“Ma ei mäletagi enam … Mis asja te täpsemalt teete? Logi?” küsib peielauas minult vanem proua. Tuttava tuttav, kes on ilmselt siit või sealt kuulnud, et ma pean mingit mõistatuslikku logi ehk siis blogi. Nii ma talle ka vastan - mul on blogi. Blogi - B - tähega. B nagu Bravo. Proua naeratab täpselt nii nagu inimene, kes ei saa mitte millestki mitte midagi aru, aga rohkem nagu küsida ka ei söanda. Kuid mitte kauaks.
Mõne minuti pärast saab uudishimu prouast võitu: “Mida te seal täpsemalt teete?”
“Ma arvustan ilutooteid, avaldan nendest inspireerituna pildiseeriaid ja noh … Mul on blogis veel mitmeid rubriike, mida ma teen.”
“Mhm … Väga huvitav,” pobiseb proua. Ja täpselt siis, kui me oleme lõpetanud külma laua, söönud ära kiievi kotleti ja jõudnud desserdi manu ning ma mõtlen, et olen juba pääsenud, küsib proua: “Kas selle eest makstakse ka?”
Vahel tuleb asjad raskemaks teha ja nii ma küsin lahke naeratusega: “Mille eest?”
“Ei no selle blogi eest,” vastab proua.
“Jah, makstakse küll. Kas veel kooki?” küsin proualt.
“Oh ei, ma hoian taljet. Teate ju mida öeldakse: naine ei tohi kaotada mõistust ega taljet,” vastab proua.
Nii ma siis võtan ise teise rummipalli ja asun seda sööma. Proua minu kõrval ei jäta jonni: “Aga mis selle töö nimi täpsemalt on?”
Mul hakkab kops üle maksa minema. Me oleme tulnud matuselt, me istume peielauas ja peaksime rääkima võibolla ehk hoopis kallist kadunukesest aga see proua aina küsib ja küsib. Teisalt ma ei saa ju tema peale pahane olla, sest ta tahab nendest keerulistest maailma asjadest selgust saada. Mis siis, et suure tõenäosusega me mitte iial enam ei kohtu.
Suunamudija muudib suunda
Mida ma pole aga täheldanud on see, et teisel pool lauda istub stiilselt ülikonnastatud härra, kes on meie vestlust ilmselt kogu aeg pealt kuulanud ja nüüd ta sekkub üldsegi mitte nii stiilselt: “Ta on suunamudija … Hahhaa … Nii nagu nad tänapäeval on. Mudivad suunda… Hahahaa…”
Oeh, kes oleks seda arvanud, et minu vastas istub peielauas üks järjekordne onu Heino naljadega mees?
Nii ma siis lõpuks vastan: “Teate, ma teen palju töid. Mul on blogi. Ma teen podcasti. Ma kirjutan ajalehtedele. Ma olen ajakirjanik.”
Proua silm läheb särama: “Ahaa… Ajakirjanik! Jaa … Muidugi!”
“Aga natuke te mudite suunda ka, eks ole, heh heh…” kostab härra.
“Kui palju sellega teenib?” küsib proua, kes on oma julguse tagasi saanud. Tal on ju nüüd teisel pool lauda liitlane, kes on valmis samuti mind järgmise küsimusega pommitama.
Suhtluskunsti reegel - ebaviisakus tuleb kasuks
Huh. Ma olen elanud päris pika elu aga alles viimastel aastatel avastanud iseenda jaoks üllatava tõiga - lõikavalt teravad märkused ja ebaviisakus on aegajalt suhtlus kunstis sama olulised, kui viisakus. Selleks puhuks, et öelda mõjuval toonil ebameeldivaid asju, olen laenanud oma väga konkreetse sõbranna intonatsiooni ja ilme. Nüüd läheb see käiku:
“Ma ei ole kindel, et me peaksime nii pikalt minul peatuma. Me oleme peielauas. Peielauas. Ja nii palju kui mu vanemad mulle omal ajal õpetasid, siis peielauas mälestatakse eelkõige kadunukest, mitte ei uurita, kui palju keegi teenib ja mida ta teeb. Seega teen ettepaneku tõsta toosti proua Heleni mälestuseks!”
Ja äkitselt olid kõik minuga seonduvad teemad laualt maas. Justkui võluvitsaga pühitud. Me tõstsime toosti proua Heleni mälestuseks ja ma ise vabanesin küsimustest, millele pole võimalik selgeid vastuseid anda, sest iga vastus on nagu mitme peaga lohe - vastad ühele küsimusele ja kümme tuleb asemele.
Selles postituses on kaks teemat, mis vääriksid eraldi tähelepanu - millest rääkida peiedel? Ja kui viisakas on küsida teiselt: “Millega te (õigupoolest) tegelete?” Kuid need on juba eraldi teemad. Järgmisel nädalal kirjutan ehk veelgi intrigeerivamast küsimusest, mis on mind aastaid saatnud: “Kui palju sa teenid ja kas sellest ametist ka ära elab?”
Minu meelest see oli rohkem viisakuse küsimus.. kui sa pöörasid peielauas teema kadunuksele.Tubli.
ReplyDelete