Pildiseeria parfüümi portreele: pisarad ja eramaa

Kuidas sünnib video ja pildiseeria ühele parfüümi portreele? Kõik lood on erinevad. See on pisut tujukam, kui teised. Seega jagan sinuga, kuidas viimati Inglismaal La Perla parfüümile “Villa Sorrento” fotosid ja sotsiaalmeedia sisu filmisime. Vahel võib ühe pildiseeria ja muinasjutuliselt liikuvate kaadrite taga olla pisut pisaraid või lihtsalt korralik lüüasaamise tunne ja ometi ei näe seda mitte keegi …

Viimased aastad teen ma enne pildistamist kõik ise - alates meigist lõpetades soengu, jumestuse ja maniküüriga. Ja enne tuleb lokatsioon paika panna. Olen Londonis viibides tellinud kord ka meigikunstniku ja pidanud hiljem meigi ümber tegema. Samal korral tuli kohale ka juuksur, kes tegi mulle üsna keskpärase soengu. Rohkem ma oma raha ei raiska. Seda enam, et enne pildistamist on meeleolu üks kõige olulisem võti ja pigem olen ise oma meeleolu peremees, kui riskin meigikunstnikuga, kelle tööd pean kulm kortsus korralikult korrigeerima. 

Tõsi, pildistamise päeval tähendab soengu ja meigi tegemine tunduvalt varasemat ärkamist ja suuremat energiakulu. Seega mahub minu ja fotograafi plaanidesse tavaliselt üks luksuslik lõuna või õhtusöök. Luksuslik juba seepärast, et pildistamine ise on justkui väike pidu, kus on kohal parimate kavatsustega inimesed ja mõistagi tuleb neid oivalise ja veelgi oivalisemaga (loe: roogadega) rõõmustada.   

La Perla “Villa Sorrento” parfüümi pildistamise päev algas nagu iga teinegi: ärkasin vara, keerasin rullid, tegin meigi, pakkisin kolm kleiti kaasa. Plaan oli pildistada Richmondis asuvas Petersham Nursery söögikohas, mis sarnaneb kõige enam ehk meie Hansaplantiga - seal on nii lilli, mööblit, purskkaevusid kui ka muinasjutuline söögikoht. Lummavamat lokatsiooni annab otsida. Ja leida.

Esialgu läks kõik ideaalselt - taaskohtusime fotograaf Deborah`ga (kutsuge mind Debbie) oli rõõmustav ja rongisõit Richmondi läks linnulennul. Mäletasin üsna selgelt, et Petersham Nursery pannakse kell 18.30 kinni ja olin pildistamiseks arvestanud tunnikese ja teise tunnikese õhtusöögiks. Hiljem pidime veel jalutama ringi ja kalastama ehk otsima toredaid juhuslikke kohti, kus pildistada. Jõudsime Richmondi kell 16.30 ja kohe hakkas ajagraafik vaikselt õmblustest lahti hargnema.

Uberi juht, kes pidi meid Richmondi jaama eest peale võtma, ei suutnud seda õiges kohas teha ja kui me lõpuks autole saime, osutus ta totaalseks kihutajaks ja oleks äärepealt ühe jalgratturi alla ajanud. Tema Uberi “kõikvõimas” äpp ei leidnud Petersham Nursery restorani üles. Võtsin telefoni, et taksojuhti juhendada ja avastasin oma õuduseks, et olin kellaaega valesti vaadanud - Petersham Nursery oli juba suletud ja imeilus aed samuti. Vaatasin Debbie poole, et midagi öelda aga tema oli näost juba niigi kaame, sest tal hakkab autosõidu ajal enamasti iiveldama … Ja taksojuht lisas igas pimekurvis kiirust.

Mul oli kaasas suur kott asjadega ja taksojuht kupatas meid lõpuks sõna otseses mõttes suvalises kohas maha, öeldes, et "Petersham Nursery on siit vaid jalutuskäigu kaugusel” - mingu me mööda metsateed ja olemegi kohal. Kui lohutav! Debbiel oli selleks ajaks autosõidust sedavõrd halb, et ta istus lihtsalt teepervele maha ja üritas oma iiveldusest jagu saada. Pisut pisaraid ja läheb paremaks - viskas ta nalja endal ikka nägu kaame. Mul oli täielik lüüasaamise tunne, sest olin ise kellaaja valesti vaadanud. Kuid pärast pausi hakkasin ma Peterham Nursery majade juures ringi vaatama. Iga aed oli justkui muinasjutt. Päike paistis. Valgus oli lummav. Ja mis põhiline - Debbiel hakkas vaikselt parem. Ja mis sama oluline - ka minu enda tuju oli vaikselt taastunud.   

Jalutasime ringi ja lõpuks leidsin imetabase värava, kuhu oli suurelt kirjutatud ERAMAA, mis tähendab, et see pole päris koht, kuhu suvaliselt sisse jalutada või veelgi enam pildistada. Kuid mulle on alati meeldinud pildistada seal, kus on keelatud maa. Ühtpidi hakkavad minus mõnusad nõelad kergelt torkima, sest keelatud paigas võib haledalt vahele jääda ja teistpidi on rõõm suur, kui pääsed terve nahaga tulema. Seniks on vaid ühel korral Tallinnas ilmunud välja vihane turvamees ja lubanud meid fotograafiga aeda kinni jätta, kui me kohe ei lahku ...

Huumor on pildiseeriate juures alati tähtis. Seega küsis Debbie, et kus suunas tasuks joosta, kui omanik koerad ootamatult lahti laseb? Mina pakkusin, et jookseme ikka sellest samast väravast välja. Niisiis filmisime minu väravast saabumise ja asetasime aiamajal kasvavale puule parfüümipudeli. Videod tehtud, istusin aiatrepile, et lõhnapudeliga poseerida ja märkasin meie kohal kõrguvad nelja silmaga suurt kaamerat. Mõtlesin: “Mida ma siis ikka valesti teen?” Ja kohemaid meenus mulle David Lynchi Masterclass, kus ta rääkis, kuidas nad filmisid omal ajal paljudes kohtades luba küsimata. Tõsi, Lynch soovitas, et praegusel ajal tasub siiski lokatsioon kooskõlastada. Lõpuks mõtlesin, et ma ei tee juba midagi valesti - ma lihtsalt istun, võtan ühe poosi teise järel ja noh … uitan pisut võõras aias ringi. Seda enam, et loa küsimine oli jäänud lootusetult hiljaks - olime juba mõnda aega olnud kutsumata külalise rollis. Aga mitte keegi ei tulnud meiega pragama, linnud hoopis laulsid ja päike lausa paitas. Nii jalutasime edasi, et “Villa Sorrento” suviselt värskeid aroome edasi pildile püüda. Filmisime väikeses pargis veel teisegi lõigu ja siis oli aeg asjad pakkida ning edasi sõita. Nimelt sain Richmondis kokku oma sõbraga, kes viis meid autoga kümmekond kilomeetrit edasi, et oma kodukohta tutvustada ja õhtusööki pakkuda. Autos oli mul selline pingelangus, et ennast tunedes pidin saabuvat peavalu Ibumetiniga peletama.

Enne õhtusööki läksime jalutama ja kuivõrd mul olid samad riided seljas, panin “Villa Sorrento” parfüümi taskusse. Mu sõber elab keset tõelist idülli - jalutasime rebasehüüete ja linnulaualu taustal väikelinnas, põikasime kitsastele tänavatele ja lõpuks leidsime end iidsete puudega kirikuaiast. Udu tõusis ja päike hakkas vaikselt loojuma. Meist möödus suure hooga must koer ja hetk hiljem tema hingetu omanik, kes kurtis, et loom ajab rebast taga. Kui nägin kirikuaaeda, kus kasvas imeline lillade õitega puu, pakkusin Debbiele, et filmime ka seal, sest parfüüm oli mul taskus. Debbie tegi ühe võtte ja siis kiirustasime õhtusöögile.  

Kokkuvõttes filmisime "Villa Sorrento" parfüümi portreed kolmes täiesti erinevas paigas ja tulemuseks sai üks minu lemmikumaid Instagrami reelse. Võibolla polekski ta nii armas, kui poleks olnud pisaraid, meeleolumuutusi, taksojuhti, kes oleks jalgratturi äärepealt alla ajanud ja meid suvalises kohas autost välja kupatanud? Kes seda teab ... Võibolla oleks Petersham Nursery olnud liiga turvaline koht, kus filmida?

Stellarium sai tänavu veebruaris kümne aastaseks ja esimese “Parfüümi portree” avaldasin aastal 2013. Seega saame järgmisel aastal tähistada Parfüümi portreede kümendat juubelit. Seda päeva Richmondis ei kirjeldanud ma mitte seepärast, et kurta oma raske elukutse üle, sest elu ja kutse on tegelikult väga ilusad, vaid selleks, et peegeldada, mis toimub ühe pildiseeria taga. Kes see ikka räägib, kui sa ise ei räägi?  "Villa Sorrento" reelsi leiad SIIT ja parfüümi portreed saad lugeda SIIT. Postituse mõte tuli mul aga kuulates oma sõpra, kes kiitis meie reels`i ja ütles: “Te leidsite päris ilusa aia.” Ja mina vastasin: “Millist aeda sa nendest kolmest silmas pead - kas eramaad, parki või kirikuaeda?”