NYX Baltic Face Awards: when everything goes wrong...

You know those days when everything goes wrong? And even more... Or at least for you. Nobody else might notice it, but you feel that everything is getting worse by the minute. One wrong step after the other and you're in no mood... I had one of those days at the Baltic NYX Awards where I had to get on the stage as one of the jury members...

The coach to Riga departs at 8.30 in the morning and I'm getting ready for bed around one o'clock at night. It's not quite the time to get a full night's sleep, but I'm thinking that I can sleep on the bus. But, I woke up around 3.15 at night and didn't fall asleep after that.... When I finally manage to fall asleep around 6am, it's only to have the alarm clock pierce through my brain 50 minutes later. I get up and I have no appetite. Neither did I want a cup of coffee. I drag myself into a taxi and then onto the coach. I get horizontal on the coach immediately and manage to sleep for two hours... But that doesn't compensate for the magical night hours. Finally, I decide to watch a film on the bus. I put Notting Hill on, and soon I realise that everything makes me cry in the film. My kid had put two packs of tissues in my bag in the morning and I grab one. So I'm sat on the coach, crying, blowing my nose, crying. In my own bubble - myself and the film - or so I thought. Soon I feel eyes on myself. The Latvian lady sitting next to me on the bus is looking at me as if I was a strange animal in the zoo. I'm thinking I should probably pull myself together and stop crying, but then an exceptionally sad part comes on, and I continue crying under the watchful eye of the Latvian lady.

When I arrive in Riga, I'm in a bit of a better mood. After loads of traffic, we finally make it to the hotel. I leave my suitcases with the concierge and we go to town to eat. That was a wrong decision because we walk for about half an hour to the food place, wait for our meals for another half hour, and despite looking at my watch all the time, I make it back to the hotel 5 minutes before the taxi is supposed to pick up the jury. No makeup, hair not done, I'm still wearing a grey tracksuit, looking like a Finnish pensioner tourist... I am livid! I had dreamed about taking a bath in the hotel, having a nap, and getting ready. But my things are still with the concierge... I grab my suitcase quickly and run to my room to change. I'm sweating.... I refresh myself with some water. I take my the perfume from my bag and spray it like there's no tomorrow. All of a sudden I realise I'd accidentally grabbed a perfume I don't like in the morning, but all the bottles look the same in that series... That particular perfume is completely unacceptable for me and now I'm covered in it... So I'm standing in the middle of the bathroom thinking to myself "So, it's that kind of a day!". I quickly put on my jumpsuit and run to wait for the taxi. At least I'm there at the right time. 

Soon I discover I'm the only one, nobody else is there. I'm waiting and I'm waiting. Soon another jury member arrives... We wait for the taxi together. There's no taxi. 15 minutes later I'm still standing in front of the hotel thinking what I could have done during those precious 15 minutes... Finally the taxi arrives and I can start doing my makeup on the backseat. I do my makeup base quickly and chat to the other jury member at the same time. I remember her work from the previous year, and I tell her it's good. Finally I ask why she's not participating this year, and she says it's because she won the NYX Face Awards last year... Oh dear, could I look any more competent? I was in the jury last year, and now I can't even remember the winner. I decide to not speak another word.  After traffic jams, we're happily at the NYX Baltic Face Awards venue. The whole way there, rain was holding its horses, but now that I have to get out of the taxi with my curls while holding two big bags, it's pouring down. I get myself out of the taxi and think, oh well... let them curls go if they must... I'm walking through rain with my two heavy bags and sit down like a wet poodle. Zero mood again... 

Soon the rehearsal starts and I pull off something resembling a smile. I discover that my tongue is twisted like an Eastern European who tries to ask for directions in English, but can't remember a single word. No mood whatsoever. The only thing I can do is sit calmly and smile. That's what well-behaved girls do.  After the rehearsal we have 90 minutes to get ready. I'm sitting at the makeup desk for quite some time, trying to contour my face, but with no success. Finally, I decide it's time to start pulling myself together. Although I don't know NYX makeup artist Maret Ubaleht well enough to ask if she would help me with makeup, I decide there's nothing to lose. So I ask Maret if she could contour me. She gets the right brush and starts drawing my face... Her positivity is so infectious there's also some for me. When I get up from her chair, I think that green-haired Maret is like a fairy who's given me good mood without knowing it herself. But my hair... It's still terrible! And it's an event where I have to get on the stage many times. But my curls are soaked like a cat who couldn't hide from the rain even behind a bin.  

Now that I have a face, I'm lurking around the house and I find a sweet girl from the first floor who's demonstrating L'Oreal's Colorista spray colours. I sit into her chair and lament that my hair is terrible, and ask whether she could do something... The girl looks at me and says my hair is very beautiful and she wouldn't do anything to them. And then, when I look in the mirror, I remember something I have always known: no matter how terrible you feel, others don't normally see it. Looking at my hair without the grandiose curls, they're not that bad after all. Finally, we pick out light pink and tone my hair ends pink. That was the final missing touch... I'm feeling pretty good and if I were a cat, my tail would be pretty fluffy now. Total exhaustion is swapped with excitement. I'm told we go on stage in 15 minutes... I straighten my back, read a message my daughter sent me - she says she's rooting for me - and I step on the stage. The show begins. All goes well. All that was, stayed behind the stage... The event is grand. And then it's over. Soon enough I'm at the hotel and chatting with my daughter who wants to see my room on FaceTime... And then sleep kicks in. Why am I writing this? Because it was only a day full of big and little mishaps and false calculations... At hotel breakfast, I see people I know and one of them gives me a compliment saying that I looked so well last night, and whether I had just returned from vacation.

Tead neid päevi, kui absoluutselt kõik läheb valesti? Ja enamgi veel... Noh, vähemalt sinu jaoks. Keegi teine ei pruugi seda näha, kuid sa ise tunned, et asjad lähevad iga minutiga aina hullemaks. Üks vale samm teise järel ja tuju pole enam üldse... Üks selliseid päevi oli mul NYX Baltic Face Awardsil, kui astusin žüriiliikmena laval üles... Kuid mis kõik leidis aset enne lavale astumist?

Buss Riiga läheb hommikul kell 8.30 ja ma sätin end kella ühe paiku öösel magama. See pole küll päris piisav aeg, et välja magada, kuid mõtlen, et bussis saab ju ka sõba silmale. Paraku ärkan kuskil 3.15 öösel üles ja und enam ei tule... Lõpuks suudan kella kuue paiku magama jääda ja seda vaid selleks, et äratuskell 50 minutit hiljem mu ajust halastamatult läbi heliseks. Ajan end üles , söögiisu absoluutselt pole. Igasugune soov tassikese kohvi järele on samuti kadunud. Vean end taksosse ja siis bussile. Heidan bussis otsemaid horisontaali ja suudan isegi kaks tundi magada... Kuid neid maagilisi öötunde see ju tasa ei tee. Lõpuks otsustan bussis filmi vaadata. Panen "Notting Hilli" mängima ja õige pea avastan, et iga episood ajab nutma. Mu laps on hommikul mulle kaks salvrätipakki kotti pannud ja haaran sealt ühe. Nii ma siis istun bussis ja muudkui vesistan, nuuskan ja vesistan. Täiesti omas mullis - mina ja film, film ja mina - või nii ma vähemalt arvan... Äkki taban endalt pilgu. Bussis minu kõrval istuv Läti proua vaatab mind justkuiloomaaia kõige kummalisemat eksemplari. Mõtlen, et peaks end kokku võtma ja selle nutmise lõpetama, kuid siis tuleb filmis eriti nukker koht ja vesistasin Läti proua hämmeldunud pilgu all edasi.

Riiga jõudes on mul siiski pisut parem meeleolu. Pärast meeletuid ummikuid jõuame lõpuks hotelli, kus jätan kohvrid portjee kätte ja läheme linna einestama. See on vale samm, sest jalutame söögikohta oma pool tundi, ootame roogasid omakorda pool tundi ja hoolimata sellest, et vaatan pidevalt kella, jõuan hotelli tagasi täpselt 5 minutit enne seda, kui žüriile peaks takso järgi tulema. Meiki pole, juuksed on sättimata, seljas on mul jätkuvalt hallid dressid, milles ma meenutan Soome pensionärist turisti... Ma olen täiesti marus! Olin ma ju unistanud sellest, kuidas võtan hotellis vanni, pikutan ja sätin end. Paraku on mu asjad ikka veel hotellis portjee käes... Kraban kibekiiresti kohvri ja jooksen kähku hotelli invatualetti riideid vahetama. Nahk on märg.... Turgutan end veega. Võtan käekotist lõhna ja tuhistasin seda endale peale umbes nii, nagu see oleks viimne päev. Kuid midagi on totaalselt valesti. Vaatan oma parfüümi ja avastan, et olen hommikul võtnud kogemata kaasa lõhna, mis mulle sootuks ei meeldi, kuid selle lõhnasarja pudelid on ju kõik ühesugused! See konkreetne parfüüm on mulle täiesti vastuvõetamatu ja nüüd olen ma sellega üleni kaetud... Nii ma siis seisan aluspesu väel keset tualetti ja mõtlen: "Ahaa... Selline päev siis!" Aga teha pole midagi, sest täpselt minut on aega: sikutan kähku oma jumpsuiti selga ja jooksen taksot ootama. Vähemalt olen kohal õige ajal. Minuti pealt! See on saavutus omaette!

Peagi avastan, et olen ainus. Kedagi teist pole. Ootan ja ootan. Lõpuks tuleb teine žürii liige... Ootame koos taksot. Taksot ei tule. Veerand tundi hiljem seisan ikka hotelli ees ja mõtlen, mida kõike oleks saanud selle väärtusliku viieteist minuti jooksul teha... Lõpuks saabub takso ja saan hakata tagaistmel meiki tegema. Teen kiiresti meigipõhja ja lobisen samal ajal teise žüriiliikmega. Ma mäletan möödunud aastast tema töid ja kiidan neid. Lõpuks küsin, miks ta sel aastal ei osale ja ta vastab, et eks ikka seepärast, et ta võitis eelmisel aastal NYX Face Awardsi... Oh taevas!+ Kuidas ma selle unustasin! Kas ma saan endast veel asjalikumat muljet jätta, ise teist aastat tähtsalt züriis... Otsutan, et rohkem ei räägi ma sõnagi. 

Pärast ummikuid oleme õnnelikult NYX Baltic Face Awards toimumiskohas. Terve tee on vihm meid takso akna taga narrinud, kuid nüüd, kui ma pean lokid peas ja kaks suurt kotti käe otsas, taksost väljuma, sajab vihma nagu oavarrest. Ajan end taksost välja ja mõtlen, et mis seal ikka. Mingu need lokid siis oma teed... Tahaks paar vandesõna teele saata, kuid mõni aeg tagasi otsustasin, et lõpetan igasuguse vandumise... Kõnnin siis oma kahe raske pakiga läbi vihma kohale ja istun lõpuks maha, ise märg nagu puudel. Tuju on jälle nullis... Lõpuks algab proov ja ma manan näole midagi naeratuse taolist. Avastan, et keel on sõlmes nagu Ida-Eurooplasel, kes üritab inglise keeles teed küsida, kuid ükski sõna ei tule meelde. Unetus annab tunda. Lokid, mis süstitad mulle alati enesekindlust, on peaaegu kadunud. Tuju on pole enam üldse. Ainus, mida ma saan teha, on istuda rahulikut ja naeratada. Nii ju teevad hästi kasvatatud tüdrukud. Nii olen ma alati teinud, sest kui sa naeratad piisavalt kaua, annad asjule signaali, et kõik on hästi ja siis loodetavasti kõik läheb hästi....

Pärast proovi on meil poolteist tundi aega, et end valmis sättida. Istun tükk aega meigilaua ees ja üritan end modelleerida, kuid midagi ei tule välja. Lõpuks otsustan, et aeg on hakata end vaikselt kokku võtma. Seda enam, et see naeratamine pole ka suurt aidanud. Kuigi ma ei tunne NYXi meigikunstnik Maret Ubalehte nii hästi, et küsida, kas ta aitaks mind meigiga, otsustan, et kaotada pole midagi. Nii küsingi Maretilt, et kas ta võiks mind modelleerida. Maret otsib sobiva pintsli ja asub mulle vaikselt nägu joonistama... Tema rõõmsameelsus on nii nakatav, et seda jätkub mullegi. Kui tõusen tema toolist, mõtlen, et roheliste juustega Maret on justkui haldjas, kes on enese teadmata mulle pisut hea tuju puistanud. Kuid minu juuksed ... Need on ikka kohutavad! Ja lõpuks on see ju üritus, kus ma pean mitu korda lavale minema ja võiks efektne välja näha... Paraku on mu lokid sorgus nagu kassil, kes pole ka prügikasti taga vihmast asu leidnud. 

Nüüd, kui mul on meik kenasti näol, luusin mööda maja ringi ja leian esimeselt korruselt ühe armsa tüdruku, kes esitleb L`oreali värvilisi spray-värve. Istun tema tooli ja kurdan, et mu juuksed on kohutavad, kas ta saaks midagi teha... Tüdruk vaatab mind ja ütleb vaikselt: "Nad on väga ilusad. Mina ei teeks küll midagi..." Ja siis, kui ma peeglisse vaatan, meenub mulle see, mida ma olen alati teadnud: ükskõik, kui halvasti sa end ka ei tunne, teised seda enamasti ei näe. Vaadates oma juukseid, pole nendes küll enam seda suurejoonelist lokki, kuid midagi viga ka pole. Lõpuks valime välja heleroosa värvi ja toonime mu juukseotsad roosaks. See on viimane lihv, mis on mu soengust puudu ... Enesetunne on juba päris hea ja kui ma oleksin kass, oleks mu saba juba üsna kohev. Tohutu väsimus asendub elevusega. Mulle öeldakse, et lavale minekuni on viisteist minutit...  Ajan vaikselt selja sirgu, loen oma tütrelt saadud sõnumit, kus ta ütleb, et hoiab mulle pöialt ja ingi aeg lavale astuda. Show algab. Kõik läheb hästi. Kõik, mis oli minu peas halvasti, see jääb lava taha... Üritus on ülev. Ja siis saab see läbi. Õige pea olen ma hotellis ja chatin oma tütrega, kes tahab facetime`i vahendusel näha, milline tuba mul on ja kas tema oleks ka sinna ära mahtunud... Ja siis võtab uni võimust. 

Miks ma seda kirjutan? Sest see oli kõigest üks päev, tulvil suuri ja väikseid äpardusi ning valearvestusi... Hotelli hommikueinel näen tuttavaid ja üks nendest komplimenteerib: "Sa nägid eile nii hea välja! Kas oled puhkuselt tulnud?" 

PHOTOS: Lauma Kalni