Ilus näeb see blogi välja küll, aga kas see tühi ka midagi sisse toob?

"Ei noh, me oleme siin vaadanud, et ilus näeb see blogi välja küll ... Aga kas see tühi ka midagi sisse toob, seda ju ei tea ... Kas sa üldse midagi  teenid?" küsib minu endine kolleeg, kes on ühel sünnipäeval  märjukesega liialdanud ja kõik filtrid on kui vits viinapudelisse kadunud. Teemaks minu blogi Stellarium.  

Enne, kui jätkan selle õhtu kirjeldust, mainin, et mul endal pole kõige vähematki aimu, millega mu ekskolleeg neil päevil tegeleb. Aga siin me oleme - minu kunagisel kolleegil põlevad silmad peas nagu kaks tõrvikut ja nii jätkab ta vastust ootamata: "Räägi meile ... Mida sa kõike tasuta oled saanud?" Vastan, et tasuta ei saa midagi, sest ma esitan tavaliselt arve ja kui saangi midagi tasuta, pole see päris tasuta, sest seda tuleb reklaamida ja selleks läheb aega. Aeg on teadupärast raha.

Selle peale valab üks lauas istuv mees endale uue pitsi viina ja asub mind omakorda pitsitamai: "No ütleme, et mul on see puiduäri ja sa kirjutad sellest. Kui palju sa küsid?" Nüüd kõlab aga päästev uksekell, tulevad uued külalised ja mu blogi vajub unustusse. Tõsi, mitte kauaks.

"Seega puiduärist sa siis selles oma blogis ei kirjuta?" nendib mees isukalt salatit süües. Seepeale kostab kogu teema peale mu ekskolleeg: "Ei noh, me oleme siin naisega vaadanud, et ilus näeb see blogi välja küll ... Aga kas see tühi ka midagi sisse toob, seda ju ei tea ..." 

"Kõik see London ja värgid ja need peod ..."

Vahel pääseb sama küsimuse käest aga lihtsamalt. Seisan ööklubi ees, näen oma tuttavat, kes aega raiskamata küsib: "Kuidas sul läheb?" ja ilma, et vastust ootamata tulistab teise küsimuse: "Kuule, ma ei tahaks küsida, aga kas sa selle blogiga midagi ka teenid?"

"Mul läheb kõik väga hästi," vastan pikemalt mõtlemata. 

"Tead, seda ma arvasin, et sul läheb hästi. Ma jälgin sind kogu aeg Instagramis. Kõik see London ja värgid ja need peod ... " vastab tuttav tunnustavalt. Isegi unistavalt. 

Hmm ... Ta jälgib mind Instagramis ja on veendunud, et mul läheb hästi? Noh, mis seal siis ikka ... Instagramis elame me enamasti kõik hästi, kuid huh-huh - vähemalt olen selleks korraks küsimuste turmtulest pääsenud.

Vahel on inimesed teinud aga korraliku kodutöö, et minust kõik vastused välja pressida. Nii kohtun pahaaimamatult tuttavaga, kes oma tööst pausi võtnud ja  alustab kohvikus, kus oleme äsja istet võtnud, ülekuulamist. 

"Kulutan oma mehe raha"

"Kui palju sa selle tööga üldse teenid?" küsib ta sissejuhatuseks. 

"Nagu näha, siis kooki ja kohvi saab osta," viskan nalja. 

Nüüd tõstab mu tuttav viis sõrme püsti ja küsib: "Mida sa peale blogi veel teed? Sa ei saa ainult blogist ära elada, seega mis on veel need ... No ütleme neli asja, mida sa veel teed?" ja kuulamata ära minu vastust, hakkab mu tuttav arutlema: "Stilistika, siis ... Sa teed naistele privaatset šopingut, annad vahel sotsiaalmeedia koolitusi ... Ah jaa ... Sa kirjutad ju ka artikleid ..." Nüüd peab mu tuttav pausi. "Mis veel? Mis veel?"

Mida ta üldse küsib, kui enamus asju nagunii teab?

Üks, mis mind nende küsimuste puhul alati aitab, on vastus: "Ja loomulikult kulutan oma mehe raha!" See töötab alati. Selle peale hakatakse enamasti naerma ja isegi kui küsija jääb ilma vastusteta, on see ikkagi vastus. 

Ajast, mil hakkasin pidama blogi, on see teemapüstitus nii tavapärane, et sellega peaks lausa ära harjuma, kuid nii ebaterve uudishimuga pole võimalik harjuda. Eriti, kui sa pole ise harjunud teiste rahakotti kiikama. Ma lihtsalt ei tule selle peale, et uurida, kui palju keegi oma erialal teenib aga blogi näib olevat midagi niivõrd eksootilist, et see tuleb ju ometi jutuks võtta. Umbes nii, et kuule, sa pead kodus mitut papagoid - kui palju see sulle kuus maksma läheb?

Ühel päeval rääkisin sellest küsimusest üsna resigneerunult oma sõbrannale, kes  tunneb mind läbi ja lõhki. Ta on selline, kelle kohta ütleks - pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline - trikke täis ja endal vastus alati varnast võtta.

Ta ütles mulle: "Aga vasta nii: "Mina küll oma palgast ära ei ela, aga vaadates sind, siis sinu elu tundub üsna tagasihoidlik, seega sinul jääks ilmselt minu palgast veel ülegi." See on päris teravasse kastmesse sätitud märkus, mille endale meelde jätsin. Ja kui ma tänavu ühele uudishimulikule kunagisele klassiõele seda ütlesin, et küsinud ta enam midagi. Tõsi, see pole suur kaotus, sest iga kord kui me näeme, lubame, et lähme koos kohvikusse ja nii juba 20 aastat kuni järgmise kohtumiseni.

Loo moraal on see, et kui vastan viisakalt: "Aitäh, mul läheb hästi ja teenin ka kenasti," ei taheta seda nagu uskuda, aga kui korra põhjalikult oma vastusega torkad, ei küsi keegi enam mitte midagi. 

Sel aastal sai blogi Stellarium 10aastaseks ja lubasin sinuga jagada meeleolukaid lugusid, mis on minuga kümne aasta jooksul juhtunud. Mõistagi valisin ka selle loo jaoks välja mahlasemad seigad, muidu läheks postitus liiga pikaks. Olen olnud ka pidevalt jännis küsimusega: "Mis asja te üldse teete? Logi?" Ja sellest teemast kirjutasin pikemalt postituses, mida saad lugeda SIIT.

FOTOD: Meisi Volt (pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline)