Kaks nädalat tagasi võtsin ette oma suure walk-in garderoobi sorteerimise. See on ilus seitsme ruudune ruum, millel neli meetrit kõrgust. Seega on gardroob kahe korruseline ja sorteerimist on olnud küll ja rohkem. Selleks, et asju eest ära paigutada rentsisin kodu lähedal eraldi pinna ja ausalt öeldes tundub mulle, et kuna minu stiil muutub pidevalt ja kõike ei saa alles hoida, siis on asjadega asjatamist liiga palju.
Mis mind kõige enam üllatab, on kleidid, mida olen kandnud vaid korra. Või kleidid, mis ripuvad siltidega ja pole minu seljas ilmavalgust näinud. Ja siis on kleidid, mida olen ostnud kaks erinevat tooni mudelit ja kannan pidevalt. See annab märku sellest, kui vähe me tegelikult vajame ja kuidas mõni riideese on seljas justkui teine nahk. Mida lihtsam, seda mugavam. Kahtlemata on mu tütrel olnud pidu, sest tema saab minu riietest teha alati esimese valiku ja osad asjad olen talle ostnud ette ajal, kui ta oli kõigest mudilane.
On ka asju, millest ma loobuda ei kavatse. Näiteks Jaapanist soetatud vintage kimonoid on mul vist küll igaks elujuhtumks ja iga kimono on sedavõrd unikaalne, et mõte nende müüki panekust või hoidlasse viimisest, tundub võimatu. Ja miks peaksingi? Sorteerimine tähendab ju eelkõige seda, et loobuda asjadest, mida enam ei kanna või pole kunagi kandnud.
Aga oma asjade sorteerimine on ka rännak ajas - paljud kleidi räägivad oma loo ja nendes on selged mälestused. Teiste puhul ma ei suuda meenutada, millal ja kuidas nad minu kappi said - ma tõesti ei shoppa purjus peaaga ... Naera või nuta: mõnda asja hoian pikalt käes ja mul puudub igasugune mälestus, kust ja kuidas ma selle sain.
Minu lemmikumaid rubriike siin blogis on olnud Girl Friday ja nende asjade puhul mäletan detailselt, kuidas nad minuni jõudsid. Paljud Girl Friday asjad olen pannud Yagas müüki - minu poekese lingi leiad SIIT. Postituse juures avapildil oleva kleidi müüsin äsja ära ja Bernie Dexteri südametega vintage kleidi panin äsja müüki.
Kõige raskem muidugi käekottidega, mida olen aastaid kollektsioneerinud ja mida ei raatsi üldse ära müüa. Kõige lihtsam on aga kingadega, sest juba aastaid kannan valdavalt madalaid J.Crew ballerinasid ja üsna harva kõrgeid kontsasid, seega olen paljud kingad kinkinud ära ja teised pannud taaskasutusse. Mul on imepisike jalg - 36 ja seega on vähe neid, kellele kingi kinkida.
Tänaste mõtete lõpetuseks üks huvitav lugu - kui mul tütar sündis, siis olin agar second-handide külastaja ja sellel ajal võis teise ringi poodidest leida nö. puhast kulda - seda siis nii otseses kui ka kaudses mõttes. Nii on mu tütrel ühed Manolo Blahnikud, samuti imeilusad Valentinod ja vintage Lagerfeldid - kõik kingad ostsin riski peale ehk suurema numbri. Ja kõigil kingadel on veel üks ühine omadus - nad on täiesti kandmata ja tumesinist värvi. Kui mu tütar suuremaks sirgus ja oma tulevastest kingadest veel midagi ei teadnud, hakkas ta aina rohkem kandma sinist värvi. Ja sinine oma erinevates variatsioonides ongi tema lemmik. Niisiis oli mul eriline rõõm ulatada talle kolm paari kingi, mis olid üle 15 aasta oma aega oodanud. Tõsi, Manolod jäid talle suureks. Seega panen ka need varsti müüki.
Igatahes on mul plaan osta garderoobi pikk vaip - ma ei suuda veel otsustada, kas punane või sootuks värviline, et nüüd ja edaspidi garderoobi astudes oleks eriliselt pidulik tunne. Mõningaid muudatusi teen veel ja ehk saan siis ka mõnda kaadrit garderoobist jagada. Kui sul on häid nippe, kuidas oled läbi aegade oma asju sorteerinud ja millest lähtudes nad ära jaganud, siis olen tänulik iga hea nõuande eest.
FOTOD: Kristin Arniste
No comments
Post a Comment