Kui tihti kuuleme inimesi kirumas ... Kirumas iseennast. Ja kui nad parasjagu ennast ei põlga, võivad nad teha seda salaja. Kui aus olla, ei saa ma rääkida teiste eest, küll aga endast - rohkem ja veel. Vahel jäävad meile meelde kellegi teise öeldud sõnad, siis jälle tekitame endile ise traumasid. Olles ennast rohkem analüüsinud, olen valmis sinuni tooma omaenda lood. Selle postituse peategelaseks on minu nina.
Kui käisin põhikoolis, oli mul klassivend Sten, kes pidas vajalikuks rääkida kõigile, kui pikk on mu nina. Vähe sellest - ta ristis mind sedavõrd inetu nimega, et isegi täna ei kirjuta ma seda oma blogisse. Klassivend võttis mu nina sedavõrd põhjalikult ette, et ma ei julgenud lõpuks enam kooli minna. Leidsin end ühel hetkel kooli minemise asemel igal hommikul Nõmmel asuvas Sõõrikukohvikust, kus tegin lõunani aega parajaks. Minu vanaema Hilda ütles mulle alati, et raamatud on sinu parimad sõbrad, seega lugesin ma sõõrikute ja tee kõrvale enamasti Agatha Christie mõrvu ja läksin koju umbes-täpselt sellel ajal, mil ema mind ootas.
Narrimine ja koolist puudumine
Kuid ühel hetkel tuli tõega silmitsi seista. Kui ema korduvalt uuris, kuidas mul koolis läheb, ei suutnud ma talle enam valetada. Kui aus olla, siis ma siiski valetasin. Olin aus. Ja samas polnud. Ma rääkisin talle ausalt oma klassivennast, kes oli pannud mulle jubeda hüüdnime, mille tõttu ma ei suutnud enam kooli minna ja sellest, kuidas ta mind iga päev koolis mõnitas. Kuid ma ei suutnud emale üles tunnistada, et puudusin koolist kuus nädalat. Ema küsis: "Kui kaua sa pole koolis käinud?" ja ma vastasin, et noh ... umbes kolm nädalat. Meenutagem, et see oli aeg, kui puudus e-kool ja mu ema pidi minu puudumiste pärast kooli tulema.
Meenub, kuidas seisin oma ema ja klassijuhataja kõrval, kui viimane teatas, et olen koolist puudunud kuus nädalat. Ta küsis: "Kas tervislikel põhjustel?" Ma oleks võinud vanduda, et sel hetkel muutusin kivikujuks, kuid mu ema, kes on alati olnud minu poolel, vastas väga rahulikult: "Jah, kuus nädalat." Kuus nädalat oli toona tõsine asi ja mu ema hankis arstitõendi. Samuti soovitas ta mulle edaspidi mured kohe ära rääkida. Täna, neid ridu kirjutades olen oma emale sügavalt tänulik, sest ta oli ja on tõepoolest alati vankumatult olnud minu poolel ja andnud mulle eeskuju, kuidas kasvatada oma tütart. Kuid minu nina elas oma elu edasi ...
See päästev ninaoperatsioon!?
Mingil hetkel minu elu koolis normaliseerus, kuid probleem pika ninaga jäi. Mäletan, et vaatasin kord üht dokumentaalfilmi ilukirurgiast ja otsustasin, et kohe, kui ma tööle lähen ja piisavalt raha kogun, lasen nina lühemaks opereerida. Tööl käies usaldasin selle mõtte oma kolleegile Aivele, kes teatas mulle ilma pikema jututa: "See on täielik rumalus! Sul on ilus nina! Kui sa selle lühemaks opereerid, oled nagu iga teine igav blondiin. Siis sa oled tavaline!" Ja äkitselt tundus mulle, et tõepoolest on palju teisi kohti, kuhu oma raha panna - osta koju lilletaimi, käia õmbleja juures ja külastada restorane.
Aastal 2007 kohtusin ma fotograaf Meisi Voldiga, kes on oma imeliste kaadritega panustanud Stellariumisse sama palju kui mina. Meisi on mind vabastanud paljudest kompleksidest, mis on mind seoses kehaga saatnud. Kord poseerisin talle ja äkitselt ütles Meisi: "Hoia poosi, Stella! Sinu sirge nina ja profiil on minu lemmikud!" Ma olin üsna segaduses ja ütlesin lõpuks, et olen alati oma nina häbenenud. "Aga miks? See on ju nii sirge ja ilus!" kostis Meisi, siiralt nagu alati. Võimalik, et läbi nende kommentaaride olen lõpuks ometi leppinud oma ninaga. Kuid ninaga leppimine, ei tähenda seda, et oleksin leppinud teiste "viperustega" oma keha juurest ... Nendest kirjutan ehk mõnel teisel korral.
Millised on need sinu väiksed vead, mida endale ette heidad või oled üks õnnelikest, kes armastab ennast sellisena nagu sind on loodud? Ja mis põhiline - kuidas armastada ennast sellisena nagu sa oled?
Kas jälgid Stellariumit Instagramis? Saad seda teha SIIN.
FOTO: Meisi Volt
Esimest korda lugesin su blogi ja juhtus just see pealkiri. Huvitav, mõtlesin, võtsin lonksu hommkukohvi ja hakkasin lugema. Paari minuti pärast ei saanud enam edasi lugeda kuna silmad olid vett täis saanud. Kujutasin ette sind kurva tüdrukuna seal Nõmme kohvikus saia söömas ja mulle tuli meelde üks teine tüdruk, hommikuti Toome kohvikus saia söömas. Nimelt minul oli sarnane kogemus kui meie klassi sel ajal kõige populaarsem tüdruk minu ette võttis. Ma olin pikk ja peenike ja minu nimi riimis sõnadega nagu reha, keha jne… 12 aastasena mõtlesin et minu elu on läbi. Kaks aastat hiljem, 14 aastasena, kutsuti mind aga Marati modelliks ja 17 aastasena võitsin Supermodel of USSR tiitli.
ReplyDeleteKui me nüüd saaks kuidagi 11-15 aastastele tüdrukutele selgeks teha et nad pole oma eripära ja ilu veel leidnud? Eha
Tundub, et teismelised koolis leiavad, või pigem-otsivad midagi, mis narrimise aluseks võtta. Mina olin koolis "Soolikas". Ei teagi, kuskohast tuli see nimi, olin siis kellegi arvates liiga kõhn või jumal-teab-mis. Eriti läks hinge, et norija, kes seda alustas, oli minust aasta noorem ja madalamas klassis- minul on alati olnud endast vanemate suhtes teatav austus.
ReplyDeleteEks see kool jätab vist igaühte meist mingi negatiivse jälje, mulle tundub.
Nõustun Meisiga- ilus, sirge nina :)