Perfume Portrait: Elizabeth Arden White Tea Wild Rose

It was a dark night. I was walking through the forest in a long white night gown. There was a light somewhere at a distance, I could hear the piano and I was quietly moving towards the sound. I could smell the wild roses and saw a piano wrapped in wild flowers in the middle of the forest. The piano was playing a melody that seemed so familiar... All of a sudden I noticed a white perfume bottle on the piano. I grabbed the bottle and started looking for a way out of the forest. I looked behind me and the piano was gone, but the music still echoed in the forest. And then I fell.

I remember the fall so clearly, because I landed on soft moss and didn't get hurt at all. I was still gripping the perfume bottle that I'd found on top of the mystical piano...

And then I woke up. In my bed. I sat up and thought about my dream. The dream hadn't faded after I woke up, but was as clear as the morning sun that was peaking in through the window. And all of a sudden I felt something in my hand. I looked down and couldn't believe my eyes - it was the perfume from my dream. I had taken it with me from that magic forest with a piano wrapped roses. I pinched myself, but it wasn't a dream. I took the cap off the bottle and carefully sprayed the perfume on my wrist. The bottle held the scent from my magic forest - full of roses and blooming trees that accompanied me in my dream.

Having carried the White Tea Wild Rose perfume by Elizabeth Arden with me for half a year already, I link this scent with this particular dream that I wrote down for you. White Tea Wild Rose triggers associations that take us on a dreamy journey.  The main note of the perfume is a rose bouquet, topped with a juicy note of a pear. As the name 'White Tea' implies, you can also find white tea in the scent as well as a few redcurrants. In the heart of the perfume you can find Bulgarian and Turkish roses - this bold bouquet plays the audacious overture when you smell the perfume. Indeed - when you spray the perfume onto yourself, the first thing you will sense is the lustrous rose. In addition to that you can find lush peony and secretive sage in the heart of the scent. In the base notes, there are the much-loved ambra, mystical musk, almighty mate and the unique tonka bean.

So, it's no wonder that this bold bouquet of a perfume creates so many associations. Those associations can indeed be different for every one of us, and they're born in our heads. When I wear this perfume, it reminds me of that nocturnal forest full of blooming trees, wild roses and an invisible fairy playing the piano.

Oli pime öö. Ma jalutasin pikas valges öösärgis läbi metsa. Kuskilt kaugelt kumas valgus, kõlas klaverimäng ja ma hiilisin vaikselt helide suunas. Ma tundsin metsikute rooside lõhna ja nägin keset metsa lilledest läbi põimunud klaverit. See klaver mängis meloodiat, mis tundus nii tuttav ... Äkitselt märkasin klaveril valget lõhnapudelit. Ma haarasin lõhna ja hakkasin  klaverimängu saatel joostes metsast väljapääsu otsima. Ma vaatasin hetkeks seljataha ja klaverit polnud enam, kuid muusika kaikus üle metsa. Ja siis ma kukkusin. 

Ma mäletan kukkumist nii selgelt, sest maandusin pehmel samblal ega saanud põrmugi haiget. Ma hoidsin jätkuvalt kõvasti-kõvasti oma käes lõhnapudelit, mille olin müstiliselt klaverilt kaasa haaranud ...   


Ja siis ma ärkasin. Oma voodis. Ma tõusin istukile ja mõtlesin oma unenäost. See unenägu polnud hääbunud pärast äkamist, vaid oli nii selge nagu hommikune päike, mis aknast sisse paistis. Ja äkitselt tundsin ma midagi oma peos. Ma vaatasin ja vaatasin ega suutnud oma silmi uskuda – see oli parfüüm minu unenäost. Ma olin selle võlumetsast, kus seisis roosidesse mähkunud klaver, kaasa haaranud. Ma näpistasin end, kuid see polnud enam unenägu. Ma võtsin pudelilt korgi ja lasin lõhna ettevaatlikult oma käe siserandmele. Selles pudelis oli minu võlumetsa lõhn, mis oli tulvil roose ja õitsvaid puid, mis mind unenäos minu jalutuskäigul saatsid. 

Kandes juba pool aastat oma käekotis Elizabeth Ardeni parfüümi White Tea Wild Rose, seostan seda lõhna just selle unenäoga, mille sinu jaoks kirja panin. White Tea Wild Rose toob esile seoseid, mis viivad meid unenäolisele rännakule. 

Parfüümi põhinoodiks on roosibukett, mida kroonib mõnusalt mahlane pirninoot. Nagu nimi White Tea ütleb, leiab lõhnast valget teed ja samuti on pudelisse puistatud punast sõstart. Südamenootides on Bulgaaria ja Türgi roos – just see uhke bukett mängib lõhna nuusutades esimesena uhke avamängu. Tõepoolest, kui lõhna endale peale tuhistada, tunneb esmalt sügavat ja sooja roosilõhna. Lisaks leiab parfüümi südamenootides lopsaka pojengi ja salapärase salvei. Põhjanootides on aga armastatud ambra, muutlik muskus, mate tee ning tonka uba.   

Seega pole üldse ime, et see uhke bukett parfüümis loob sedavõrd palju seoseid. Tõsi, need seosed on igal ühel erinevad ja sünnivad meie peas. Kui mina seda lõhna kannan, seostub see mulle öise metsaga, mis on tulvil õitsvaid puid, metsikuid roose ja kus nähtamatu haldjas mängib lilledest läbipõimunud klaveril. 

SAAME INSTAGRAMIS SÕBRAKS! JÄLGI STELLARIUMI SIIN.

FOTOD: Stella K. Wadowsky

Girl Friday: Is your birthday already over?

Can you relate to a particular feeling when you, having climbed and climbed endless stairs to a vantage point with allegedly the best view, end up feeling so exhausted that the desired vista no longer matters to you? Or another example: you climb and climb only to discover that the promised view is not all it was cracked up to be? And yet there have been times when you kept running up the stairs in high heels and finally arriving all looked so superb that your weariness disappeared completely?  

These were my exact thoughts while I was making this series of photos. And this is exactly what blogging feels like to me!  

In most cases, I find myself scurrying up the stairs, then taking a short break to catch my breath, and then continuing my ascent.  The story behind this series of photos is that, in fact, we captured these back in January, just before Stellarium's eighth anniversary. So. I planned to publish these photos together with a story on 7 February, on Stellarium's birthday.  I looked at these photos and they were so much me!  

Yet Stellarium's anniversary date kept drawing closer, I had failed to even start my blog post, and eventually, I just gave up with a thought that no one would really care for these pictures. And so ended up not making any blog posts to mark Stellarium turning eight years old.  

However, looking at these photos today, I realised that perhaps we should not just celebrate milestones and anniversaries, but our everyday life? All birthdays tend to be fun. Yet the mundane, everyday life with its routine requires special skills to be able to unearth something exciting every day. Let's be honest: we need to conjure!  

The mundane tends to lack praise and when it comes to compliments, then most Estonians are notoriously stingy. Hence, I have recently started to believe that instead of expecting praise and recognition from others, we could be our own cheerers. Only we know how much each and every step we have taken truly means to us! Let's celebrate all these moments we have conjured up the inner strength to keep going and moving on towards our dreams.  This post is dedicated to each and all of you who have managed to take even one step towards their goal today - as every step counts! How else can we reach the ultimate heights, the ones with the best view? You'll just have to keep going, one step at a time. Have a fantastic Friday!

Outfit details:

Dress: Issa London

Clutch: Therapy

Shoes: Charles David

Hair: Maarika Heering

Kui tuttav on sulle tunne, et ronid mööda treppe aina üles ja üles, sinna, kus peaks olema ihaldatud vaade ja kui kohale jõuad, siis oled ronimisest nii läbi, et vaade läheb sulle üsna vähe korda? Või teine variant – sa ronid ja ronid ning lõpuks avastad, et vaade polegi nii ilus? Ja vahel juhtub hoopis nii, et sa lausa lendad kõrgetel kontsadel mööda treppe ja kui kohale jõuad, on vaade nii võrratu, et väsimus kaob sootuks? 

Täpselt neid mõtteid mõlgutasin seda fotoseeriat tehes. Ja täpselt nii mõtlen ma blogimisest. Enamasti leian end rutakalt trepist üles sammumas, kuid siis teen rahuliku pausi, et puhata ja seejärel liigun edasi.   

Selle pildiseeriaga on üks huvitav lugu. Nimelt pildistasime need kaadrid jaanuaris enne Stellariumi kaheksandat sünnipäeva. Need pildid koos looga pidid ilmuma tänavu 7. veebruaril, kui blogi sai kaheksa aastaseks. Vaatasin fotosid ja need olid vägagi minulikud. Igasti sobilikud, et tähistada tähtsat päeva. Stellariumi sünnipäev aina lähenes, postitust polnud ma alustanud ning lõpuks mõtlesin: „Aga kellele need kaadrid peaks üldse korda minema?” Ja nii ei teinud ma Stellariumi sünnipäeva puhul mitte ühtegi postitust.  

Vaadates täna neid pilte, leidsin end mõttelt: võibolla ei peagi me alati tähistama sünnipäeva, vaid hoopis argipäeva? Sünnipäevad on enamasti alati ilusad. Kuid argipäev oma rutiiniga nõuab oskust, et sealt iga päev midagi toredat leida. Olgem ausad: välja võluda. Arigipäevas kipub olema vähe tunnustust ja heade sõnadega on eestlased samuti kitsid.

Ja nii mõtlen ma viimasel ajal, et selle asemel, et oodata teistelt tunnustust, oleme me kõik võimelised ennast ise tunnustama. Lõpuks teame vaid ise, kui palju üks suur või väike samm, mille oleme astunud, meile tähendab. Seega tähistagem neid hetki, mil leiame endas jõudu edasi minna ja oma unistuste poole liikuda. Selle postituse pühendan kõigile neile, kes on täna astunud kasvõi ühe sammukese oma eesmärgi poole, sest iga samm loeb. Kuidas jõuda kõige kõrgemale, ikka sinna, kus on ilus vaade? Eks ikka nii, et võtad ühe sammu korraga. Ilusat reedet kõigile! 

Photos: Kristi Kullerkupp

How to make better friends with autumn

The arrival of each autumn has been melancholy for me. Sometimes more, sometimes less. And each time I try hard to keep my spirits high. A year ago in late October, I travelled to England for 10 days and finally found a cure for my autumn depression. However strange it may appear, what spoke to me was London full of Halloween decorations.  

The first image of this blog post features me sitting in front of a Halloween decorated house somewhere near Kings Road. The autumn in London did not seem as half depressing as in Estonia. After this trip to London, I became fascinated with Halloween. For many years I have enjoyed the interior decoration. Therefore I follow several bloggers who have shared their home furnishing in their blogs in the most extraordinary way. I love it how they repaint their front door according to the season change and are always inventing new tips and tricks on how to make their homes more cheerful. I notice that even during the first days of October they are already busy preparing for Halloween. The bright colours in the interior, doors decorated with pumpkins and yellow-orange flower boxes. This all takes me back to my childhood home and as I recall it the busy decorating started just before Christmas.  Yet there is an abyss of darkness between the summer and Christmas that a more sombre person could easily slide into.

So, what is it what I have learned following Halloween themed blog posts? I have realised that if you start decorating your home at the beginning of October - bringing out the pumpkins, arranging some bats and black cats to the walls and filling your home with lush flowers in bright autumn colours, then the autumn is not so gloomy after all.

Earlier this week I saw how Jenny from the Big Family Little Farmhouse blog transformed her home in preparation for Halloween. It looked completely different and undoubtedly much more fun for the young ones. Jenny is homeschooling her children and she has turned her home into an exceptionally adventurous place where one can stumble upon ghosts and there are hundreds of bats flying on the walls.

On a stormy autumn morning, inspired by the Instagram stories of Jenny, I also decided to create a pastel-coloured Halloween home. I went to Etsy and placed an order for some pumpkins and other fun Halloween-themed stuff. When the pumpkins arrive and I have placed my first decorations, I promise to share pictures in Stellarium and continue my autumn meditations. Meanwhile, I have a question for you - how do you welcome autumn? How do you manage to keep your mood good despite the changing of the seasons?

Foto: Thedesigntwins

Iga sügis tuleb minu jaoks teatava rõskuse ja ... raskusega. Vahem on seda rohkem, siis jälle vähem. Kuid ma näen meeleolu toonuses hoidmisega alati vaeva. Eelmisel aastal sõitsin oktoobri lõpus kümneks päevaks sootuks Inglismaale, kust leidsin sügismasenduse vastu rohtu. Nii kummaline kui see ka pole, kõnetas mind Halloweeni kaunistusest tulvil London. 

Selle postituse avakaadris istun Kings Roadi kandis ühe maja ees, mis on dekoreritud Halloweeni teemaliseks. Sügis Londonis ei tundunud mulle üldsegi nii rusuv, kui Eestis - loomulikult aitab igasugune vaheldus kaasa, kuid meeleolukad ettevalmistused Halloweeniks võitsid mu südame. Tagasi kodus, hakkasid Halloweeni teemad mulle aina enam huvi pakkuma. Ja seda eriti kodusisutuses. Nii jälgin mitmeid blogijad, kes on oma kodu sisutamisest teinud erakordsed blogid – mulle pakub lusti, kuidas nad aasataegade vaheldudes värvivad ära välisukse ja jagavad hoogsalt nippe, kuidas oma kodu pidevalt muuta. 

Vaadates Ameerika sisustusblogijate esimesi oktoobri päevi, käib tihe ettevalmistus Halloweeniks. Kodus on esil erksad toonid, uksed on kaunistatud värviliste pärgadega ning välisukse esine on tulvil kõrvitsaid ja kollaseid lilleklumpe. Neid postitusi vaadates rändasin mõtetes oma lapsepõlvekoju ja mulle meenub, et suurem dekoreerimine sai meil alguse jõulude eel. 

Kuid suve lõpu ja detsembri alguse vahel laiub minu silmis terve kuristik, kuhu võib nukrameelsem inimene kergelt kukkuda. Vaadates erinevaid Halloweeni teemalisi postitusi, leidsin end mõttelt, et kui alustada oktoobri alguses kodu kaunistamisega – tuua välja kõrvitsad, sättida seintele mõned mustad kassid ning sättida laudadele ohtralt sügiseteemalisi lilli, siis polegi sügis nii masendav.    

Möödunud nädala alguses vaatasin Instagramis Jennyt blogist Big Family Little Farmhouse, kes muutis Halloweeni ootuses oma kodu sootuks teistsuguseks ja kahtlemata oma laste jaoks palju lõbusamaks paigaks. Jenny lastel on koduõpe, seega on ta Halloweeni ajaks teinud oma kodust teinud erakordselt seiklusrikka paiga, kus võid komistada kummituste otsa ja seintel näeb sadu nahkiiri lendamas. 

Vaadates Jenny Instastoorisid otsutasin ühel sügistormisel hommikul tuua Halloween pastelsetes toonides ka enda koju. Nii avasin Etsy ja tellisin mõned kõrvitsad ning muid lõbusaid Halloweeni teemalisi tooteid. Kui kõrvitsad on kohal ja olen esimesed kaunistused paika pannud, jagan neid ka Stellariumis ja jätkan oma sügismõtisklust. Seniks küsin sinult – kuidas sina sügisega läbi saad? Kuidas õnnestub sul aastaaegade vahetusest hoolimata meeleolu toonuses hoidmine?