Juuksejutud Salonshopiga: suviselt seksikate juuste retsept

Suvel on kõik pilla-palla. Juuksed on enamasti valla. Aga see ei tähendaks, et kapriise poleks - päikesest pleekinud, rannaliivast räsitud ja mereveest muserdatud juus soovib erilist hoolt. Tegelikult ta mitte ei soovi, vaid suisa ootab seda. Pealegi tahaks ju isegi ennast puhaste juuste ja shiki soenguga hommikuti tervitada. 

Näiteks minu päev on täpselt seda nägu nagu on minu soeng. Halb juuksepäev halvab vahel pool päeva. Minu sõna selle peale. Kui mul on juuksed korras, on ka hoogu rohkem. Pärast covidit olen vahelduva eduga olnud väsinud ja ainus, mis aitab, on teha ennast korda, värvida huuled punaseks, kammida saba kohevaks ja minna välja. Voodis olla on küll mõnus, aga energia tuleb samm-sammult tagasi vaid liikudes ja ennast boostides. Tuttav tunne? Ole mureta - mul on sulle retsept, kuidas lihtsa vaevaga kohev soeng saada. 

Mida Sa vajad?

2 peotäit Sexy Hair shampooni 
3 peotäit Sexy Hair palsamit
5-6 pihustust SexyHair Healthy Tri-Wheat Leave-In palsamit
6-7 Sexy Hair Big Root Pump pihustust 
2-3 pumbatäit Sexy Hair Love juukseõli 

Juuste pesemise suurim saladus

Alustagem ikka kõige olulisemast - selleks, et juuksed tõeliselt puhtaks saada, tuleb shampoon käte vahel emulgeerida - see aktiveerib toote ja nii saad seda ühtlaselt juustesse kanda. Kõige tähtsam on keskenduda peanahale, mida saad sõrmedega masseerida ja seeläbi pesed peanaha tõeliselt puhtaks. Juukseid pestes ei tasu kiirustada - kui käsi soovitatakse pesta kaks minutit, siis juuste pesemisele varu vähemalt kaks korda kaks ehk neli minutit. Hoia shampooni ka paar minutit peas, et ta saaks mõnusasti ikka juustel tegutseda. Ja siis alusta seda kõike uuesti otsast. Selleks, et juuksed tõeliselt puhtaks saada, tuleb neid kaks korda pesta. Seda võib sulle iga juuksur kinnitada. Minu riiulil on viimasel ajal aaloe ja mangovõiga rikastatud Sexy Hair shampoon (vaata siia), mis annab kahjustatud juustele täiusliku tugevuse ning perfektse paindlikkuse. Boonusena toidab juukseid sügavuti ja vähendab murdumist. 

Kuidas palsamist viimane võtta?

Nüüd, kui sinu juuksed on puhatamast puhtad, tasub neid palsamiga premeerida. Tead ju küll seda uut Eesti vanasõna, et kes ennast ikka premeerib, kui mitte ise? Patsusta liigne vesi juustest rätikusse ja siis on aeg palsam juustesse kanda. Mina olen muidugi see, kes paneb palsamit pigem rohkem kui vähem. Selleks, et palsam kõikjale juustesse hajuks, tasub suurte piidega kamm appi võtta. Tõsi, mina olen selles küsimuses laisk aga minu tütar kammib tõesti oma pika laka korralikult läbi ja hoiab palsamit siis korralikult peas. Suvel on juuste parimaks turgutajaks Sexy Hairi niisutav palsam (kiika head hinda siit), mis loodud mõeldes normaalsetele aga ka kuivadele juustele. Kuivõrd suvel on sageli kihk juukseid iga päev pesta, siis selleks see palsam just ongi loodud. See mimoosi taime ekstraktiga rikastataud palsam niisutab, lisab läiget ja vähendab juuste katkemist. 

Kuidas föönitades elektrit säästa?

Kui enne oli juttu juuste pesemisest, siis nüüd tasub panna paar nippi kõrva taha ehk kuidas palsam juustest välja saada? Ära unusta, et juukseid võiks pesta sooja, mitte kuuma või külma veega. Loputa juuksed puhtaks alati pea alaspidi, sest see tagab hiljem parema hoidvuse ja viimane juuste loputamine tee sootuks jaheda veega. Miks? Ikka seepärast, et jahe vesi suleb poorid, rahustab peanahka ja juuksed jäävad siledamaks. Muide, kui keerad juustesse rätiku, siis selle sama kohevama hoidvuse nimel ikka nii, et hoiad juukseid alaspidi ja kindlasti tasub hoida rätikut umbes 10-20 minutit peas, et niiskus kenasti juustest rätikusse imenduks. Ajal, mil elektrihind on päise päeva ajal hullem, kui öösel mõni õudusunenägu, tasub teada, et siis rätikukuivasid juukseid föönitades kulub vähem aega. Iga väike võit on kokkuvõttes suur võit. Kuid enne föönitamist ära unusta juustesse pihustada SexyHair Healthy Tri-Wheat Leave-In palsamit. Selle kvaliteedi ja hinna suhe on suurepärane (piilu siia)

Kohev soeng vaid mõne minutiga

Sexy Hair Root Pump on kahtlemata selle suve kõige kuumem toode. Mõni päev tagasi olin planeerinud kohtumisele minna uhke soenguga - ikka nii, et lokid lehvivad ja meik on korralikult viimistletud. Kuivõrd ma äratuskella ei kuulnud, ärkasin viimasel minutil - spurtisin vannituppa, pesin juuksed ja pihustasin Root Pumpi hoogsalt juustejuurtest juusteotsteni. See toode kaob pidevalt poest helikiirusel, umbes nii nagu tantsukaart oleks peol täis. Veendu ise ja kiika kas sul on õnne, et seda endale soetada - vaata siia. Kiire fööönitamine andis mõnusalt kohevad juuksed ja ega mul millekski rohkem aega polnud. Haarasin oma käekoti, mis mahutab kogu universumi ja pistsin sinna Sexy Hairi Love Oili (magusaima aroomiga õli leiad siit) ning oma kosmeetikakoti. Kordki tuli takso helikiirusel ja nii jätkasin oma ilurutiine taksos - esmalt kiire meik ja siis paar pumbatäit õli juusteotstesse. Taksojuht vaatas rohkem küll vist minu ilurutiini kui maanteed aga kohale me jõudsime. 

"Kas otse juuksurist?" küsis mu sõber. Ja mina vastasin: "Nagu alati." Kui töised kohtumised olid tehtud, läksin koju ja keerasin juustesse rullid. Enne pidulikku õhtusööki on nii mõnus end pikemalt sättida ja hommikune kiire-kiire tasa teha. Ainus, mis mulle appi tuli, oli Sexy Hairi juukselakk (kui sa pole seda veel ostnud, veendu kui hea hinnaga ta siin müügil on), mis on juba möödunud aastast minu suur lemmik. Sexy Hair tooted on sel suvel rännanud minuga Viljandisse, kus filmisime imelise valgusega reelsi, mille leiad siit ja samuti suvemajja, kuhu tuleb ju ometi kogu varandus kaasa võtta, selle reelsi leiad siit.

* Eriline tänu juuksur Sirlen Kaljuveele, kes jagas nippe, kuidas juukseid õigesti pesta, palsamit kasutada ja veel üht teist ning kolmandat. 

* Juuksejutud on sündinud koostöös Salonshopiga.

Pildiseeria parfüümi portreele: pisarad ja eramaa

Kuidas sünnib video ja pildiseeria ühele parfüümi portreele? Kõik lood on erinevad. See on pisut tujukam, kui teised. Seega jagan sinuga, kuidas viimati Inglismaal La Perla parfüümile “Villa Sorrento” fotosid ja sotsiaalmeedia sisu filmisime. Vahel võib ühe pildiseeria ja muinasjutuliselt liikuvate kaadrite taga olla pisut pisaraid või lihtsalt korralik lüüasaamise tunne ja ometi ei näe seda mitte keegi …

Viimased aastad teen ma enne pildistamist kõik ise - alates meigist lõpetades soengu, jumestuse ja maniküüriga. Ja enne tuleb lokatsioon paika panna. Olen Londonis viibides tellinud kord ka meigikunstniku ja pidanud hiljem meigi ümber tegema. Samal korral tuli kohale ka juuksur, kes tegi mulle üsna keskpärase soengu. Rohkem ma oma raha ei raiska. Seda enam, et enne pildistamist on meeleolu üks kõige olulisem võti ja pigem olen ise oma meeleolu peremees, kui riskin meigikunstnikuga, kelle tööd pean kulm kortsus korralikult korrigeerima. 

Tõsi, pildistamise päeval tähendab soengu ja meigi tegemine tunduvalt varasemat ärkamist ja suuremat energiakulu. Seega mahub minu ja fotograafi plaanidesse tavaliselt üks luksuslik lõuna või õhtusöök. Luksuslik juba seepärast, et pildistamine ise on justkui väike pidu, kus on kohal parimate kavatsustega inimesed ja mõistagi tuleb neid oivalise ja veelgi oivalisemaga (loe: roogadega) rõõmustada.   

La Perla “Villa Sorrento” parfüümi pildistamise päev algas nagu iga teinegi: ärkasin vara, keerasin rullid, tegin meigi, pakkisin kolm kleiti kaasa. Plaan oli pildistada Richmondis asuvas Petersham Nursery söögikohas, mis sarnaneb kõige enam ehk meie Hansaplantiga - seal on nii lilli, mööblit, purskkaevusid kui ka muinasjutuline söögikoht. Lummavamat lokatsiooni annab otsida. Ja leida.

Esialgu läks kõik ideaalselt - taaskohtusime fotograaf Deborah`ga (kutsuge mind Debbie) oli rõõmustav ja rongisõit Richmondi läks linnulennul. Mäletasin üsna selgelt, et Petersham Nursery pannakse kell 18.30 kinni ja olin pildistamiseks arvestanud tunnikese ja teise tunnikese õhtusöögiks. Hiljem pidime veel jalutama ringi ja kalastama ehk otsima toredaid juhuslikke kohti, kus pildistada. Jõudsime Richmondi kell 16.30 ja kohe hakkas ajagraafik vaikselt õmblustest lahti hargnema.

Uberi juht, kes pidi meid Richmondi jaama eest peale võtma, ei suutnud seda õiges kohas teha ja kui me lõpuks autole saime, osutus ta totaalseks kihutajaks ja oleks äärepealt ühe jalgratturi alla ajanud. Tema Uberi “kõikvõimas” äpp ei leidnud Petersham Nursery restorani üles. Võtsin telefoni, et taksojuhti juhendada ja avastasin oma õuduseks, et olin kellaaega valesti vaadanud - Petersham Nursery oli juba suletud ja imeilus aed samuti. Vaatasin Debbie poole, et midagi öelda aga tema oli näost juba niigi kaame, sest tal hakkab autosõidu ajal enamasti iiveldama … Ja taksojuht lisas igas pimekurvis kiirust.

Mul oli kaasas suur kott asjadega ja taksojuht kupatas meid lõpuks sõna otseses mõttes suvalises kohas maha, öeldes, et "Petersham Nursery on siit vaid jalutuskäigu kaugusel” - mingu me mööda metsateed ja olemegi kohal. Kui lohutav! Debbiel oli selleks ajaks autosõidust sedavõrd halb, et ta istus lihtsalt teepervele maha ja üritas oma iiveldusest jagu saada. Pisut pisaraid ja läheb paremaks - viskas ta nalja endal ikka nägu kaame. Mul oli täielik lüüasaamise tunne, sest olin ise kellaaja valesti vaadanud. Kuid pärast pausi hakkasin ma Peterham Nursery majade juures ringi vaatama. Iga aed oli justkui muinasjutt. Päike paistis. Valgus oli lummav. Ja mis põhiline - Debbiel hakkas vaikselt parem. Ja mis sama oluline - ka minu enda tuju oli vaikselt taastunud.   

Jalutasime ringi ja lõpuks leidsin imetabase värava, kuhu oli suurelt kirjutatud ERAMAA, mis tähendab, et see pole päris koht, kuhu suvaliselt sisse jalutada või veelgi enam pildistada. Kuid mulle on alati meeldinud pildistada seal, kus on keelatud maa. Ühtpidi hakkavad minus mõnusad nõelad kergelt torkima, sest keelatud paigas võib haledalt vahele jääda ja teistpidi on rõõm suur, kui pääsed terve nahaga tulema. Seniks on vaid ühel korral Tallinnas ilmunud välja vihane turvamees ja lubanud meid fotograafiga aeda kinni jätta, kui me kohe ei lahku ...

Huumor on pildiseeriate juures alati tähtis. Seega küsis Debbie, et kus suunas tasuks joosta, kui omanik koerad ootamatult lahti laseb? Mina pakkusin, et jookseme ikka sellest samast väravast välja. Niisiis filmisime minu väravast saabumise ja asetasime aiamajal kasvavale puule parfüümipudeli. Videod tehtud, istusin aiatrepile, et lõhnapudeliga poseerida ja märkasin meie kohal kõrguvad nelja silmaga suurt kaamerat. Mõtlesin: “Mida ma siis ikka valesti teen?” Ja kohemaid meenus mulle David Lynchi Masterclass, kus ta rääkis, kuidas nad filmisid omal ajal paljudes kohtades luba küsimata. Tõsi, Lynch soovitas, et praegusel ajal tasub siiski lokatsioon kooskõlastada. Lõpuks mõtlesin, et ma ei tee juba midagi valesti - ma lihtsalt istun, võtan ühe poosi teise järel ja noh … uitan pisut võõras aias ringi. Seda enam, et loa küsimine oli jäänud lootusetult hiljaks - olime juba mõnda aega olnud kutsumata külalise rollis. Aga mitte keegi ei tulnud meiega pragama, linnud hoopis laulsid ja päike lausa paitas. Nii jalutasime edasi, et “Villa Sorrento” suviselt värskeid aroome edasi pildile püüda. Filmisime väikeses pargis veel teisegi lõigu ja siis oli aeg asjad pakkida ning edasi sõita. Nimelt sain Richmondis kokku oma sõbraga, kes viis meid autoga kümmekond kilomeetrit edasi, et oma kodukohta tutvustada ja õhtusööki pakkuda. Autos oli mul selline pingelangus, et ennast tunedes pidin saabuvat peavalu Ibumetiniga peletama.

Enne õhtusööki läksime jalutama ja kuivõrd mul olid samad riided seljas, panin “Villa Sorrento” parfüümi taskusse. Mu sõber elab keset tõelist idülli - jalutasime rebasehüüete ja linnulaualu taustal väikelinnas, põikasime kitsastele tänavatele ja lõpuks leidsime end iidsete puudega kirikuaiast. Udu tõusis ja päike hakkas vaikselt loojuma. Meist möödus suure hooga must koer ja hetk hiljem tema hingetu omanik, kes kurtis, et loom ajab rebast taga. Kui nägin kirikuaaeda, kus kasvas imeline lillade õitega puu, pakkusin Debbiele, et filmime ka seal, sest parfüüm oli mul taskus. Debbie tegi ühe võtte ja siis kiirustasime õhtusöögile.  

Kokkuvõttes filmisime "Villa Sorrento" parfüümi portreed kolmes täiesti erinevas paigas ja tulemuseks sai üks minu lemmikumaid Instagrami reelse. Võibolla polekski ta nii armas, kui poleks olnud pisaraid, meeleolumuutusi, taksojuhti, kes oleks jalgratturi äärepealt alla ajanud ja meid suvalises kohas autost välja kupatanud? Kes seda teab ... Võibolla oleks Petersham Nursery olnud liiga turvaline koht, kus filmida?

Stellarium sai tänavu veebruaris kümne aastaseks ja esimese “Parfüümi portree” avaldasin aastal 2013. Seega saame järgmisel aastal tähistada Parfüümi portreede kümendat juubelit. Seda päeva Richmondis ei kirjeldanud ma mitte seepärast, et kurta oma raske elukutse üle, sest elu ja kutse on tegelikult väga ilusad, vaid selleks, et peegeldada, mis toimub ühe pildiseeria taga. Kes see ikka räägib, kui sa ise ei räägi?  "Villa Sorrento" reelsi leiad SIIT ja parfüümi portreed saad lugeda SIIT. Postituse mõte tuli mul aga kuulates oma sõpra, kes kiitis meie reels`i ja ütles: “Te leidsite päris ilusa aia.” Ja mina vastasin: “Millist aeda sa nendest kolmest silmas pead - kas eramaad, parki või kirikuaeda?”

Te ei tee tasuta asjade eest tööd? No me võime ka maksta!

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Eestis kanda kinnitav uus bränd. Mulle saadeti ilus kiri, kus sai kõvasti kiita nii minu Instagram kui ka ainulaadne stiilitunnetus. Kohemaid uuriti, kas soovin teha koostööd. Igati sõbralik kiri, kuid kõige olulisem oli sealt puudu - küsimus hinnakirja kohta. Seega vastasin neile viisakalt, et võiksin koostöö peale mõelda ja mainisin, et mul oma hinnakiri.

Kohemaid sain vastuse, et kuna nad alles lansseerivad Eestis oma firmat, siis raha neil ei ole. Üldse ei ole! Küll aga pakuti väga helde summa eest tasuta riideid. Seda ma täitsa usun, et tasuta asju on kõigil firmadel lademes - see on sedavõrd iidne jutt, et paneb ka minu sokid haigutama. Vastasin siis omakorda, et asjade eest ma koostööd ei tee. Minu üllatuseks sain uue kirja - nendel siiski on raha ja samuti saaksin selle sama helde summa eest endale ka riideid valida. Olin selleks ajaks jäänud koroonasse ja otsustasin, et ei võta mitte ühtki uut koostööd vastu, sest jaksu ega jõudu polnud. Kuid üks aga oli veel. Suhtumine. Ma ei tea, kas arvatakse, et meie siin Ida-Euroopas oleme lihtsalt sedavõrd vaesed, et võtame iga hilbu vastu? Ma ei usu. et nad julgeksid oma kodumaal blogijate ja influenceritega sama taktikat kasutada. 

Minu järgmine mõte on laenatud ühest artiklist, mida paar aastat tagasi lugesin - kas sa kujutad ette, et lähed tööle ja tööpäeva lõpus peatub ülemus sinu laua juures ning teatab armuliselt: "Sinu tänase tööpäeva palk on rinnahoidja?" Hmm ... Või nädalalõpul tuleks priskem tasu - sinu selle nädala panuse eest tasume spordiriiete komplektiga? Miks pakutakse meile järjepidevalt tasuta asju aga rahast ei räägi keegi? Mul isiklikult tekib juba eelarvamus firmade osas, kes esmalt teevad enda meelest kavala manöövri ja hinnakirja ei küsi.

Helistasin seepeale oma sõbrannale, kes töötab samal alal ja küsisin, kas ka tema sai sellelt kurikuulsalt brändilt pakkumise. Tuli välja, et täpselt sama lugu - raha neil kohe mitte üldse pole aga nad olid nõus tasuta riideid pakkuma. Kui võrdlesime summasid, tuli välja, et minule pakuti isegi suurema tasu eest rõivaid, minu sõbrannale aga tunduvalt väiksema summa eest. Lõpuks pani mu sõbranna kanna maha ja selgitas neile, et mingit tasuta tööd ta ei tee ja üllatus-üllatus - talle tema töö eest maksti.

Täna hommikul vaatasin Instagramist, kuidas Eesti suunamudijad reklaamivad innukalt seda uut brändi, millel polnud alguses mitte mingisugust eelarvet. Mind tõesti ei huvita teiste rahakott, aga loodan, et need ilusad naised küsisid oma töö eest siiski väärilise tasu. Ja kui inimene tunneb, et tema väärtus ongi tasuta asjad, mis seal`s ikka. Samas usun, et kui Eestis oleks rohkem mõjuisikuid, kes räägiksid omavahel kasvõi umbkaudsed summad läbi, jõuaksime ühel ilusal päeval helge hetkeni, kus igaüks saaks oma töö eest küsida väärilise tasu.

Üks punkt veel. Oletame, et ma teen remonti ja eelarve on ammu lõhki ning äkki pakub keegi, et paneb ühe või teise asjaga õla alla - sellisele koostööle ütlen mõistagi jah. Kuid need on kaks erinevat asja. Kui alguses öeldakse, et raha pole ja siis järksu on ... No keda te lollitate?

Teema lõpetuseks meenub mulle lugu ühest söakast influencerist, kellele pakuti mõned aastad tagasi koostöö eest käekella. See noor daam kirjutas, et ta ei tee tasuta asjade eest tööd. Selle peale sai ta vastuse: "Aga kas te siis teete postituse, kui saadame teile kolm tasuta kella?" 

* Tänavu tähistab Stellarium oma kümnendat sünnipäeva ja selleks puhuks jagan teemasid mis pikalt meeles mõlkunud ja blogimisega seotud. Hiljuti kirjutasin teemal: Mis asja te täpsemalt teete? Logi? 

FOTO: Kristin Arniste (pilt on illustreeriv ja kõik asjad on ise ostetud)