Hingerahu on vist maailmas üks suurim defitsiit. Mäletan, et esimesena mõtestas selle mõiste minu jaoks iseäranis hästi lahti keegi, kes ütles: "Õnn on õhtul rahuliku südamega uinuda ja hommikul rahuliku südamega ärgata." Vahel kontrollin oma hingerahu just selle küsimusega - kuidas ma eile uinusin ja kuidas täna ärkan? Kuid ajapikku olen saanud aru, et me peame olema iseenda hingerahu valvurid.
Tänavu suvel pöörasin erilist tähelepanu oma hingerahule. Nimelt lubasin endale, et teen üle pika aja asju, milleks pole ammu (loe: aastaid ... ) mahti olnud. Sageli on nõnda, et kõikvõimalikud plaanid justkui on, kuid need ei taha mitte kuidagi õnnestuda, sest alati tuleb midagi vahele. Ikka tuleb miski, milele ei saa öelda "ei". Alati on mõni uus ja põnev projekt ... Ja nii kipub iseendale lubatud puhkus tahes tahtmata muutuma hoopis mõneks kohustuseks. Aeg kaob meie sõrmede vahelt justkui liiv. Näiteks eelmisel aastal olin ma suvel puhkusel täpselt ühe nädala ja terve nädala sadas ...
See suvi läks lõpuks ometi täpselt nii nagu plaanitud. Otsustasin, et puhkan kuu aega järjest koos perega, pühendan aega vanematele ja lihtsalt ... olen. Möödunud talvel ja kevadel isolatsioonis istudes visandasin hoogsaid plaane, kuidas muuta koduaed suvel omamoodi elutoaks. Soojade ilmade saabudes viisime aeda pisut mööblit: näiteks mõnusa kiiktooli, kus igaüks soovis istuda (selliseid tuleb järgmiseks suveks osta mitu juurde!). Samuti viisime aeda imeilusa kanapee ja lisaks lauad, kuhu viisime kandikutega marju ja märjukest. Otsisin välja oma lemmikuimad laudlinad ja serveerisime toitu nõudelt, mis olid liiga kaua kappides konutanud. Kõik joogid said imeilusatest klaasidest joodud ja kui aeg kella viie teeni jõudis, siis selleks puhuks tõin välja serviisi. Ühesõnaga - ei mingeid ühekordseid nõusid! Kui aus olla, siis enne koroonat olid suved muutunud kuidagi iseenesest mõistetavaks - ma ei tähistanud neid enam täiel rinnal.
Tellisin endale suve alguseks uue kimono-stiilis hommikumantli, panin äratuskella helisema ja astusin koos kohvitassiga varakult aeda ... Vaatasin, kuidas päike hommikuti liigub ja minu lilledega mängib. Püüdsin varahommikuid fotodele ja kuulasin linnulaualu. Tundsin, kuidas suur ruttamine minu seest vaikse visadusega minema ruttas.
Pisut kiirustamist tundsin küll enne esimese aiapeo korraldamist. Mõtlesin korralikult kõik menüüd läbi ja leiutasin kiiresti valmivaid roogasid. Üheks lemmikuks sai lihtne mozarella salat, mida kroonis Itaaliast spetsiaalselt tellitud balsamico. Samuti avastasin unustatud retseptid, mida olen kunagi ka blogis jaganud ja tegin pidevalt seda maailma parimat maasikakooki, mille retsepti leiad siit ning pistsin külmikusse prints Williami lemmikuima küpsisekoogi, mille retsepti läks liikevele kuningliku pulma ajal. Selle tõeliselt rammusa ja täiesti vastupandamatu retsepti leiad siit ja noh... Kui ma neid ridu kirjutan, siis mõtlen, et peaksin seda taaskord tegema. See kook sobib nii sumedasse suveõhtusse kui ka sulnisse sügisesse.
Nautisin külaliste võõrustamist ja mulle meeldis vargsi vaadata, kuidas sõbrad, kes tulid päeval lõunale, kippusid õhtuni istuma. Muutsid plaane ja jäid vahel keskööni. Nii tuli mõne tunni pärast uus toit teha, sest muljetamise käigus läheb ju ikka kõht tühjaks ... Alatasa sõitis abikaasa jalgrattaga poodi, et süüa juurde tuua. Mis seal salata, ilmad soosisid seda lõputut tähistamist. Pärast keskööd panin aias küünlad põlema ja see lisas romantikat.
Lubasin endale, et võtan garderoobist välja iga viimase kui suvekleidi ja pühin kübaratelt tolmu. Kas tõesti polnud ma mõnda kübarat juba mitu aastat kandnud?
No comments
Post a Comment