"Mul on tunne nagu ma sõidaksin uusima Tesla mudeliga. Kahtlemata punane ja lahtine või üldse sama mustriga nagu sinu kimono," ütles mulle sõbranna, kellega läksin möödunud kuul Londonis terveks päevaks poodidesse ja kohvikutesse. Seljas seesama kimono, mida sa pildil näed.
Ja tõepoolest, see kimono sai ohtralt pilte aga ka palju komplimente võhivõõrastelt. Võõrad astusid ligi ja kiitsid kord küll minu kleiti, siis kimonot või lihtsalt värvipaletti, mida ma kandsin. Londonis pole tänaval saadud kompliment küll sama harukordne asi, kui Eestis aga kui neid komplimente tuleb sul nii palju, et nad ei mahu enam piltlikult öeldes käekotti ära, siis see on midagi erakordset.
Ma avastasin kimonod enda jaoks juba mõnda aega tagasi ja mida rohkem neid kannan, seda enam naudin nende universaalsust. Ma pole leidnud ühtki kimonot, mis sarnaneks teisele. Materjalid on alati sedavõrd unikaalsed, et ühte ja sama kimonot pole lihtsalt võimalik trehvata.
See konkreetne kimono pole oma värvikombinatsiooni osas ehk sedavõrd unikaalne aga päris kindlasti hakkab ta silma. Kui tolle pika päeva õhtul koju jalutasin (käekotis kõik need komplimendid ... ) mõtlesin, millal ma viimati sedavõrd palju tähelepanu võõrastelt sain. Ja lõpuks tuli mulle meelde. See oli kümmekond aastat tagasi, kui kandsin Pariisis sinist kübarat ja kümned turisid pildistasid mind, arvates, et ma olengi see kübraga prantslanna, keda nad olid Pariisi oma kujutlustes otsima tulnud. Kui nüüd aus olla, siis ega ma täpselt ei tea, mida nad arvasid kui kaamera minu suunas tõtsid, aga kahtlemata oli see helesinine kübar samasugune tõmbenumber Pariisis nagu minu värviline kimono Londonis. Enne, kui lippasime metroosse, tegi sõbranna minust ka kiire kaadri ja just see ongi juunikuu Girl Friday foto. Ilusat suve!
No comments
Post a Comment