Girl Friday: Kuidas võidelda ärevuse vastu? Paki oma asjad sõjapõgenikele!

Esmaspäeval tekkis mul täielik maailmalõpu tunne. Tundus nagu lapsepõlv oleks lõpuks läbi saanud. Mõnus muretus, mida olen alati oma hinges hoidnud, oli täielikult kadunud. Jalutasin läbi vanalinna koju ja vaatasin Tallinnat nagu see poleks varsti enam minu kodulinn. Hinges oli hirm. Ja kurbus. Ja ikka see küsimus, et millisesse homsesse ma ärkan. Minu perekond ärkab. Meie kõik ärkame.

Need on tunded, millega ei saa kaua elada, sest varsti on lihtsalt energia otsas. Umbes samal ajal sain teada, et Eestisse saabuvatel Ukraina põgenikel on kõige enam puudu üleriietest, sokkidest ja aluspesust (see oli esmaspäevane info). Ja täpselt sel hetkel lõin oma gareroobitoa ukse lahti ning otsustasin, et saan kõik negatiivsed tunded tagaplaanile nii, et asun omaenda riiedeid sorteerima ja saadan suure hulga sõjapõgenikele. Nii valisin välja palju imeilusaid mantleid, mida olen endale ostnud, kuid vaid paar korda kandnud. Samuti leidsin eest kasukaid, milles võib talvel ära külmuda, aga mis on ideaalsed just praeguse ilmaga kampsuni peale visata. Mina nimetan neid suvekasukateks, sest olenevalt Eestimaa suvest, olen vahel ka juunikuu öös kasukas seljas jalutanud.

Samuti tundus mulle, et salle on justkui liiga palju. Mitu kaela mul siis lõpuks on? Nii mõnus oli neid salle silitada ja mõelda, et kuskil on keegi, keda see minu poolt kandamata jäänud sallike rõõmustab. Ja muidugi käekotte ... Ka need pakkisin kokku. Ning loomulikult kummikuid ... Ega ma lõpuks ju sajajalgne pole.

Muide, riiete pakkimine ilusa eesmärgi nimel võib olla ka paarisuhtele väga positiivse mõjuga. Abikaasa küsis koju tulles, et mida ma nii hoogsalt pakin. Vastasin, et viin suure osa oma mantlitest ja jopedest ja kõigest muus sõjapõgenikele. Meil pole ammu olnud nii suurt üksmeelt absoluutselt igas asjas. Meie dialoog nägi välja selline: 

MINA: "Kallis, kas selle kasuka anname ära?"

ABIKAASA: "Jah!"

MINA: "Aga selle mantli?"

ABIKAASA: "Jah! See on väga ilus! See kindlasti rõõmustab kedagi!"

MINA: "Mis me selle jopega teeme?"

ABIKAASA: "Selle pakime kaasa."

MINA: "Aga see must mantel?"

ABIKAASA: "See on väga-väga ilus! Loomulikult anname ära!"

Ühesõnaga iga asja peale, mida näitasin, kostis abikaasa "jah". Ühtäkki tuli ta aga ise ja näitas mitut oma jopet ja küsis, kas need tasuks samuti ära anda. Nii me siis pakkisime veel keskööl asju ja abikaasa viis need kõik ööpimeduses juba autosse valmis. Kui õhtul magama läksin, oli ärevus palju väikem - tundsin, kuidas suur garderoobituulutus oli minu tühjaks voolanud rahulaegast toitnud ning kuidas olin asju paitades ja pakkides osa oma heast energiast nendesse pannud. 

Ah jaa ... Alati on peetud halvaks tooniks, kui blogijad müüvad ära asju, mida firmad on neile tasuta andnud. Nii oli mul varasalves ka paar jopet ja mantlit, mis justkui ootasid seda päeva, et ilusal eesmärgil uue omanikuga uude koju jõuda. Aitäh Reservedile, kes koostöös Polhemiga mulle kunagi selle vahva jope kinkis, nüüd elab ta loodetavasti juba uut elu. Selle postituse algusesse panengi otfiti pildi, mille tegime kaks aastat tagasi talvel ja kus kannan sedasama rohelist jopet, mis on ehk tänaseks endale juba uue omaniku leidnud. Minu soovitus tänases Girl Friday postituses on: ärevuse vastu kõige paremini tegutsemine.

FOTO: Kristi Kullerkupp