Ma ei ole Stellariumis mitte kunagi kirjutanud oma tööst ajakirjanikuna. Kuid üks intervjuu, mis viis mind tõelisele mälestuste alleele, oli hiljutine podcast Meelis Laoga.
Nimelt olin oma varastes 20ndates, kui soovisin esimest korda Meelis Laoga intervjuud teha. Töötasin toona Kroonikas ja helistasin Laole. Minu üllatuseks oli ta valmis kohtuma juba järgmisel päeval Olümpia hotelli fuajee kohvikus. Lao saabus kuulikindla auto ja turvameestega, ta oli viisakas, sõbralik ja hästi riides. Täpselt sama viisakalt keeldus ta teetassi taga intervjuust. Ma ei mäleta, mida Lao keeldumise põhjuseks tõi aga mul on meeles, et ma ei lasknud end tema eitavast vastusest heidutada. Mul oli nipp, mida olin varem kasutanud ja mis alati töötas. "Kuidas oleks aasta pärast?" küsisin Laolt. Ma teadsin, et aasta tundub intervjueeritavatele pikk aeg ja suure tõenäosusega arvavad, et aasta pärast olen ma usutluse soovi unustanud. Mida see tähendab? Enamasti kõik nõustuvad. Nii ka Meelis Lao.
Iga kuu üks kõne
Läksin toimetusse tagasi ja kirjutasin enda päevikusse täpse kuupäeva, millal peaksin Laole uuel aastal helistama. Aasta hiljem valisin Lao numbri ja tuletasin kenasti meelde meie eelseisvat intervjuud. Telefonis on alati kuulda, kui inimene naeratab ja Lao vastas muiates: "Helista kuu aja pärast, nii kell 14.00, 13. märts." Võtsin märkmiku lahti ja kirjutasin uue kuupäeva ning kellaja. Ja nii algas meie kassi-hiire mäng. 13.märts täpipealt kell 14.00 helistasin Laole ja küsisin, kuidas jääb intervjuuga. Lao pakkus välja, et helistaksin millalgi aprillis. Helistasin aprillis ja Lao pakkus uue kuupäeva ning kellaaja maikuus. Igakord kihistas ta telefonis naerda. Suve lõpuks, kui olin Laole iga kuu helistastanud, oli mul ta telefoninumber juba peas. Lõpuks kandis minu järjepidevus vilja ja Lao nõustus rääkima Kroonika rubriigis "Lapsepõlv". Hea ja turvaline. Ükski muu teema toona kõne alla ei tulnud. Istusime Olümpia kohviku teisel korrusel, kus sain muu hulgas teada, et ta oli käinud lapsena maasikaraksus. Kuna Lao jäi alati viisakaks, siis kirjutasin sellest ka Kroonika juhtkirjas. Olgem ausad, see oli aeg, mil olin puutunud kokku paljude noorte intervjueeritavatega, kes said hakkama esimese ja enamasti viimase lauluga, millest kujunes hitt ja juba olid nad ajakirjanikega ülbed. Mul on selle kohta siiani ütlus: "Järjekordne staarihakatis, kellel on katus minema sõitnud." Juhtkiri Meelis Lao viisakusest ajas aga ühe lugeja sedavõrd raevu, et ta saatis mulle paberkandjal kirja.
Vihane kiri lugejalt
Mäletan, et intervjuu ilmumise päeval sõitsin Londonisse ja avasin mulle adresseeritud kirja lennukis. Vihane lugeja tegi mulle terve ruudulise vihiku lehekülje ulatuses etteheiteid, et olen ajakirjas kriminaali idealiseerinud. Kas ma idealiseerisin teda? Vaevalt. Ma kirjutasin, et ta on viiskas. Kas Lao sümpatiseeris mulle? Päris kindlasti, sest ma sain lõpuks mida soovisin. See oli aeg, kui ta ei jaganud sedavõrd lahkelt intervjuusid. Kahjuks ma ei tea, kuhu selle kirja lõpuks jätsin, aga täna, kui armastan veidraid asju ära raamida, võinuks see kiri vabalt minu kabineti seinal olla.
Hiljem tegin Laoga veel ka teise intervjuu - nimelt on Soomes krimiajakiri Alibi ja sealne peatoimetaja oli kuulnud, et Eestis on selline huvitav mees, keda on mitu korda üritatud tappa, aga näe - ikka elab. Soome väljaandele andis Lao intervjuu palju meelsamini ja siis rääkis ta esimest korda seitsmest atendaadikatsest. Muu hulgas mainis, et üks atendaat tehti talle tema sünnipäeval, 10. aprillil. See oli mul podcasti tehes hästi meeles, kuigi Lao ütles sel korral, et tapmiskatseid on olnud nii palju, et naljakal kombel ta ei mäleta enam kuupäevi.
"Kuhu te nad matsite?"
Kui Meelis Lao oma raamatut "The Eastern Godfather" esitles, kutsusin ta Kroonika podcasti. See eetrisse läinud taskuhääling Laoga on üks minu kõigi aegade kuulatumaid podcaste ja isegi paar minu isa sõpra on seda kiitnud. Tavaliselt pole nad minu 25 aastase reporteri karjääri jooksul ühtegi mu lugu maininud. Lisaks laenas isa minult koheselt Lao raamatu. Viimati laenas ta minult raamatu JFK`st. Tagasisidet on olnud veelgi. Just Facebooki on kirjutanud mulle mitmed võõrad härrad, kes Laod fännavad. Tänase seisuga olen Kroonikas teinud 75 episoodi, kuid konkurentsitult on läbi kõikide nende vestluste minu lemmikuim küsimus just Meelis Laole ja see oli: "Kuhu te nad matsite?" Igas intervjuus on moment, kus pinge läheb maha, jää murdub või äkitselt saab kergendatult naerda. See oli see koht. Millest jutt, seda võid kuulata podcastist.
Kui ma peaksin noortele reporteritele andma ühe soovituse, siis see oleks kahtlemata järeleandmatus, mitte iial leppimine vastusega ei ja mis põhiline, alati tasub küsida: "Kas ma võin aasta pärast helistada?" Ja kui läheb hästi, sa ei vea oma intervjueeritavat alt, pead sõna ja su värvikat intervjueeritavat pole 20 aasta jooksul veel maha löödud, saadki uue usutluse teha 20 aasta pärast, sest aeg lendab kiiresti. Need, kes pole minu podcasti Meelis Laoga kuulanud, saavad seda teha SIIT.
No comments
Post a Comment