely up my street.

* I found an old article about myself, where I talked about my work as a stylist and I noticed something - I had mentioned that one of my favourite cosmetic brands is Elizabeth Arden. Little did I know at the time that years later I would become their Estonian ambassador and I have been their ambassador for seven years now. Thanks for writing that piece, Monika Kelle. 

Nädal möödub sageli nii kiiresti, et pühapäeval on raske meenutada seda, mis leidis aset emsaspäeval. Ometi teevad kaunikesti meie päeva just suured ja väikesed sündmused, millest rõõmu tunda. Nädal koosneb vahel justkui puzzle tükikestest ja just mõned selle nädala sündmused panin siia kirja. This Week ilmub pühapäeviti Stellarium Instagramis, kuid selle ülevaate pikema versiooni leiab nüüdsest pühapäeviti ka blogist. 

* 45 päeva pärast peatraumat kuulsin lõpuks ometi arstilt häid uudiseid. Oleksin pidanud selle selfie tegema pärast neuroloogi kabinetist väljumist, sest enne olin üsna nukker. Hiljem oli minu meeleolu nagu rebasel, kes kaotas vahepeal oma saba aga leidis siis veelgi kohevamana üles. 

* Päeviku pidamine on mul vereringes. Kui ma ei saa oma päevast paari detaili üles kirjutada, tunnen, et olen end alt vedanud. Selleks puhuks on mul üsna meeleolukas päevikute ja märkmike süsteem. Suurem päevik pikutab öökapil ja sinna kirjutan unenäod, päeval juhtunud seigad ja vahel mõned meeleolukad dialoogid. Õigupoolest oli mul nii päevik kui ka märkmik juba olemas, kuniks leidsin Amazonist Daphne`s Diary märkmiku, mis oleks nagu Alice Imedemaa jäneseurg - sa justkui rändaksid ringi kuntsniku joonistatud piltide maailmas ning vahepeal on tunne, et sinna ei raatsigi kirjutada. Boonusena leiab Daphne`s Diaryst ka kleepekaid, retsepte, märkmepabereid ja postkaarte. Kuna Instagramis nii paljud küsisid selle konkreetse päeviku kohta, lisan Amazoni lingi SIIA, kust mina selle tellisin. Lähiajal luban päevikut ka Instastoorides näidata.

* Mõni aeg tagasi nägin Facebookis, et mu Marokos elav hea tuttav külastas kohalikku kangapoodi. Olin ühest konkreetsest kangast nii vaimustuses, et küsisin, kas ta saaks mulle seda kardinate jaoks osta. Paar nädalat hiljem oli ta samas kohas tagasi ja Facetime`i kasutades leidsin glamuurse ja samas delikaatse kanga, millest sünnib ühel päeval kardin. Aitäh Ilonale pildi eest.

* Reede õhtul oli mind kutsutud sõprade juurde õhtusöögile, kuid Liis Lemsalu ümber toimunud klatš polnud selleks hetkeks ikka veel vaibunud. Äkitselt lõi mulle silme ette pealkiri: "Klatšid ikka Liis Lemsalu? Siin on neli asendustegevust". Ma teadsin, et see ajaaken oli õhtusöögi jaoks broneeritud, kuid tundsin ka, et kui ma seda lugu reede õhtul ei kirjuta, ei pruugi ma seda kunagi teha, sest laupäeval olid uued tegemised varuks. Jäin täismeigi ja kleidiga koju ning lõpetasin postituse reede öösel. See on läinud paljudele korda ja kes soovib seda lugeda, leiab loo SIIT. Parim kompliment tuli inimeselt, kes tänas raamatusoovituste eest ja ütles, et see rubriik sobib ka mitteklatšijatele. 

* Tuhat ja üks aastat pole ma ostnud endale raamatut, mida päriselt käes hoida ja lugeda. Kuulan küll audioraamatuid, kuid lõpuks ometi jõudsid minuni Susannah Constantine'i memuaarid "Ready For Absolutely Nothing". Ma teadsin juba raamatu arvustusi lugededes, et see raamat saab olema minu tassike teed. 

* Leidsin vana ajakirja Anne, kus ajakirjanik Monika Kelle oli mind intervjueerinud. Rääksin oma tööst stilistina, juuksehooldusest ja muu hulgas avastasin, et minult oli küsitud minu lemmikuimate kosmeetikabrändide kohta. Olin selles loos maininud Elizabeth Ardenit ja kiitnud üht nende öökreemi. Kas pole üllatav, milliseid pöördeid vahel elu võtab - toona polnud mul aimugi, et minust saab Eestis Elizabeth Ardeni ametlik saadik ja seda juba seitse aastat.

Klatšid jätkuvalt Liis Lemsalu? Siin on neli asendustegevust

 

“Ma käisin täna kolleegidega söömas ja absoluutselt kõik teadsid midagi Liis Lemsalu kohta. Kõik! Kõigi olid "kindlad andmed" … Mul hakkas lõpuks nii ebamugav, et jätsin toidu järgi,” ütles mu sõbranna täna telefonis. Ta oli häiritud, sest ei mõista, miks inimesed sisustavad lõunapausi klatšiga.

Jah, tõepoolest, kui Liis Lemsalu pihtimus “Pealtnägijas” eetrisse läks, on pärast seda ilmselt traadid tuliseks ja hääl ära räägitud. Õudusega lugesin kommentaare, mida inimesed on “Pealtnägija” Facebooki jätnud - üks hukkamõistvam kui teine. Kõik kõige "targemad". Õnneks leidus ka erandeid, kes suutsid tõestada, et kaine mõistus eksisteerib. Mõtlesin hiljem, et olen palju enda närve säästunud, sest mul pole aega foorumites kolada, kus inimesed, kelle puhul näib, et nendel pole ei oma elu ega hobisid, pritsivad kõige hullemaid ja inimhinge hävitavaid lugusid. Sõnal on jõud. Klatšil veel suurem.

Kuid, kus viga näed laita, seal mine ja aita. Eks jaanuar ongi keeruline kuu - väljas on kohutavalt külm, lund aina sajab, päikest pole veel piisavalt ja äkitselt langeb taevast justkui õnnistus - skandaal, millest saab keele villi rääkida. Mina pakun blogis neli asendustegevust klatšile. Kui aus olla, siis ma kohe üldse ei taha uskuda, et Stellariumi lojaalsed lugejad oleksid justkui seesama kohutav kamp, kes foorumites, kohvimasina kõrval tööl või Facebookis oma "kindlast allikast" kuuldud tõde kuulutab, kuid neid toredaid asendustegevusi saab kahtlemata endale kõrva taha panna ka siis, kui jaanuarikuu õhtud tunduvad liiga pikad ja tahaks ellu midagi uut.

1. Tee oma esik korda, enne kui ...

Kliiniline psühholoog Jordan Peterson on lausunud, et enne kui tuled teistele õpetama kuidas elada, tee oma esik korda. Enam paremini ei saagi öelda, arvestades, et esik vajab tõepoolest pidevat korrastamist ja aegajalt on lausa tervitatav seda ruumi, mida esimesena oma koju sisenedes näeme, isegi ümber kujundada. 

Selleks pakun sulle oma lemmikuima loengutelehe nimega Create Academy, kust saab muuhulgas võtta üle kümne sisekujundaja loengusarja. Lisaks leiad loenguid aiandusest, lilleseadest ja kokandusest. Iga instruktor annab sulle ühe tasuta tunni, seega on sul tänu sellele lihtsam leida enda jaoks just see inimene, kes sind kõnetab. Viimased pool aastat olen palju oma vabast ajast veetnud just Create Academy õpilasena. Minu jaoks on see lehekülg täielik kuld - Create Academy leiad SIIT

2. Vaimustav valik audioraamatuid

Audioraamatud on vaimustav viis teha kahte-kolme asja korraga - taustaks loeb sulle keegi raamatut, samal ajal, kui sina esikut koristad, jalutamas käid või koju sõidad. 

Huh. Ma ei teagi, kust alustada, sest Audible on Create Academy kõrval saanud minu teiseks parimaks semuks. Kuna olen poolteist kuud haige olnud ja sellest pea kuu aega lamanud, siis on audioraamatud osutunud erilisteks seltsilisteks. Alustan kirjanikust, kellega läbi ühise sõbra viimati Londonis kohtusin. Ta on Guardiani ajakirjanik ja hinnatud kirjanik Lucy Mangan. Otsustasin, et kui järgmine kord kohtume, siis olen tema loominguga kursis, seega kuulasin äsja tema raamatut "Bookworm: A Memoir of Childhood Reading” - esialgu jäi mulle arusaamatuks, mida võib küll lapsepõlve lemmikraamatutest kirjutada? Kuid "Bookworm: A Memoir of Childhood Reading” imbub läbi inglise huumorist, lõbusatest lugudest lapsepõlvest ja raamatuna on see midagi, mida ma poleks ise osanud leida. Raamatu loeb sisse Lucy Mangan, mis on i-le täpp.

Jätkates ajakirjanikest, tasub kuulata Sam McAlister`i raamatut “Scoop”, kus ta kirjeldab oma elu BBC saate “Newsweek” toimetajana - just tema oli see, kes leppis pärast pikajalisi läbirääkimisi kokku prints Andrew intervjuu, kus ta rääkis oma pedofiilist sõbrast Jeffrey Epsteinist, teatas, et tal on haruldane meditsiiniline konditsioon tänu millele ta ei higista ning sellel saatuslikul õhtul, kui ta oli väidetavalt vahekorras Epsteini seksiorjaga, oli ta tegelikkuses hoopis oma tütrega Pizza Expressis. 

Mäletan, et mul oli vaba päev ja kui hakkasin hommikul seda intervjuud vaatama nin leidsin end aina korrutamas: “See ei ole tõsi! See ei ole tõsi!” Seda intervjuud on nimetatud car crash intervjuuks, mille tagajärjel astus prints Andrew tagasi oma kuninglikest kohustustest ja kaotas sisuliselt kõik. 

Sam McAlister räägib ka paljudest teistest intervjueeritavate jahtimisest ja lõpuks avaldab ta üsna draamavabalt, miks lahkus BBC-st. See raamat räägib teletoimetaja tänamatust tööst, isegi siis, kui ta toob telekanalile pidevalt võite. Kahtlemata kõnetab see paljusid erinevatel elualadel töötavaid inimesi, kes toovad oma töökohale scoope aga kelle tegemisi miskipärast pisendatakse. Olen ise töötanud kahe telesaate toimetajana ja raamatus leidus ohtralt äratundmisrõõmu.

Väärib märkimist, et prints Andrew intervjuust valmib Netflixis film “Scoop”, mis on omakorda Sam McAlistari raamatu ainetel ja järeleandmatut teletoimetajat mängib Billie Piper. Intervjuu viis läbi võrratu Emily Maitlis, keda kehastab Gillian Anderson. Kui sind huvitab kõnealune intervjuu, siis leiad selle YouTube`is SIIT. Ka selle raamatu on sisse lugenud Sam McAlistar isiklikult, mis on minu meelest alati boonus, sest kirjanik on kirjapandu läbi kogenud ja oskab sündmuseid erakordse intonatsiooniga edasi anda.

Audible on tulvil fantastilisi raamatuid ilma milleta oleks maailm tunduvalt igavam.

3. Tunnike klatši versus tunnike uue keele õpingut

Kui mul oleks valida, kas rääkida päevas tund aega taga mõnda tuntud või tundmatut inimest või õppida uut keelt, siis minu valik langeb viimase kasuks. Iga tund meie elus määrab meie hilisema sihi. Iga uus keel, mida õpime, avab lõputult uusi uksi. Mulle meeldivad numbrid, sest nad ei valeta kunagi ja kui teeme kiire rehkenduse - siis kui jätame seitsmel päeval nädalas ära tunnikese teiste arvustamist ning õpime selle asemel iga päev tunnikese näiteks uut keelt, siis seitse tundi nädalas on tubli tulemus. Varsti saad Hispaanias puhates poes ostud hispaania keeles teha või Prantsusmaale põigates pälvid prantslaste sooja naeratuse, sest oled võtnud vaevaks nende keele vastu huvi tunda.

Siinkohal lubage esitleda - Langua Talk. Kui mu tütar alustas paar aastat tagasi neljanda võõrkeele õpinguid, tundsin teatavat kurbust, et ei saa talle nõu anda ega ka temaga sellest rääkida. Mõni aeg hiljem tuli minu ellu Langua Talk, ma leidsin endale sobiva õpetaja ja vaiksete sammudega ja ilma surveta, õpin uut keelt. 

Mõtlesin tükk aega, kas mainin selles postituses oma uusi õpinguid, sest olen vahel väga ebausklik, kuivõrd asjadest tasub rääkida siis, kui oled juba märkimisväärseid miile kõndinud. Kokkuvõttes pole mul midagi kaotada, sest täna tunnen end juba enesekindlalt. Langua Talki leiad SIIT. Ja väike vihje neile, kes soovivad oma prantsuse keelt värskendada, siis YouTube`i vahendusel saab seda teha SIIT.

4. Filmid, sarjad ja Amy Winehouse

Lisaks raamatutele on filmid alati imeline võimalus põgenemiseks. Netflixis tuli hiljuti välja Harlan Coben`i raamatu ainetel valminud sari "Fool Me Once", mis oli perfektse puändiga põnevik. Nagu tavaks saanud ei suutnud ma õhtul õigel ajal uinuda ja vaatasin seda hommikul kohemaid edasi. Treileri leiad SIIT.

Kui põnevik pole sinu teema, siis koroona ajal vaatasin ja vaatasin ning lõpuks lihtsalt kuulasin taustaks filmi nimega "84 Charing Cross Road" - kindlasti paneb mõni kärsitum tegelane pärast viite minutut selle linateose kinni aga ma kinnitan, et see on südamlik lugu Inglise antikvariaadi pidaja Frank Doeli ja Ameerika kirjaniku Helene Hanffi erakordselt vaimukast ja soojast kirjavahetusest, mis kestis kakskümmend aastat. Kui usk headesse inimestesse ja väikestesse heategudesse kipub kaduma, siis selle filmi ilus toob mulle siiani pisarad silma. Filmi leiad SIIT. Krediiti lisab kindlasti, et peaosas mängib Anthony Hopkins. 

Kui leidub üks näitleja, kelle roll tekitab minu silmis alati sädeme ja suunurka muige, siis minu jaoks on see Archie Goodwin, keda sarjas "A Nero Wolfe Mystery" kehastab Timothy Hutton. Lisaks kergetele mõrvalugudele on sarjas nauditavad nii interjöörid kui ka mänguline dialoog. Ja kui Archie Goodwin oleks päriselt olemas, läheksin temaga õhtusöögile. Hea uudis on see, et "A Nero Wolfe Mystery" esimene osa on täies mahus, ideaalses kvaliteedis YouTube`is ja selle leiad SIIT.

Dokumentaalfilmidest soovitan tänase postituse lõpuks kaheksa aastat tagasi Asif Kapadia linateost "AMY", mis räägib Amy Winehousest (treileri leiad SIIT). Tema traagilises loos on midagi, mis tõmbab sind endasse. Amy justkui haaraks sul käest ja sa astud koos temaga maailma, kus valitsevad inglid ja deemonid ning kus pole õnnelikku lõppu. Ometigi on võimatu seda dokfilmi vaadates Amysse mitte armuda. Asif Kapadia vaimustas mind esimest korda, kui ta tuli välja dokumentaalfilmiga legendaaarsest vormelisõitjast Ayrton Sennast ja tema fenomenaalne lähenemine Sennale oli sedavõrd avardav, et kasutan oma töödes veel siiani Kapadia võtteid. 

Tulles tagasi dokumentaalfilmi "AMY" juurde, siis kui Asif Kapadialt küsiti, mis võiks olla selle filmi moraal, vastas ta, et enne kui inimesed parastavad sõltuvustesse sattunud inimesi, filmivad neid ja jagavad meedias ilmunud linke, võiksid nad korraks mõelda, kas see tõesti vajalik? Tulles tagasi oma postituse algusesse, siis mida sa nendest juttudest võidad? Isegi kui kõik on kohutavalt halvasti. Kui see on kellegi tragöödia. Kuidas sinu parastamine maailma paremaks teeb? Klatšil on jõud. Sõnal on veel suurem jõud. Kasutagem oma sõnu targalt. 

FOTO: MEISI VOLT

* See kaader minust ja Liisist on tehtud aastaid tagasi, kui ta nõustus Stellariumile näitama oma kosmeetikakoti sisu. Ajakirjanikuna olen näinud palju artiste, kellel pärast teist ja kolmandat hitti katus minema sõidab, kuid Liis on jäänud alati selleks samaks sõbralikuks tüdrukuks.

10 etiketireeglit, mida peaksid sõnumineerides meeles pidama

Esimene tekstisõnum saadeti telefonist telefonile 3.detsembril, aastal 1992. Oh aegu ammuseid – nüüd on meil nii palju kanaleid, kus mõtteid vahetada. Neid ei jõua vist enam kokku lugedagi. Kui kanaleid tuleb aina juurde, siis etikett on sõnumite saatmisel jäänud mõningaste muutustega siiski samaks. Siin on kümme soovitust, mida tasub meeles pidada, kui oled hoogne sõnumineerija.

1. Ära kirjuta sõnumites konfidentsiaalset, privaatset või midagi mis võiks hiljem sulle endale või sõnumi saajale piinlikkust valmistada. Samuti ära asu teravaid teemasid, oma pettumust või pahameelt teise inimese suhtes messenegeris lahendama. Kuigi elame ajal, mil inimesed lõpetavad armusuhteid sms`i teel, tasub siiski saba jalge vahelt välja tõmmata ja helistada. Kui teema on tõsisem, siis saa inimesega pigem kokku.   

Lõbus seik: Rääkides privaatsetest sõnumitest - tead ju seda hetke, kui sõbranna palub sul endast telefoniga foto teha ja samal ajal ilmub ekraanile messengeri tulnud sõnum. Olen olnud olukorras, kus pidin sõbrannat pildistades lugema tema tuttava saadetud rõõmuhõiset: „See Jevgeni oli voodis senistest parim ...” Jagatud rõõm, on jagatud rõõm, kuid kunagi ei tea, kuna seda rõõmu jagatakse kogemata ka võõrastega. Andsin telefoni sõbrannale tagasi ja tegin näo nagu ma poleks midagi näinud ... See pole ainus kord, kui kellegi teise ekraanile ilmub midagi, mida kogemata näen. Tõsi, näide Jevgeni võimekusest on vast kõige vürtsikam ja osad detailid, mida olin sunnitud lugema, ei kannata blogis kordamist.

2 .Tee vahet, kellele sa oma sõnumit parasjagu kirjutad ja milline on sinu kirjastiil. Parima sõbrannaga ei vaheta sa ju samalaadseid sõnumeid, kui kolleegi või tööandjaga. Kirjastiil sõnumites võiks olla üsna ühtne. Etikett soovitab olla kõigiga võrdselt viisakas, siis sa ei kahetse ka päeva, kui ajad messengeri aknad kogemata segi ja saadad oma ülemusele sõnumi, mida plaanisid sõbrannale teele panna, tööandjana ei taha sa ju samuti kirjutada oma kolleegile sõnumit, mida plaanisid ehk sootuks pereliikmele saata. Lõbusaid ja vähem lõbusaid segadusi on küll ja veel juhtunud ... Ning kahetsust on vahel olnud oh, kui palju.  

3. Kontrolli alati, kellele sa oma sõnumi teele paned. Kui mõni teema on eriti delikaatne, vaata, et sinu sõnum ei lähe valelele inimesele või sootuks kolleegide üldchatti. 

Lõbus seik: Kord lohutasin sõbrannat tema ebaõnnestunud suhte pärast ja teises aknas kirjutasin koostööpartneriga. Lõpuks panin sõbrannale kirja paar teravust tema eksmehe suunas, kuniks mu koostööpartner, kes on omakorda õnnelikus abielus, vastas: „Vale aken vist” ja lisas suure smile`i.

4. Sa kirjutad sõnumis, messengeris või Instagrami DM`is oma sõpradele, tuttavatele või kolleegidele nii pikalt, et sinu kirjutist võib lausa novelliks pidada. Lihtsam oleks kogu tekst kenasti e-mailiga saata. On üsna suur vahe, kas kirjutada kaks-kolm rida või panna kirja lõputult lainetavad laused, mida siis teine peab kannatlikult pisikeselt ekraanilt lugema.

Mitte nii lõbus seik: Aegajalt saan oma Instagrami DM`i koostööpakkumisi ja enamjaolt on need kirjad sedavõrd pikad, et võiksid vabalt mu e-maili potsatada. Olen tavaliselt vastuseks saatnud oma e-maili aadressi, mis siis, et see on mul Instagrami bios olemas ...

5.  Su sõbranna kirjutab sõnumi: „Võta siis kindlasti see kaelake kaasa.” Ja sina saadad talle vastu parandava sõnumi: * kaelakee

Ajal, kui kõigil on kiire, võib igaüks sõnumit saates teha väikese koma - või tähevea, see ei tähenda veel, et ta ei valda eesti keelt ja et sina peaksid teda parandama. Tundub uskumatu, aga leidub neid, kellel on alati hüva nõu varuks, kuidas meid kirjakeeles õigele rajale suunata ja seda messenegeri või sõnumi vahendusel. 

Lihtsalt infoks: Mitte keegi ei armasta tähenärijaid!

6. Kui armastad igale sõnumile emojosid lisada, siis tulista neid oma lähedastele palju tahes, säilitades siiski mingi piiri. Kui vestled sõnumite teel kolleegiga ja sa pole temaga sootuks nii lähedane, jäta oma vaimukad emojoid endale. Sama kehtib inimestega, kellega oled alles suhtlema hakanud – pigem vaata, kas ja milliseid emojoisid tema sulle saadab ja siis otsusta, millega vastad. Siinkohal kehtib ütlus: vähem on rohkem.  

Hea teada: Huvitav on ka tõik, et inimesed tõlgendavad pahatihti erinevaid emojisid valesti. Seega ole topelt ettevaatlik!

7. Kindlasti on paljud meist saanud sõnumi valelt numbrilt, kus on kirjas: „Palun helista mulle tagasi!”, „Ma olen kohal, kus sina oled?” või midagi muud taolist. Teavita sõnumi saatjat lühidalt: „Vabandust. Vale number.” 

Pole vist vaja selgitada, miks see vajalik ja viisakas on.

8. Teatri- ja kinosaal pole kohad, kus sõnumeid kontrollida, saata või sootuks chattida. Pimedas ruumis helendab telefoni ekraan kõige rohkem ja teised sinu ümber mitte ainult pole sellest häiritud vaid nii hajub hetkeks ka tähelepanu sellest, mida oled teatrisse või kinno vaatama läinud.

Mitte nii lõbus seik: Olin Estonias pidulikul muusikapremiate tseremoonial, panin telefoni silenti peale, kuid unustasin, et minu lähedaste kõned tulevad ka siis läbi. Mõistagi helistas tütar mulle korra, kui vajutasin kõne kinni ja tundsin siirast soovi maa alla vajuda, helises telefon teist korda ...

9. Lähed sõbraga sööma, jätad telefoni lauale ja ekraanile ilmuvad pidevad sõnumid. Kui piltlikult öeldes maja just kuskil ei põle, võib sinu vastus oodata. Seega ära raiska kohvikus enda ega teiste aega, ega asu sõnumitele vastama. Veel parem - jäta telefon käekotti. Siis oled kohvikus  oma kaaslasega tõepoolest kahekesi ja pilk ei eksle telefonile. 

10. Ära sõida autoga ja saada samal ajal sõnumeid. See peaks olema täiesti selge, aga paraku juhtub seda sagedamini kui soovime.  

Mitte nii lõbus seik: Olen sõitnud autos, kus tuttav võttis roolides uhkelt telefoni välja ja vastas sõnumile. Ma ei olnud seniks mitte kunagi varem sõitnud kellegagi, kes nii käitub ja see on ka ainus kord, kui olen tema autosse istunud. Ta ise ütles, et suudab vabalt kahte asja korraga teha ... Selliseid multitalente maailm ei vaja.

Millised on need etiketireeglid, mille vastu ise vahel eksid ja kuidas postitust omalt poolt täiendaksid? 

LOE LISAKS: Viis reeglit, millega moodsatel pidudel arvestada

 FOTOD: Meisi Volt