Selle aasta alguses, täpsemalt 1.jaanuaril, alustasin ma päeviku kirjutamisega. Ajendiks oli kirja panna oma mõtted reisimise ajal ja analüüsida oma enesetunnet. Nimelt avastasin ma, et reisides olen sageli palju õnnelikum ja koju jõudes on mul meeletult energiat, mis hakkab mõne aja pärast kuhugi kaduma. Mind huvitas minu sisemaailm ja tahes tahtmata leidsin end mõttelt - kuhu kaob Eestis olles minu jõud? Miks oli mul tekste lihtsam luua Londonis?
Olles ka varasematel aastatel pidanud üsna detailset päevikut, tean täna üht: mitte miski ei aita meil analüüsida meie enda (aga ka teiste) käitumist, meeleolusid ja valikuid paremini, kui meie ise - olles aasta targemad. Tean seda for a fact, sest olen päevikut kirjutanud ka ajal, kui ootasin oma tütart ja teinud sissekandeid hiljem, mis on puudutanud nii minu perekonda, kui ka tööelu. Aga eelkõige on üsna loomulik, et ennast analüüsiva hingena olen kirjutanud peamiselt omaenda unistustest, plaanidest aga ka pisaratest ning sündmustest, mis on teinud mind sügavalt kurvaks.
Tühja sest Saarema koroonakoldest
Tulles tagasi 2020 päeviku juurde, kirjeldan seda, kuidas jõuan enne suurt pandeemiat veel reisida Inglismaale ja jõuda tagasi napilt ajal, kui Inglismaa lükkab piltlikult öeldes lossivärava kinni ja murrab lukuvõtme katki. Mulle on alati pakkunud elevust joosta tule eest ja ma olen alati pääsenud. Päevikus on mõnusalt naivistlik mure: "Kahju, et ma ei toonud sel korral Londonist piisavalt PUKKA teed, taevas teab, millal ma sinna tagasi saan?"
Liikudes edasi, meeldib mulle postitus, kus ma kirjutan Saaremaa koroonakoldest järgmised read: "Saaremaal on koroona pärast mingi suurem jama lahti läinud. Ma loodan, et nad saavad selle kuidagi kontrolli alla. Jumal tänatud, et see kuidagi Tallinnasse ei puutu."
Mõned päevad hiljem ilmneb, et üks Tallinna fotograaf on Saaremaalt koroona saanud ja Ekspress Grupis, kus ma toona töötasin, on keegi lähikontaktne. Pärast seda oleme kõik määratud kodukontorisse. Minu päevikus on sellestki sissekanne, kuid muuhulgas leiduvad seal read: "Mul on suu vett täis, see neetud Saaremaa juhtum on kogu meie toimetuse pannud kodudesse istuma ..."
Filmilikult lahedatud isolatsioon
Päevikus kirjutan ka sellest, kui oluline on pandeemia ajal säilitada rahu, sest mul kasvab kodus teismeline tütar. Nüüd on aeg ka kõige halvema mängu juures teha hea nägu. Kui tütar leiaks mind pandeemia tõttu pidevalt paanitsemas või nutmas, on üsna selge, et kui teda ennast tabab kord ootamatu olukord, kus teadmatust on palju ja selgust pole lähiajal näha, hakkaks temagi hüsteeritsema. Seega püüan visata pigem olukorra üle nalja ja leida iga päev mõne tobeda plussi, miks pandeemia on hea. Oma esimese isolatsiooni lahendasime perekonnaga lõpuks uskumatult seiklusrikkalt ja filmilikult, kuid hetkel jätan selle saladuseks.
Ka minu tööelu kisub päevikus õige pea üsna põnevaks - ja ma mul on väga hea meel, et ma kirjeldan oma tundeid sedavõrd avameelselt ja sündmusi nii detailselt. Näiteks toon välja, kui emotsionaalselt keeruline oli kirjutada järelehüüd pankur Andres Bergmannile, kes suri 10 aastat tagasi ja kelle puhul on isegi täna mul raske uskuda, et teda enam ei ole. Olgu öeldud, et ta oli Rohuneemes minu lähedalt naaber, alati lahke ja sõbralik ning kui ma maanteel hääletasin, võttis ta mind sageli auto peale ja viis linna. Sama sümpaatne oli tema toonane elukaaslane, kes ei kihutanud minust oma maasturiga kunagi mööda, vaid pakkus alati küüti.
Omajagu lõbusat lugemist pakub tõik, kuidas ma ei osanud alguses Skype`i koosolekuid sisse lülitada ja kuidas mulle tekitab võõristust arvuti taga kooslekutes osaleda ...
Kerglased mured
Suvi möödub kergemalt, kuid ma jõuan ikka ja jälle tagasi oma põhilise ravimi juurde - see on reisimine. Hiljem ei jõua ma ära kahetseda, et suvel üldse ei julgenud reisida. Mis jäi suvel tegemata, tuleb ette võtta ... sügise hakul. Septembri alguses kirjeldan, kuidas teatav nukrameelsus on taaskord minu südames ja ma lihtsalt pean-pean-pean Eestist minema saama. Siinkohal hoiatab mind minu isa, et ma päris kindlasti reisile ei läheks, kuid mitmed teised lähedasd julgustavad mind justnimelt viimasel hetkel enne pandeemia uut lainet ära käima.
Pandeemia järgne Londoni kirjeldus on lõbus - näiteks kurdan, et varem sai nägusate brittidega harrastada tänavaflirti, aga nüüd kannavad liiga paljud maski ... London on naeratuseta, aga sama lummav, jalutan tänavatel, kust saan alati jõudu ja leian majade näol silmadele rõõmu. Londonis pole mingi probleem 20 000 sammu mängleva kergusega kätte saada.
Mulle meeldib minu päeviku juures kõige enam see, kuidas ma suudan sügavate probleemide vahele pikkida täiesti naeruväärsena näivaid muresid. Näiteks aasta lõpus halan, et unustasin Inglismaalt tellida ühed lemmikkruusid ja nüüd peaksin nende eest juba ilmatu suure tollimaksu maksma (justkui mul oleks kodus kruuse vähe ... )
Silmiavav anonüümkiri
Päevikus on arusaamatusi ülemuste ja kolleegidega, peresuhteid, mis üllatus-üllatus pole alati perfektsed ja mõistagi leiab sealt palju enesesüüdistamist, mida kõike ma oleksin suutnud paremini teha. Samas rahustan ennast, et ega liiga palju ei saa ka endalt nõuda.
Mõnevõrra viib mind rivist välja anonüümkiri, mille saan talve hakul. Kiri ise on väga napp ja algab sõnadega: "Võibolla pakub sulle huvi, mida räägib seljataga sinust inimene, kellesse sa oled alati nii soojat suhtunud. Ava oma silmad." Kiri on tõepoolest üsna valgustav, sest sisaldab linnapeale laiali läinud screenshotte kahe inimese vahel toimunud klatšist, kus jutuaineks olen mina ... Kuidas ma kõigele reageerisin? Selle jätan saladuseks.
Ära puhu linnupesale
Minu 2020 aasta päevikus, mida suutsin pidada süsteemselt iga päev, on absoluutselt kõigil inimestel varjunimed - see on olnud minu jaoks omaette mäng aga ka ettevaatusabienõu, sest kui keegi peaks mingil veidral põhjusel mu päeviku kätte saama, saan kaitsta nii oma lähedasi, sõpru, kolleege kui ka uusi inimesi, kes aastal 2020 minu ellu tulid.
Kuna ma olen suure hurraaga alustanud paljude projektidega, aga pole neid lõpule viinud, siis otsustasin, et päevik jääb minu jaoks linnupesaks, mille peale ma ei puhu ehk ma ei rääkinud sellest kellelegi... Noh ... Kui välja arvata minu tütar, kellega me kirjutasime päeviku lõppu alati kolm head asja, mis olid päevas.
Mis on minu soovitus Sulle, kes sa oled selle aasta läbi elanud, kuid otsid vastuseid? Ma soovitan uuel aastal alustada päevikuga, sest enamasti on vastused meie endi sees. Samuti on huvitav analüüsida inimesi meie ümber - kas nad aastaga muutuvad? Ja mis põhiline - kuidas me ise muutume?
No comments
Post a Comment