Ilus näeb see blogi välja küll, aga kas see tühi ka midagi sisse toob?

"Ei noh, me oleme siin vaadanud, et ilus näeb see blogi välja küll ... Aga kas see tühi ka midagi sisse toob, seda ju ei tea ... Kas sa üldse midagi  teenid?" küsib minu endine kolleeg, kes on ühel sünnipäeval  märjukesega liialdanud ja kõik filtrid on kui vits viinapudelisse kadunud. Teemaks minu blogi Stellarium.  

Enne, kui jätkan selle õhtu kirjeldust, mainin, et mul endal pole kõige vähematki aimu, millega mu ekskolleeg neil päevil tegeleb. Aga siin me oleme - minu kunagisel kolleegil põlevad silmad peas nagu kaks tõrvikut ja nii jätkab ta vastust ootamata: "Räägi meile ... Mida sa kõike tasuta oled saanud?" Vastan, et tasuta ei saa midagi, sest ma esitan tavaliselt arve ja kui saangi midagi tasuta, pole see päris tasuta, sest seda tuleb reklaamida ja selleks läheb aega. Aeg on teadupärast raha.

Selle peale valab üks lauas istuv mees endale uue pitsi viina ja asub mind omakorda pitsitamai: "No ütleme, et mul on see puiduäri ja sa kirjutad sellest. Kui palju sa küsid?" Nüüd kõlab aga päästev uksekell, tulevad uued külalised ja mu blogi vajub unustusse. Tõsi, mitte kauaks.

"Seega puiduärist sa siis selles oma blogis ei kirjuta?" nendib mees isukalt salatit süües. Seepeale kostab kogu teema peale mu ekskolleeg: "Ei noh, me oleme siin naisega vaadanud, et ilus näeb see blogi välja küll ... Aga kas see tühi ka midagi sisse toob, seda ju ei tea ..." 

"Kõik see London ja värgid ja need peod ..."

Vahel pääseb sama küsimuse käest aga lihtsamalt. Seisan ööklubi ees, näen oma tuttavat, kes aega raiskamata küsib: "Kuidas sul läheb?" ja ilma, et vastust ootamata tulistab teise küsimuse: "Kuule, ma ei tahaks küsida, aga kas sa selle blogiga midagi ka teenid?"

"Mul läheb kõik väga hästi," vastan pikemalt mõtlemata. 

"Tead, seda ma arvasin, et sul läheb hästi. Ma jälgin sind kogu aeg Instagramis. Kõik see London ja värgid ja need peod ... " vastab tuttav tunnustavalt. Isegi unistavalt. 

Hmm ... Ta jälgib mind Instagramis ja on veendunud, et mul läheb hästi? Noh, mis seal siis ikka ... Instagramis elame me enamasti kõik hästi, kuid huh-huh - vähemalt olen selleks korraks küsimuste turmtulest pääsenud.

Vahel on inimesed teinud aga korraliku kodutöö, et minust kõik vastused välja pressida. Nii kohtun pahaaimamatult tuttavaga, kes oma tööst pausi võtnud ja  alustab kohvikus, kus oleme äsja istet võtnud, ülekuulamist. 

"Kulutan oma mehe raha"

"Kui palju sa selle tööga üldse teenid?" küsib ta sissejuhatuseks. 

"Nagu näha, siis kooki ja kohvi saab osta," viskan nalja. 

Nüüd tõstab mu tuttav viis sõrme püsti ja küsib: "Mida sa peale blogi veel teed? Sa ei saa ainult blogist ära elada, seega mis on veel need ... No ütleme neli asja, mida sa veel teed?" ja kuulamata ära minu vastust, hakkab mu tuttav arutlema: "Stilistika, siis ... Sa teed naistele privaatset šopingut, annad vahel sotsiaalmeedia koolitusi ... Ah jaa ... Sa kirjutad ju ka artikleid ..." Nüüd peab mu tuttav pausi. "Mis veel? Mis veel?"

Mida ta üldse küsib, kui enamus asju nagunii teab?

Üks, mis mind nende küsimuste puhul alati aitab, on vastus: "Ja loomulikult kulutan oma mehe raha!" See töötab alati. Selle peale hakatakse enamasti naerma ja isegi kui küsija jääb ilma vastusteta, on see ikkagi vastus. 

Ajast, mil hakkasin pidama blogi, on see teemapüstitus nii tavapärane, et sellega peaks lausa ära harjuma, kuid nii ebaterve uudishimuga pole võimalik harjuda. Eriti, kui sa pole ise harjunud teiste rahakotti kiikama. Ma lihtsalt ei tule selle peale, et uurida, kui palju keegi oma erialal teenib aga blogi näib olevat midagi niivõrd eksootilist, et see tuleb ju ometi jutuks võtta. Umbes nii, et kuule, sa pead kodus mitut papagoid - kui palju see sulle kuus maksma läheb?

Ühel päeval rääkisin sellest küsimusest üsna resigneerunult oma sõbrannale, kes  tunneb mind läbi ja lõhki. Ta on selline, kelle kohta ütleks - pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline - trikke täis ja endal vastus alati varnast võtta.

Ta ütles mulle: "Aga vasta nii: "Mina küll oma palgast ära ei ela, aga vaadates sind, siis sinu elu tundub üsna tagasihoidlik, seega sinul jääks ilmselt minu palgast veel ülegi." See on päris teravasse kastmesse sätitud märkus, mille endale meelde jätsin. Ja kui ma tänavu ühele uudishimulikule kunagisele klassiõele seda ütlesin, et küsinud ta enam midagi. Tõsi, see pole suur kaotus, sest iga kord kui me näeme, lubame, et lähme koos kohvikusse ja nii juba 20 aastat kuni järgmise kohtumiseni.

Loo moraal on see, et kui vastan viisakalt: "Aitäh, mul läheb hästi ja teenin ka kenasti," ei taheta seda nagu uskuda, aga kui korra põhjalikult oma vastusega torkad, ei küsi keegi enam mitte midagi. 

Sel aastal sai blogi Stellarium 10aastaseks ja lubasin sinuga jagada meeleolukaid lugusid, mis on minuga kümne aasta jooksul juhtunud. Mõistagi valisin ka selle loo jaoks välja mahlasemad seigad, muidu läheks postitus liiga pikaks. Olen olnud ka pidevalt jännis küsimusega: "Mis asja te üldse teete? Logi?" Ja sellest teemast kirjutasin pikemalt postituses, mida saad lugeda SIIT.

FOTOD: Meisi Volt (pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline)

Stellarium Box "Detsember" ootab sind!

Jõulukuu Stellarium Box "Detsember" on lõpuks ometi kohal. Meil on taaskord pakkuda palju uusi ja huvitavaid kosmeetikume! Detsember on parim aeg ennast ja teisi üllatada. See võib olla kingitus iseendale või hoopis kõige kallimale, kes armastab ilutooteid. Stellarium Box kingitus, mis pakub ikka ja jälle elevust aga on samas sinu praktiline sõber.

Väärib märkimist, et iga Stellarium Box pannakse kokku sinu personaalse ankeeti alusel - see on põhjus, miks meie karbikesi armastatakse ja oodatakse. Kirjuta meile, millistest toodetest sa kõige enam puudust tunned ja meie täidame sinu soovid.  

Traditsiooniliselt ootab igat Stellarium Boxi tellijat lõhnaküünal, mis teeb jõulukuu veelgi hubasemaks. Millised brändid sind sel korral ootavad? Meil leidub nii nahahooldustooteid kui ka dekoratiivkosmeetikat. Boxis on koha sisse võtnud järgmised firmad: Placent Active, Wood Wick, Max Factor, Paco Rabanne, Carolina Herrera, Escada, Burberry, Beekman, Vita Liberata, TIGI ja mõistagi jätame mõned firmad hoopis üllatuseks, sest kes meist üllatusi ei armastaks? Parfüümi valime sulle välja aga Sinu ankeeti ja lemmikuimat firmat silmas pidades. 

Stellarium King Size Boxe on sel kuul vaid limiteeritud koguses ehk me anname välja kõigest 12 ilukarbikest. Traditsiooniliselt saab iga tellija King Size Boxi täissuuruses parfüümi ja palju põnevaid üllatusi. Stellarium King Size Box maksab 100 eurot ja see summa sisaldab kättetoimetamiskulu. 

Tähelepanu! Stellarium Boxid on müüdud läbi! Soovid endale broneerida jaanuariks kingikarbikest? Kirjuta: stellariumbox@stellarium.ee ja Sinuga võetakse ühendust!

Punaste silmadega peol ehk ära tee seda, mida mina tegin

Jõulukuu on kohe käes, mis tähendab, et pea igat üht ootab ees üks-kaks või mitu toredat pühade pühitsemist, kuhu ennast sättida. Sestap tasub võtta kuulda minu soovitust ehk ära tee seda, mida mina hiljuti tegin - jõudsin peole punaste silmadega. Paar nädalat tagasi olin oodatud sõprade juurde suurejoonelisele õhtusöögile, mida nad tavaliselt igal aastal korraldavad.

Kleit rippus juba eelmisest päevast magamistoas ja aeg oli meik teha. Võtsin endale aega, et mitte järjekordselt kiirustada vaid meik-soeng rahulikult valmis teha. Panin isegi küünla põlema, et aeg kulgeks pidulikumas meeleolus. Üks firma oli saatnud mulle uue silmakreemi ja otsustasin sedagi testida. Eksperimenteerisin lauvärvidega, mida ma tavaliselt enne suuremaid pidusid ei kipu tegema, kuid kõik tuli laitmatu välja. Tõotas tulla tore õhtu.

Kui olin valmis, võtsin köögis tassikese kohvi, mis on mul enne välja minekut omaette traditsiooniks kujunenud. Ja just kohvi juues tundsin, et silmad on kuidagi imelikud. Ma ei teinud kipitavatest silmadest erilist draamat, sest needsamad lauvärvid on mul pidevalt kasutusel, samuti on mul alati puhtad meigipintslid. Mis saab ometi valesti minna?

Pidu läbi filtri

Kuid teel peole, tundsin, et silmadega on midagi väga valesti ja kui kohale jõudsin, lippasin kohe vannituppa. Silmad olid punased. Ikka üsna punased. Üks, ilma milleta ma kodust ei lahku, on allergiarohi. Seega neelasin selle klaasi veega alla ja lootsin, et läheb paremaks. Õhtusöök edenes väga mõnusalt, kohale oli kutsutud kokk, kes valmistas süüa ja mina avastasin omakorda, et hoolimata hõrgutavatest roogadest ja toredatest inimestest minu ümber, naudin kõike läbi mingi ebameeldiva filtri. Tabasin end ikka ja jälle mõtlemast, et allergiarohi oleks ammu pidanud mõjuma aga silmad ikka kriibivad. Õhtu lõpuks kogu see imelik oleks taandus (või harjusin ma sellega), kuid ma ei saaks öelda, et oleksin kogu pidu 100% nautinud.

Hommikuks oli kõik taandnud ja enne hommikueinet tuli mängu tavaline rutiin, mis igal hommikul - pesin näo, kasutasin toonikut, näo- ja silmakreemi. Ja täpselt sel hetkel, kui hakkasin oma palavalt armastatud peekonit kahvliga ründama, hakkasid silmad kipitama. Jälle! Alles oli õhtu rikutud ... Nüüd hommik. Ja siis taipasin, et mõni aeg tagasi oli üks firma mulle silmakreemi kingituseks saanud. Õhtusöögile mineku eel võtsin ta karbist välja ja kasutasin esimest korda ning mõne aja pärast võistlesid mu silmalimaskestad juba minu punaseks värvitud huultega. Nüüd, kui olin hommikul kurjajuure avastanud, jooksin kraani alla ja pesin kreemi maha. Läks aega aga sügelus oli taandunud.

Moraal sulle ja mulle ...

Ei pea olema Sherlock, et teha järeldus - minu uus silmakreem oli tugeva ärrituse põhjuseks. Tavaliselt sobib mulle absoluutselt iga silmakreem, kuid nüüd olin kahel päeval maadlenud punaste ja kipitavate silmadega. Selleks, et olla silmakreemi "süüs" täiesti veendunud, tegin nädalaid hiljem sama katse ja ei midagi uut. Ma ei ütle, et see on halb silmakreem aga kahtlemata on see toode, mis mulle lihtsalt ei sobi. 

Kui selles postituses peaks olema mingigi moraal, siis sellest pole midagi uut, kuid kordamine on tarkuse ema - ärge testige tooteid enne olulisi pidusid, nii nagu mina seda tegin. Kui sul on mõni uus kreem, siis anna talle enne üritust võimalus ja veendu, et sellest ei teki allergilist reaktisooni. Kõige veidram on vast see, et mul ei ole mitte kunagi varem midagi sellist juhtunud aga ilmselt ei jää esimene kord mitte kunagi tulemata. Seega ilusat pidustuste algust!

FOTO: Meisi Volt

Holiday Decorations from The Kitchen: Dried Orange Slices

I've taken this Christmas month as easy as possible this year. I've wanted to spend a lovely weekend making decorations and cooking treats with my daughter for some time now. When my daughter decided to go for an old English tradition for her school project - decorating rooms and presents with dried oranges, I was all in immediately.

She found a video by a famous British YouTube star Zoella where she is using dried oranges to decorate her living room, and she decided to try it herself. Indeed, when I look at British interior design magazines, then most Christmas editions include dried oranges as part of the seasonal decorations.

It's all very simple: you need three or four oranges, cut them into thin slices and I recommend cutting some of those slices in half and set them on some kitchen paper. When the orange slices are nicely on the paper, you need to pat the juice out gently. Then we heated the oven to 100 degrees, set the orange slices on a baking tray covered in baking paper, and put them in the oven. As my daughter explained with importance - it's important to dry the oranges, not bake them. The orange slices have to stay in the oven for two to three hours and you have to keep an eye on them. Make sure they don't burn.

I have to admit that the scent they fill the room with, is indeed fantastic. It attracted the rest of the family in the kitchen as well and people came to ask when is the cake served. The answer was that these were Christmas decorations and the looks of disappointment couldn't have been more serious!  

We kept the orange rings in the oven for 2,5h and took them out gently. When the rings have cooled down, you can let your fantasy run free. We decided to make orange scented bags where we put three-four orange slices, decorative stars, and put the whole thing in a transparent bag. You can hang them in different rooms and the wardrobe - the mild orange scent is very pleasant. Right now it's lovely and snowy outside and with this kind of little handicraft, Christmas feeling sure does sneak in. How do you decorate presents and what kind of tricks do you use?

Sel aastal olen saabuvat jõulukuud võtnud võimalikult rahulikus tempos. Olen saanud nädalavahetuse rahus koos tütrega kingipakkide kaunistusi meisterdada ja maitsvaid palasid küpsetada. Kui mu tütar otsustas oma kooliprojekti jaoks võtta teemaks vana Inglise tava – kaunistada nii ruume kui kingitusi kuivatatud apelsinidega, olin kohe kambas.

Nimelt leidis ta tuntud Briti YouTube`i staari Zoella video, kus too kasutab kuivatatud apelsine elutoa kaunistamisel ja otsustas seda ise proovida. Tõepoolest, kui vaatan Briti sisustusajakirju, siis just jõulunumbrites näen sageli erinevate jõulukaunistuste sees kuivatatud apelsinirõngaid.

Kõik käib väga lihtsalt: selleks on vaja kolm-neli apelsini, need tuleb lõigata õhukesteks rõngasteks, osad rõngad soovitan omakorda pooleks lõigata ning salvrätile asetada. Kui apelsinirõngad on kenasti salvrätil, tuleb mahl kergelt välja patsutada. Seejärel panime ahju 100 kraadi peale, asetasime apelsinirõngad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja apelsinid ahju. Nagu mu tütar tähtsa näoga seletas, on väga tähtis neid hästi madalal tulel mitte küpsetada, vaid kuivatada! Ainult kuivatades saame täiusliku tulemuse.

Apelsinirõngad peavad ahjus olema vähemalt kaks-kolm tundi ja vahepeal peaks nendel silma peal hoidma. Kindlasti tuleb vaadata, et rõngad ahjus kõrbema ei läheks. Pean tunnistama, et lõhn, mis toaga täitub, on tõepoolest vaimustav. See meelitas kööki ka kogu ülejäänud perekonna ja nii uuriti meilt, kas varsti saab kooki? Kui vastasime, et tegemist on jõulukaunistustega, mida süüa ei saa, poleks pettumus nägudel enam suurem saanud olla!

Meie hoidsime apelsinirõngaid ahjus kaks ja pool tundi ning siis võtsime need õrnalt välja. Kui rõngad on lõpuks jahtunud, saab fantaasia valla lasta. Otsustasime teha apelsinilõhnalised kotid, kuhu panime kolm-neli apelsinirõngast, poest ostetud dekoratiivtähekesi ja pistsime kogu kupatuse punasesse läbipaistvasse kotti. Neid võib riputada tubadesse ja garderoobi – kerge apelsinilõhn on toas väga mõnus. Samuti saab apelsinirõngaid kasutada kingituste pakkimisel. Väga efektselt mõjus poolik kuivatatud apelsinilõik hõbepaberiga kaunistatud šokolaadil, kuhu lisasime kuldse paela ja väikese postkaardi. Praegu on väljas vahelduva eduga kaunilt lumine ja koos sellise mõnusa nokitsemisega hiilib jõulutunne vaikselt hinge. Kuidas sina kingitusi kaunistad ja milliseid nippe kasutad? 

"The Crowni" jälgedes ehk milliseid raamatuid lugeda Briti kuningaperest?

Minult küsitakse sageli, et milliseid raamatuid tasub Briti kuningaperest lugeda? Mul on kodus Briti kuninglikest teosest juba suisa väike raamatukogu. Täna soovitan sulle kahte raamatut, mida võiksid lugeda, kui sind kuninglikud teemad huvitavad.

Netflixi hittsari "The Crown" on väljas, minul on sari juba nähtud ja muljed muljetatud. Kohe, kui sari eetrisse läks, kirjutasin sellest suure ülevaate Eesti Päevalehe lisale LP ja täna käisin ETV saates "Ringvaade"sarja mõjust kuningaperele rääkimas. Kuid neile, kes tunnevad, et sooviks üht-teist juurde lugeda, soovitan raamatuid, mis aitasid mind omal ajal ajakirjanikuna teemasse sisse lugeda. 

Paul Burrell "Millised me olime. Meenutades Dianat"

Kõige mõnusam ja leebem viis, kuidas printsess Dianast helget ja hoogsat pilti saada, pärineb tema ülemteenri Paul Burreli sulest. Raamat kannab nime "Millised me olime. Meenutades Dianat" ja on üsna intiimne vaade printsessi ellu. Kõige huvitavam on kindlasti viis, kuidas Burrell avab meile Diana kodu ehk Kensingtoni palee ja teeb seda sedavõrd meisterliku visuaalsusega, et sa oleksid justkui ise igas toas. 

Kui Netflix kajastab traumadest puretud ja tormiselt kurba Dianat, siis Paul Burrell kirjutab printsessi harjumustest ja elustiilist, tema huumorist ja avab Diana sisemaailma. Näiteks ei tahtnud printsess kunagi magada pimedas toas, mistap tuli uks jätta poikvele ja esikus põles alati tuli. Samuti oli Dianal ilus komme kirjutada inimestele tänukirju ja jätta oma ülemteenrile kirjakesi. Burrell kirjutab mõnusa huumoriga kuulsatest külalistest, kes printsessi Kensingtoni palees külastasid ja lisaks annab raamat aimu Diana ja tema vanema poja, prints Williami väga lähedasest suhtest. Raamatut lugedes sa oleksid justkui Dianaga kahekesi tema Kensingtoni palee kodus. 

Paul Burrell kirjeldab ka Diana surmast teada saamist, sellele järgnenud emotsioone ja teeb seda samas ustava väärikusega. Seda raamatut lugedes ei jää tunne nagu Paul Burrell oleks soovinud printsessi pärast surma läbi raamatu rahaks teha, vaid see on lugu mehest, kes Dianast hoolis kuni surmani. Seega on see esimene raamat, mille soovitan ette võtta neil, kes pärast Netflixi sarja soovivad Dianast rohkem teada. 

Raamat pole liiga raske lugemine ja sama tõmbab sin kohemaid endasse. Sõrmenipsuga oled sa Knesingtoni palees, Diana kodus ja see rahuldab küll esimese uudishimu. Raamat on antud välja Pilgrimi poolt ja ilmus 15 aastat tagasi, kui Diana surmast sai 10 aastat. Selle raamatu puhul jääb kõlama ka väärikas lojaalsus - Burellile on küll heidetud ette, et ta printsessist raamatu kirjutas, kuid minu meelest ei reetnud ta teda mitte ühelgi leheküljel.

Robert Lacey "Kuninglik perekond"

Pole ime, et "The Crowni" tiim meelitas Robert Lacey oma nõustajate hulka, sest tegemist on Briti ajaloolase ja kirjanikuga, kes on pühendunud just kuningaperele ning andnud tohutu hulga raamatuid välja. 

Robert Lacey "Kuninglik perekond" on hiilgav kirjeldus kuningas George VI troonile tõusmisest, tema tütarde Elizabethi ja Margareti elust noorte printsessidena, perekonna omavahelistest funktsioneerimisest kuni printsess Diana ja prints Charlesi suhete sasipuntrani. Raamatus kajastatakse ka Diana surma ja selle ümber vallandunud skandaale, mis Briti monarhiat korralikult vapustas. Kui sa oled just lõpetanud "The Crowni" viienda hooaja või pole veel esimestki vaadanud, siis tasub see mõnusalt paks raamat igal juhul kätte võtta. 

Minu jaoks on see kahtlemata äärmiselt põnev vaade kuniglike ellu ja seda just seepärast, et Robert Lacey oli selleks ajaks 25 aastat kuninglikest kirjutanud. Seega on ta väärikas härra, kelle teost lugedes tekib tunne nagu istuksin jutuka ajaloolasega mugaval sohval ja ta kõneleb mulle kuningaperest nii magusat klatši, kui ka samas harib mind ajalooliste faktidega. 

Need kaks raamatut on eesti keelde tõlgitud ja soovitan sul kindlasti lugeda, kui sul on huvi Briti kuningapere vastu. Järgmises postituses võtan ette aga sellel aastal ilmunud raamatud, mida pole veel eesti keelde tõlgitud, kuid mis on Britannias kõvasti furoori tekitanud.

Ole Stellariumi postitustega kursis ja jälgi meie tegevusi Facebookis SIIN ja minu igapäeva tegemistel hoia pilgu peal Instagramis ehk SIIN. 

Ära lase end röövida! Need asjad on välismaalt tellides odavamad

Ajal, mil elektriarved on meeletud ja toit läheb iga päev aina kallimaks ning vahel on tunne, et ei tea üldse, mis homme saab, tasub panna absoluutselt kõik hinnad võrdlusse. Sellest võib vahel isegi sõltuvusse jääda, kuid hinnavõrdlus on hea sõltuvus. Ja iga võit on võit. 

See on Stellariumi hinnavõrdluse kolmas postitus ja sel korral on teemaks advendikalendrid, üks väga hea puuder ja vihmavarjuhoidja ... Enne, kui soovin sulle "Head lugemist!", mainin ära, et mitte ükski firma ega e-pood selles postituses ei ole minu koostööpartner. Huh. Head kokkuhoidmist!

Advendikalendrid - parim viis vanemaid röövida

Jõulukalendrid on suurepärane viis, kuidas eelkõige vanematelt raha välja pressida, sest oma laste arvelt ei taha me ju sageli kokku hoida. Seda enam, et jõulud on vaid korra aastas ja mis siis ikka - ostame ühe suurepärase jõulukalendri, mis siis, et see maksab terve varanduse. 

Sel korral teen otsa lahti just advendikalendritest kirjutades. Ma ei saa sellest üle ega ümber, sest need on Eestis lihtsalt nii kallid. Me räägime siin 20-30 € hinnavahest, mis on täielik absurd. Tegelikult märkasin seda juba möödunud aastal, kui tellsin kogu perele Amazonist Lindti advendikalendrid ja ühte nooblisse toidupoodi sisenedes avastasin, et minu kolm advendikalendrit maksid peaaegu sama palju kui nende üks Lindti šokolaadikalender. Alguses mõtlesin, et näen valesti aga siis mõistsin, et isegi prillidega näen õigesti.

Ma ostan koju tavaliselt üks-kaks advendikalendrit... Või noh kolm, sest mulle lihtsalt meeldib oma tütart hullupööra hellitada ja möödunud aastal kinkisin ühe kalendri oma vanematele, et neil oleksid karged detsembrikuu hommikud kohvi kõrvale magusamad. 

Tulles hindade juurde tagasi, siis minu lemmik Lindti kalender maksab hetkel Saksa Amazonis 15,69 € (link tootele SIIN), kuid kodumaises luksuslikus toidupoes pead selle eest pea 40 € välja käia. Väike rehkendus kinnitab, et tellides kalendri Saksa Amazonist, oled isegi saatmiskulu lisades suures võidus. Lindti poe koos teiste advendikalendritega leiad Amazonist SIIT. 

Advendikalendrite juurde tulen sel aastal veel blogis tagasi, sest õige pea jõuavad mitmed erinevad kalendrid meile koju, seega saame siis veel hindu võrrelda.

Kui palju maksab sinu puuder? 

Terve aasta toimetasin oma meigiga selliselt, et ei kasutanud puudrit. Kuid nüüd, mil erinevaid kutseid pidudele tuleb uksest ja aknast, hakkasin ka ise jumestamise vastu uuesti suuremat huvi tundma. Seega otsisin välja oma torisevad ja tolmuseks läinud tolmpuudrite karbid. Mulle hakkas silma firma Revolutioni puuder Banana Light. 

See puuder tundus sedavõrd perfektne ja näonahk jäi nii klaariks, et otsustasin uurida, kas seda enam üldse müüakse ja mis on selle hind. Revolutioni ametlikul leheküljel on suur valik erinevaid toone ja puudri hind on 5.99 € (lingi puudritele leiad SIIT)  

Mida küsivad selle sama puudri eest kohalikud poed? Paar päeva tagasi kõndisin ringi ühes suures toidupoes, kust saab osta ja Revolution tooteid. Terve väljapanek nägi välja selline nagu oleks kamp röövleid rüüstamas käinud, kui see selleks ... Minu pilku püüdis röövellik hind 9,59 € Seega neli eurot originaalhinnast kallim. See on siin mõistagi kõigile mõttekoht, kas neli eurot on suur või väike raha. Minu jaoks, nagu sa juba tead, on see põhimõtte küsimus ja nelja euroga on mule vähemalt 44 ideed, mida sellega korda saata. 

Paraku on Revulotioni poes ka saatmiskulu. Seega, kui plaanid osta kõnealust puudrit, siis soovitan testida teisigi Revolutioni tooteid. Nendel on head allahindlused ja eriti põnev on minu jaoks lauvärvide värvikirev valik. Seega osta tooteid sõbrannaga kahasse või võtta kampa kolmas ja neljas iluhuviline, nii muutub saatmiskulu 5.95 € imepisikeseks. 

Soodsa vihmavarjuhoidja jälgedes

Viimane toode muutus minu elus ootamatult aktuaalseks siis, kui ühe stilistitöö jaoks tellisin tosin vihmavarju ja äkki avastasin, et pean neid nüüdsest ka kuskil hoiustama. 

Seega otsustasin, et ostan endale ühe korraliku vihmavarjuhoidja. Põnev maailm - ma tõesti ei kujutanud ette, et midagi sellist endale otsima asun. Aga siin ma olen - kiikasin kodumaistest veebipoodidest ja hinnad, mis seal salata, olid krõbedad. Pealegi on see asi, mille ostad elus arvatavasti korra (või kaks), seega tasub mõelda, milline mudel on selline, mida iga päev esikus näha soovid.

Nüüd hinnavõrdluste juurde - selliste firmade nagu VidalXL ja Songmics vihmavarjuhoidjad maksavad näiteks ühes kodumaises poes kuni 60,99 € ja suur oli minu üllatus, kui Saksa Amazonis maksid samad vihmavarjuhoidja alates 27,99 € (link SIIN). Praegu on seis selline, et ma polegi endale vihmavarjuhoidjat veel ära ostnud, kuid mu pilk on jäänud pidama pisut kallimal iludusel, mis on firmalt Yamazaki ja mille leiad SIIT. Aga noh, kuivõrd tegemist on hea brändiga, tuleb ta kokkuvõttes ikka odavam, kui raha kohalikele röövlitele ära anda. 

Tasub meeles pidada!

Mainin postituse lõpus traditsiooniliselt üle, et igal veebipoe tellimusel on enamasti saatmiskulu ja seda iseäranis Amazonis, millest oli seekord kahel korral juttu. Soovitan testida Amazon Prime'i, mis on kuu aega tasuta ja ükskõik kui palju asju sa ka ei osta, jääb saatmiskuluks 9,99 €. Kui soetad rohkem vajalikke asju, mida soovid varuks või kogud juba jõulukinke, siis oled igaljuhul võidus. Lisaks usun, et absoluutselt igaüks leiab endale kaks sõpra või isegi neli, kellega üht-teist mitmepeale tellida. Kui sul on veel ägedaid kolleege, keda saad ühte tellimusse haarata, näitab väike matemaatika, et oled absoluutses võidus. Kui sul on mõni tore e-pood, kus müüakse midagi põnevat tunduvalt soodsamalt kui Eestis, anna kommentaariumis teada.

Loe "Säästa Stellariumiga" rubriigi esimest postitust SIIT, teist postitust argistest asjadest, mis välismaalt tellides odavamad loed SIIT ja loo Stellariumi sooduskoodidega leiad SIIT.

FOTO: Unsplah

Kurbus kummaline tunne ehk kuidas Kristel Aaslaid mulle mind peegeldas

Kui aasta tagasi pakuti mulle võimalust hakata Kroonika podcasti tegema, polnud ma sugugi kindel, kas see on miski, mis võiks mulle sobida. Kuid lõpuks leidsin, et pole midagi põnevamat, kui piiluda inimeste hinge ja kuulata nende mõtteid. Podcast võimaldab peaaegu 100% keskendunult vestelda. Miks? Mobiiltelefon on airplane mode`i peal, kahe või kolme inimese päralt on mikrofonid, tassike kohvi, klaas vett ja mõte ei lähe rändama.  

Kuna minu emotsioonid, mida podcasti tegemisel tunnen, pole päris see teema, mida Kroonikas kajastada, siis jagan nüüdsest aegajalt oma tundeid ning linki podcastile oma isiklikus mõttekojas ehk Stellariumis.

Kes kujutab särtsukommi nutmas?

Iga intervjuu taga on oma lugu. Sel korral oli mul külas näitleja ja Gram-Of-Funi solist Kristel Aaslaid, kes rääkis depressioonist, mis teda õige varakult kimbutama hakkas ja millest ta väga eriliste võtetega üle sai. Kuid teatud kurvameelsus saadab teda tänaseni. Pole just palju saatekülalisi, kes ütleksid ilma valehäbita sinu vastas intervjuud andes: "Istusin ka täna hommikul autos suvalises parklas ja nutsin". Kas keegi üldse kujutab ette Kristel Aaslaidi autos nutmas? Seda särtsukommi, kes naerutab meid teles pisarateni ja kes iga viimane kui kord võimsalt kogu lava endale haarab ... 

Kuid nukrameelsus on saatnud ka mind õige varakult ja ma ei teagi, miks ... Ma olen omandanud suurepäraselt võime tööle minnes nukrus ukse taha jätta ja oma asjad rõõmsameelselt ära teha. Vahel, kui astun aga kontorist välja, ootab ta mind justkui truu kummitus ukse taga. Kuid on ka aegu, kus ma unustan kurvameelsuse kaunis pikaks perioodiks. 

Kui enne podcasti salvestust Kristeli intervjuusid lugesin, tundsin, et loen lugu enda hingesugulasest ja kui ta stuudios rääkima hakkas, siis võttis selle intervjuu minu süda üle. Ma ei taha öelda, et ma ei intervjueeri inimesi südamega, aga sel korral tundus mulle, et minu vahelduva eduga kurvameelsust endas kandev süda muutus uudishimulikuks ja asus Kristelile ise küsimusi esitama.  

Maski kanda on mugavam

Mida ma mõtlen pärast selle intervjuu ilmumist - kui vaid oleks rohkem neid, kes räägiksid rabava aususega oma tunnetest, tunneksid teised end jälle vähem oma emotsioonide keskel üksildastena. Samas on avameelsust võimalik alati inimeste vastu ära kasutada. Nii lihtne on õelal manipulaatoril sosistada tundlikuma inimese kohta selliseid sõnu nagu labiilne või ebastabiilne. Või midagi veelgi hullemat. Ja see sunnibki meid maske kandma.

Kõige veidramad on olnud aga minu tuttavate kommentaarid, kui olen maininud oma nukrameelsust: "See ei ole tõsi! Sa oled ju nii tugev inimene!" Kas tugevus välistab kurvameelsuse? Või välistab tugevus selle, et oled vahel nõrk? Mulle on ka öeldud: "Sa teed ju alati nalja, kuidas sa saad olla nukrameelne?" Kas huumorisoon tähendab automaatselt seda, et ma ei pruugi vahel melanhooliasse eksida? 

        Tundlik tundemaailm - parim õpetaja  

Üks, mida olen läbi omaenda kurvameelsuse õppinud, on see, kuidas ma teistesse inimestesse suhtun. Ma isegi mitte ei ürita, vaid olen enamjaolt alati soe, empaatiline ja naeratav, sest läbi oma tundliku tundemaailma tean liigagi suurepäraselt, et teise inimese sisse ei näe. Teistesse tasub alati suhtuda soojuse ja julgustava naeratusega, sest me ei tea, kust ta tuleb ja kuidas ta üldse uksest välja sai. Ehk kulus tal tükk aega, et ennast kokku võtta, riidesse panna ja koduuksest välja tulla? Võibolla oli temagi autoparklas äsja nutnud? 

Ehk polegi ma oma blogis varem nii avameelne olnud, aga see on kõik Kristeli "süü", sest ta rääkis oma hingest otse minu hinge. Kristel rääkis veel paljust muust ja sedavõrd inspireerivalt, et võta endale ühel ilusal hetkel need 47 minutit ja kuula intervjuud SIIT.