Ema
on teinud mulle palju kingitusi. Kõigist kõige tänuväärsemad on erinevad
oskused, mis on mind tänu temale läbi elu saatnud. Üks nendest on
armastus aia ja lillede vastu. Meil on olnud paar kodu ja sinna rajas ema
alati imeilusa aia. Nüüd on minu kord.
Kui
olin õige väike, kaasas ema mind alati oma tegemistesse – alguses
vaatasin lihtsalt pealt, kuidas ta turul lilli valis ja hiljem neid innukalt istutas.
Mäletan ka, kuidas ta vahetas naabrinaistega lilletaimi ja siis
käisid nad üksteisel külas ning uurisid, kuidas lilled on kasvama
läinud. Ema rääkis lilledega nagu eriliste sõpradega ja iseärnis
meeldib mulle, kuidas kord sai üks põõsas ema käest korraliku peapesu, sest hoolimata väetamisest, silitamisest ja suurest poputamisest, polnud ta piisavalt suureks ja uhkeks
võrsunud. Uskuge või mitte, kuid õige pea võttis põõsas ema
kuulda ja hakkas mühinal kasvama. Siinkohal meenub, et mu ema oli erilises vaimustuses, kui kuulis, et prints Charles räägib samuti oma
lilledega. Nii nagu ema, nõnda ka tütar. Mina olen oma lilledega aastaid jutustanud. Vahel võtan varakult kohvitassi pihku, jalutan aeda ja tervitan oma nupsikuid ilusa hommiku puhul. Ühel päeval tabas tütar mind kapsaga vestlemas ja ütles: "Aww... Kui armas. Sa räägid ka temaga!"
Nüüd,
kui mu ema tervis on reuma tõttu nõrk ja ta ei saa enam
lilli istutada, olen mina oma lapsepõlvekodus Nõmmel paljud
ülesanded endale saanud. Üks nendest on aed.
Kuna
osad peenrad on rohtu kasvanud, siis otsustasin sel suvel nad
üks-haaval lahti kaevata ja välja läinud lillede asemele uued osta. Tegin plaani, et rajan esimese lillepeenra otse rõdu juurde, täpselt sinna, kus ema
ja isa istuda armastavad. Nii saavad nemad lilleilust esimestena osa. Leppisin endaga kokku, et esialgu mahub ainult üks peenar minu ajalisse ja rahalisse eelarvesse. Plaan
paigas, võtsin veepudeli varuks ja broneerisin terve päeva iseendaga, et
Hortesest lilli ja inspiratsiooni leida.
Esimese
asjana soetasin endale Garden Girl kindad, mis on imeilusad – nende
kätte tõmbamine on justkui esimene lilleline noot enne aeda
astumist. Kõigile, kes lähevad Hortesesse, soovitan piiluda Garden Girl aiariiete alale - minu jaoks on see firma täiesti uus leid, mis viib mõtted sellele, et aias tegutsemiseks võib valida eriti romantilised rõivad ja aksessuaarid. Kindlasti sobib see bränd igale unistajale. Ja see, kes unistada oskab, armastab ka lilli...
Edasi põikasin Hortese lillede alale, kust leidsin lillepeenra jaoks tumelillad
kukekannused ja selleks, et peenrale õrnust kinkida, pistsin korvi
roosad pisipöörised. Eriti meeldib mulle nende nimi Roosa Revolutsioon. Meenub, et varem
läksin poodi ja valisin välja erinevad taimed, mida hing ihaldas ning kodus hoidsin pead kinni: kuhu ma nad ometi
mahutan ja sobitan? Nüüd olen targem ja valin pigem kaks-kolm kindlat
lillesorti, millega saan kindlasti hakkama. Minu motoks on: vähem on
rohkem. On lausa ime, millised ilusad lilleklumbid saab aeda vaid
paari lillesordiga luua.
Samuti
leidsin Hortesest paar imelist amplit, mis ripuvad nüüd vanade
õunapuude küljes. See teeb aias uitamise palju lõbusamaks –
suured lilleamplid varjatud nurkades kindlustavad üllatusmomendi
ja on puhas silmarõõm. Vaadates praegu oma aias erinevaid ampleid, leian, et need on üks kõige praktilisem viis oma aed kiiresti lille lüüa. Amplitega pole ka mingit muret umbrohu suhtes. Esialgu tundub, et nendest saab vaid rõõmu tunda. Asi seegi, arvestades, et paljud asjad, mida endale soetame, nõuavad hiljem liig suurt ja ettenägematut tähelepanu.
Kui lilledega Hortesest koju jõudsin, kutsusin fotograaf Meisi appi – tema pildistab, mina istutan. Need kaadrid on tehtud esimese lillepeenra istutamise ajal, kui Meisi viskas muudkui nalja, et ta ei uskunudki, et ma oskan labidat käes hoida.
Päris õhtul hilja õhtul istus rõdul ka mu ema. "Noh, kas sul on hea meel ka, et sa mind omal ajal lillemaailmaga tuttavaks tegid?" küsisin sentimentaalselt. Ema naeris rõõmsalt ja meenutas, et kui tal oli omal halb enesetunne või pea mõtteid täis, aitas alati aeda minek ja pool tundi tööd lopsakate lillede vahel leevendas kõik mured. Seda tundsin ka ise ja mõtlesin, et alati tasub oma ema nõuandeid kuulata. Nii me emaga jutustasime, kuniks ilmusid aeda siilid ja ma võin vanduda, et lillede ilu märkasid ka nemad. Siis tärkas mulle pähe üks mõte. Kas mul õnnestub ka oma tütresse külvata armastus lillede vastu? Hmm... Seda näitab aeg. Ja ma hoian sind sellega kursis.
Nii imeline ja muinasjutuline, näen vaimusilmas seal lilleilu vahel ühte mõnusat teelauda koogikestega ja suurt rõõmu lihtsalt olemisest ja hetke nautimisest! Teraapiline postitus ka :) Mõnusat juulit ja kallistused!!
ReplyDelete