Sel aastal on kollased värvid minu südamesse päikeselise pesa teinud. Kuidas muidu seletada nii palju kollasied asju, mida olen endale soetanud - näiteks kollane reisikohnver, kollase mustriga voodipesu, kollased pärlid ja päevalille imiteeriv vihmavari.
Möödunud aasta sügisel tegin esimese kollastes toonides ostu. Nimelt soetasin endale kollase ja musta ruudulise suurte taskuteda oversize mantli. Soe ja pilkupüüdev - justkui päikesekiir. Tänavu oktoobris tundus mulle igati õige aeg taaskord oma kollast ruudulist mantlit hakata kandma. Niisiis lappasin hoiukohas, kuhu oma sügise- ja talveriided kevadel viisin, kõik mantlid läbi. Mida polnud, oli minu armas päikesekiir. Ma ei teinud sellest eriti suurt numbrit - küllap on mantel minu teises kodus. Kuid seal teda ka polnud. Olgem ausad, mantel pole ju päris mantlinööp, mis võib lootusetult ära kaduda.
"Mis mõttes!?"
Niisiis uurisin abikaasalt, et ega ta pole minu villast mantlit näinud. Ta ütles, et neid on nii palju ja ta tõesti ei mäleta. Otsisin telefonist pildid üles ja näitasin talle neidsamu kaadreid, mida näed tänases Girl Friday postituses. "Oh, aga see mantel läks taaskasutusse," vastas mu abikaasa. "Mis mõttes!?" pärisin hämmeldunult. "Sa ise ütlesid, et siin on kott asjadega, mis tuleb viia taaskasutusse ... Ma mäletan, sest see mantel oli kõige peal." Mul jooksid külmavärinad üle kere - mis seal kotis küll veel võis olla? See kott pidi ju meie laoruumi minema ... Aga mis läinud, see läinud ... Vähemalt ei raisanud ma enam otsimisele aega. Lohutasin end lausega: "Ju polnud määratud" ja "Küllap ta leidsiki parema omaniku" Niisiis jagan sinuga kahte imelist kaadrit möödunud sügisest, mil selle mantliga ühe salajases metsatukas, kus kasvasid kanarbikud ja pohlad ning ilusad kõrged männid, poseerisin.
Kadunud naer kadarbike vahel
Hiljuti jalutasin taaskord oma salajasse kohta, kus oleme nii palju pildiseeriaid teinud ja avastasin, et selle muinasjutulise metsatuka asemel kõrgub üsna näotu ehitamisjärgus maja. Meenutasin mitmeid aastaid, mil olime seal pildistamas käinud ja minu süda kukkus saapasäärde. Mõtlesin nendele rõõmsatele hetkedele, kui viimati fotograaf Kristiniga muretult sügisilma nautisime ja kuulsin kõrvus meie sädistamist ning naeru. See kõik oli äkki kadunud ... Olgu kuidas selle mantliga on, tema leidis uue omaniku, aga see, et iga vaba metsatukk täidetakse Eestis mingite ehitistega, teeb mind kohutavalt kurvaks. Seega, kui sul on mõni meelispaik, kus veel metsikust säilinud ja kus armastad mõtteid kogudes vaikselt lonkida, siis naudi viimaseid päikeselisi sügisilmu just seal. Mine tea, kas järgmisel aastal see veel alles on. Ilusat nädalavahetust!
FOTOD: Kristin Arniste
Suurepärane, head tuju ja meeleolu tekitav nagu alati.
ReplyDelete