Every time I visit my parents, I go past a house with a wonderfully beautiful yellow door. I've been promising from year to year that I'll do a photo series in front of that door. Last week I fulfilled that promise. I told the photographer that I'd found a beautiful yellow door, that could look quite cool in photos. So we took and took photos in front of that door.
I was a bit excited, as if I was on a little apple-thieving mission and in the danger of being caught in the action. I didn't ask for permission to shoot in that garden... I did knock, but nobody answered. We took various photos until the photographer noticed a beautiful pavilion in the garden and proposed to go shoot there. I finally admitted that we're there without permission and soon someone would come asking who we are and what we were doing there. Photographer Tiina knows me well enough to smirk at that, but also proposed to leave the garden after that.
I'll devote this post to my dad who always helped me in my mischief as I was little and laughed out loud when I'd pulled off something devious again. After laughter, he always got serious and told me not to do that again. If my dad had told me off, he would have also wiped off the tomcat in me as well, but thanks to my dad, the mischievous soul lives in me forever. By the way, the door remained intact and the photos are before you.
Iga kord, kui oma vanematele külla lähen, möödun majast, kus on imeilus kollane uks. Ma olen aastast aastasse endale aina lubanud, et teen selle ukse ees ühe vahva seeria. Möödunud nädalal täitsin lõpuks lubaduse.
Ütlesin ka fotograafile, et leidsin vahva kollase ukse, mis võiks pildil täitsa efektne jääda. Nii me siis seal ukse ees ja ukse kõrval muudkui pildistasime. Mul oli sees mingi kerge õhin, umbes nii nagu oleks parasjagu õunaraksus ja võin kohe vahele jääda. Nimelt ei küsinud ma luba, kas aias üldse pildistada tohib... Ma küll koputasin, kuid keegi vastanud. Tegime erinevaid pilte, kuniks fotograaf märkas aias üht kaunist paviljoni ja tegi ettepaneku sinna pildistama minna. Lõpuks tunnistasin, et tegelikult viibime siin aias ilma loata jailmselt kohe tuleb keegi, kes küsib: "Vabandust, aga kes te olete ja mida te siin teete?" Fotograaf Tiina juba teab mind ja lihtsalt muigas, kuid tegi seejärel ettepaneku aiast jalga lasta.
Selle postituse pühendan ma oma isale, kes lubas mul lapsena alati koerusi teha ja naeris kõva häälega, kui ma jälle mingi jamaga hakkama olin saanud. Pärast naeruturtsatust ta alati tõsines ja ütles: "Vaata, et sa nii rohkem ei tee!" Kui isa oleks mind hurjutanud, oleks ta minu seest pühkinud ka minema selle koertüdruku, kuid just tänu isale elab see krutskeid tulvil hing minus igavesti. Muide uks jäi terveks ja pildid on sinu ees.
PHOTOS: Tiina Annamaa
It wasn't love at first sight. It was love at first moment. If it had eyes, they would be steel grey. If it had a smile, it would be a mere smirk. If it was a man, I'd say he's "my cup of tea" and look for another chance to ... accidentally meet him again... But the truth is that it's been busy in my kitchen for half a year already. Meet Mr. Smith.
I have loved naming things throughout the years. I have a scooter named Särts (spark), a bear named Evelyn, and a tea maker that's called Mr. Smith from the beginning of the year. It's a new tea maker by Sage, and when I saw it, I had no doubt we would be inseparable companions. As a kid, I was deeply affected by the part in Alice's Adventures in Wonderland where Alice meets The Mad Hatter, The March Hare, and The Dormouse at a tea table. Inspired by that, I organised
a tea party at home for my friends. Soon enough, drinking tea became a completely separate ceremony for me. It's worth mentioning that I grew up in Estonia where five o'clock tea isn't a tradition.
I watch timeless crime series - my favourite private detective Hercule Poirot always drinks tea, and the murderer often offers the detectives some tea in Midsomer Murders. One of the questions I have asked the most when hosting guests is whether they would like a cup of tea. The word 'cup' hides a little romance and fairytale in it. So you can imagine my excitement when the Sage tea maker found its place in my kitchen. It can be consoling, it can be the peacemaker, and sometimes the only one to count on.
I remember when a colleague came to my home office to discuss work things, and we had a misunderstanding. I didn't want her to leave with the misunderstanding lingering. So I asked whether I could introduce Mr. Smith to her - he makes perfect tea. My colleague was slightly surprised and thought a certain Mr. Smith was going to step through the door. So I introduced her the tea maker, poured her a cup
of tea, and our misunderstanding melted as fast as a piece of brown sugar in a teacup. She stayed for another hour to chat and that's exactly how long the tea maker keeps your tea warm.
I recently found out that a tea maker can also heal a broken heart. One day my always cheerful cleaner came, but this time she wasn't in a great mood. She sat on the sofa and wasn't the girl who normally steps through my door. All of a sudden she started crying and said that her boyfriend left her. I didn't know what to say... Where did the right words go? Finally, I asked if Mr. Smith could console her. She was totally confused and asked 'Who?'. I said it's my new tea maker, and I showed her the different functions of the machine. When our white tea was done, the tears were gone, and we were drinking tea on a red sofa. When we were drinking tea I realised
that when you are short of the right words, it's always worth asking whether the other person wants a cup of tea, and then the right words will come.
And sometimes a tea maker can be the only thing you can count on. When I was in a really bad flu, I sought out some dried yarrow (Achillea millefolium). When I put the yarrow in the sieve of the tea machine, I thought a tea machine can also be a time machine. The moment I picked 'Herbal' from the menu of the Sage tea machine and pressed on 'Strong', I remembered a moment from my childhood. Drinking yarrow tea after quite a few years, I thought of my mother all of a sudden. I was the little girl again whom was taken to secret places by her mother to pick medicinal herbs. I am a little girl holding my mum's cool hand when picking yarrow, and the world is such a safe place. I remembered it all decades later when I was coughing like a crow who was stuck in a cold chapel for a week, and I put all hopes for getting better on the tea machine.
And of course, a tea machine is something that connects. It gets the attention of a crowd. My friends have fancy coffee makers at home. But I have Mr. Smith. An extravagant tea machine with a special tea sieve that's always exciting and interesting. There's no guest who didn't like the fact that the tea machine can do a light, medium, or strong tea. The menu of the tea machine is impressive!
Oh yes, and why Mr. Smith? It's because, in the best British crime stories, Mr. Smith has always been someone's alias. And who wouldn't love this light British literature? Since I associate drinking tea with England, Mr. Smith is definitely my cup of tea. If you're someone who loves tea, you should know that the one and only Mr. Smith is available for you in stores! Thank you Heston Blumenthal and team - the tea machine you created is wonderful!
Read also: Magic trip with Heston Blumenthal
See polnud armumine esimesest silmapilgust. See oli armastus esimest hetkest. Kui tal oleksid silmad, siis kindlasti terashallid. Kui tal oleks naeratus, oleks see vaid kerge muie. Kui ta oleks mees, siis ma ütleksin tema kohta "my cup of tea" ja otsiksin võimalust, kuidas temaga - ohoo! juhuslikult taas kohtuda... Kuid tõde on see, et ta on juba pool aastat minu köögis toimetanud. Saage tuttavaks – tema nimi on Mr. Smith.
Mulle on läbi aastate meeldinud asjadele nimesid panna. Näiteks on mul tõukeratas Särts, karu Evelyn ja juba aasta algusest teemasin, mis kannab nime Mr. Smith. Tegemist on Sage uue teemasinaga, mida nähes polnud mul kahtlust, et meist saavad lahutamatud kaaslased. Lapsena avaldas mulle raamatust "Alice Imedemaal" sügavat muljet seik, kuidas Alice kohtub jabura teelaudkonnaga, kus istuvad Kübarsepp, Märtsijänes ja Unihiir. Sellest peatükist inspireerituna korraldasin sõbrannadele kodus teepeo. Õige pea sai teejoomisest minu jaoks täiesti eraldi tseremoonia. Siinkohal väärib märkimist, et ma olen kasvanud suurema aja Eestis, kus ei eksisteeri kella viie tee traditsiooni.
Vaadates ajatuid kriminulle, siis joob minu lemmikuim eradetektiiv Hercule Poirot alati teed ja telesarjas "Mõrvad Midsomeris" pakuvad mõrvarid enamjaolt uurijatele teed. Üks küsimus, mida olen küalisi võõrustades kõige enam küsinud, on: "Kas te soovite tassikest teed?" ja küsimus, mida olen külas olles ise kõige enam küsinud: "Kas ma saaksin palun tassikese teed?" Mulle ei meeldi sõna tass, mulle meeldib sõna tassike – selles on killuke romantikat ja muinasjuttu. Seega võid sa kujutada ette rõõmu, kui minu köögis võttis koha sisse Sage teemasin. Ta võib olla lohutav, ta võib olla lepitav ja vahel ainus, kelle peale loota.
Mäletan, kui mu kolleeg käis minu kodukontoris tööasju arutamas ja meil tekkis möödarääkimine. Ma ei soovinud, et me lahkuks nii, et arusaamatus jääb õhku. Niisiis küsisin: "Kas ma tohin sulle tutvustada Mr. Smithi? Ta valmistab imelist teed!" Mu kolleeg oli kerges hämmingus ja arvas, et kõrvalt toast astub välja keegi Mr. Smith. Nii tutvustasin talle teemasinat, valasin peagi tassikese teed ja meie arusaamatus sulas sama kiiresti, kui pruun suhkrutükk teetassis. Ta jäi veel tunnikeseks lobisema ja täpselt nii kaua hoiab teemasin tee soojana.
Hiljuti sain teada, et teemasin võib leevendada ka murtud süda. Ühel päeval astus uksest sisse minu alati heatujuline koristaja. Kuid sel korral oli ta justkui ära. Ta istus diivanile ja polnud sootuks see tüdruk, kes tavaliselt. Äkki hakkas ta nutma ja ütles, et boyfriend jättis ta maha. Ma ei teadnud, mida öelda... Kuhu kadusid kõik need õiged sõnad? Lõpuks küsisin: "Kas Mr.Smith võiks sind lohutada?" Ta küsis täiesti segaduses: "Kes?" Vastasin, et tegu on minu uue teemasinaga ja tutvustasin talle Mr. Smithi võimekust ehk erinevaid funktsioone. Kui meie valge tee sai valmis, olid mu koristaja pisarad kadunud me jõime punasel diivanil teed. Teed juues mõistsin, et kui õigeid sõnu pole, tasub alati küsida: "Kas soovid tassikest teed?" ja küll siis tulevad juba ka need õiged sõnad.
Ja vahel võib teemasin olla ainus, kelle peale saab loota. Kui ma olin rängas gripis, otsisin kapist kuivatatud raudrohtu. Pannes teemasina korvi raudrohtu, jõudsin mõttele, et teemasin võib olla ka ajamasin. Sel hetkel, kui valisin Sage teemasina menüüst "Herbal" ja vajutasin "Strong", meenus mulle seik lapsepõlvest. Juues üle pikkade aastate raudrohuteed, meenus mulle äkki minu ema. Ma olin jälle see väike tüdruk, kelle ema viib oma salapaikadesse ravimtaimi korjama. Ma hoian raudrohtu otsides oma ema jahedast käest kinni ja maailm on nii turvaline paik. See kõik meenus mulle aastakümneid hiljem, kui köhisin nagu vares, kes on nädalaks külma kabelisse kinni jäänud ja panin oma terveks saamise lootuse teemasinale.
Ja loomulikult on teemasin miski, mis ühendab. See äratab kogu seltskonna tähelepanu. Mu sõpradel on kodus peened kohvimasinad. Kuid minul on kodus Mr. Smith. Ekstravagantne teemasin, kelle spetsiaalne teekorv pakub alati elevust ja huvi. Pole külalist, kellele ei meeldiks, et teemasin keedab kas maheda, keskmise või kange tee. Teemasina menüü on muljetavaldav!
Ah jaa... Miks Mr. Smith? Just seetõttu, et kümnetes parimates Briti kriminullides on Mr. Smith olnud kellegi varjunimi. Ja kes ei armastaks seda imelist kerget Briti kirjandust? Ja kuna teejoomine seostub mulle just Inglismaaga, siis ongi lood nii, et Mr. Smith on absoluutselt minu „cup of tea“. Kui sina oled see, kes armastab teed, siis tea – üks ja ainus Mr. Smith on poodides sinu jaoks olemas! Aitäh Heston Blumenthal ja sinu tiim – teie loodud teemasin on imeline!
PHOTOS: Tiina Annamaa
I have had a romantic relationship with romantic skirts since I was little. So when I saw this skirt in the store this winter, I didn't hesitate whether to take it or leave it. Of course it travelled straight into my wardrobe to wait for the summer. I had a thousand and one ideas about how I'm going to sail through the summer in this skirt.
And of course I wanted to capture my find for my virtual diary. I picked a slightly different style top to go with the skirt, and it seemed to me that the naughty cut of the white top is exactly the thing to melt into one with my romantic skirt. When I got the photos, I was happy. I liked the image where the top is perhaps a little too revealing, but at the same time there was nothing indecent about this shot. But it so happened that not everyone shared my opinion. Namely, my mother recently got a smartphone where she follows what I and her granddaughter get up to. Anyway, I posted this photo on Instagram in the beginning of the week and a few minutes later my mother called. She said that the photo I had just posted on Instagram was too much. "I have raised you like a lady, the ones who pose like that are... I'm not even going to say who pose like that..." my mother told me off.
I felt like a kid who had accidentally sprayed a teacher in a water fight at school and sighed. So I took the opening image down from Instagram after carefully chosen words of scorn... And I started wondering meanwhile - where indeed is the line in regards to what can be posted and what not? So eventually I decided I'm going to post it on the blog anyway... Even if it results in a call from my mother... I'm wishing everyone a beautiful weekend, and I strongly recommend everyone to do what you think is right!
Romantiliste seelikutega on mul väikesest peale olnud romantiline suhe. Seega, kui talvel seda seelikut poes nägin, ma isegi ei kahelnud, kas võtta või jätta. Loomuikult rändas see otsejoones kappi suve ootama. Mul oli 1000 ja 1 mõtet, kuidas ma selle seelikuga läbi suve purjetan.
Ja loomuikult soovisin selle leiu ka oma virtuaalse päeviku jaoks üles pildistada. Valisin seeliku juurde pisut teist stiili pluusi ja mulle tundus, et valge pluusi kelmikas lõige on just see, mis sulab ühte minu romantilise seelikuga. Kui pildid avasin, olin igati rahul. Mulle meeldis postituse avakaader, kus pluus on ehk pisut liiga lahti, kuid samas polnud minu silmis selles pildis midagi sündsusetut. Paraku ei jaganud kõik minu arvamust.
Nimelt sai minu ema hiljuti nutitelefoni, kus ta siis jälgib läbi Instagrami nii minu kui ka oma lapselapse tegemisi. Igatahes panin nädala alguses selle postituse avapildi oma Instagrami ja kõigest kaks minutit hiljem helistas mu ema. Ta ütles, et pilt, mille olin äsja Instagrami postitanud, on liig, mis liig, mis liig, mis liig!
"Mina olen kasvatanud sind kui daami," manitses ema. "Nii poseerivad... Ma ei hakkagi ütlema, kes nii poseerivad..." jätkus manitsus. Tundsin ennast nagu laps, kes on koolis veesõja käigus kogemata õpetaja märjaks pritsinud ja ohkasin. Niisiis võtsin ma selle kaadri Instagramist pärast hoolikalt valitud õpetlikke sõnu maha... Ja siinkohal tekkis mul äkki küsimus. Tõepoolest, kust läheb piir, mida postitada või mitte? Lõpuks otsustasin, et blogisse panen selle pildi üles... Tulgu või teine kõne minu emalt... Soovin kõigile ilusat nädalavahetust ja soovitan soojalt: tehke seda, mida õigeks peate!
PHOTOS: Meisi Volt
Instagram has created a unique chance to be part of anyone's life who wishes to share what they're up to. So, animals, whose owners happily share images of their pet, have become social media stars as well. The indisputable favourite of our family is a fox named Juniper - he has all the prerequisites of being a perfect Instagram star - a fluffy fox whose owner shoots cute images and video snippets that you can watch forever.
A new member was recently added to Juniper's family - his name is Fig and he was rescued from a fox farm where he would have become part of a fur coat. Fig's destiny is food for thought - he was held in a small cage and both his paw and left eye have been hurt. People have donated money to get Fig's paw fixed up, and they're rooting for him. Juniper's Instagram account has also made me think about how differently people can be educated about wearing fur - you can tell them off and be angry, but a life of a fox that was saved, is a lot more thought provoking.
Juniper is no doubt one of the best marketed foxes around, because every fan can purchase a painting that Juniper has made with his own paws. There's also a bottle with fox hair, a shirt with an image of the famous fox, and polaroid images (shop here). I'm convinced that my daughter would melt when she sees the photos, or the shirt, so I won't enlighten her with this info yet... How cute are the gifts that can be found from Juniper!
Our family has followed Juniper's account for a year, and those who want to get acquainted with the cutest fox in the world, here he is! This Instagram Inspiration is dedicated to Juniper, Fig, and other cute creatures their owner keeps. Which animal accounts do you follow? Share your favourite accounts in the comments section and keep an eye also on my account which you can find here.
Instagram on loonud ainulaadse võimaluse saada osa igaühe elust, kes vaid soovib maailmaga oma tegemisi jagada. Nii on sotsiaalmeedia staarideks tõusnud ka loomad, kellest omanikud meelsasti klõpse jagavad. Meie pere konkurentsitu lemmik on rebane nimega Juniper. Tal on kõik eeldused olemaks täiuslik Instagrami täht – koheva karvaga rebane, kelle perenaine filmib temast imearmsaid videolõike, mida võibki vaatama jääda.
Hiljuti lisandus Juniperi perekonda veel teinegi rebane, kes kannab nime Fig. Ta päästeti rebasekasvandusest, kus temast oleks saanud lihtsalt üks lõik kasukast. Figi saatus paneb mõtlema – teda on hoitud väikeses puuris ja viga on saanud nii tema käpp kui ka vasak silm. Selleks, et käpake korda saada, on inimesed annetanud raha ja hoiavad Figile pöialt. Juniperi Instagrami konto on mind pannud mõtlema ka sellele, kui erinevalt võib meid karusnaha kandmise teemadel harida – inimesi sageli hurjutatatakse end karusnahaga ehtimise eest, kuid palju enam puudutab see, kui lihtsalt vaadata ühe päästetud rebase elu ja elada kaasa tema ulakatee tegemistele.
Kahtlemata on Juniper üks kõige paremini turundatud rebane maailmas, sest iga fänn saab soetada endale maali, mille on Juniper oma käpakestega teinud, e-poes on müügil ka pudelike rebasekarvadega, särgid kuulsa reinuvaderiga ja mõistagi polaroidpildid. Ma olen veendunud, et mu tütar sulaks päris kindlasti nii fotode kui ka särgi peale, seega ma igaks juhuks ei valgusta teda selle netipoe infoga ...
Meie pere on Jumiperi kontot jälginud tervelt aasta. Minu seekordne Instagram Inspiration on täieikult pühendatud Juniperile, Figile ja teistele vahvatele tegelastele, keda nende omanik peab. Milliseid loomadele pühendatud kontosid sina jälgid? Jaga oma lemmikumaid kontosid Stellariumi kommentaariumis ja hoia pilk peal ka minu kontol, mille leiad siit.
Beige dresses have always been something I walk past, without giving them a second though. I'm usually very pale and why accentuate something with that doesn't compliment me at all with beige clothing? It's a different story with my daughter - she is tanned in the summer, has dark hair, and all sorts of cream shades work well on her.
So I bought her this wonderful Galliano vintage silk dress a few months ago. I liked the quirky cut, the perfect pearls, and who could resist good quality silk? So I took the dress home and thought that I should try it on once before giving it to my daughter. The dress fits perfectly... It fit my summer complexion and the moment I tried it on in front of the mirror, photographer Meisi called me. She mentioned she's near my house and thought to call me suddenly in case I was in the mood to do a quick photo shoot. Isn't Meisi wonderful? Well...
My hair was up in a home-bun, and I had my morning makeup on. I quickly grabbed shoes and a bag from the wardrobe and rushed outside. We walked for quite some time until we found this romantic rosehip wall, and the rest is before your eyes. This was an impromptu photo shoot, and nevertheless, it became my favourite of this summer. I have a tendency to overthink, and it seems to me lately that unplanned things suit me even better. Perhaps it's smart to let things go? And it's nice that a person can learn something at every age. So, I'll let this summer go as it does... My mother has always loved impromptu happenings. She says life would be boring otherwise...
Outfit details:
Dress: Galliano
Shoes: Ivanka Trump
Bag: Therapy
Beežikad kleidid on olnud minu jaoks need, millest poes alati ilma pikema jututa mööda kõnnin. Tavaliselt on mul supikana jume ja milleks tuua beežika riietusega esile seda, mis mind mitte üks raas ei kaunista? Minu tütrega on teised lood - ta on suvel jumekas, tumedate juustega ja kannab igasugused kreemikad toonid välja.
Seega ostsin talle mõni kuu tagasi selle võrratu Galliano vintage siidkleidi. Mulle meeldis selle eriskummaline lõige, täiuslikult tikitud pärlid ja kes saaks silitava siidi vastu? Nii viisin kleidi koju ja mõtlesin, et enne tütrele kinkimist proovin seda ise selga. Kleit istus valatult...
Sobis minu suvise jumega ja sel hetkel, kui ma peegli ees seda proovisin, helistas fotograaf Meisi. Ta mainis, et on minu kodu lähedal ja mõtles mulle nii ekspromt helistada, et kui mul on tuju poseerida, siis teeme ühe pildiseeria. Kas Meisi pole võrratu? Noh... Mul olid juuksed koduselt krunnis ja hommikul tehtud meik. Haarasin garderoobist kähku kingad ja koti ning lippasin õue. Jalutasime päris pika maa, kuniks leidsime selle romantilise kibuvitsaseina ja kõik muu on juba sinu ees.
See pildiseeria on tehtud täiesti eksprompt ja ometi sai sellest minu selle suve lemmik. Mul on komme alati iga asi üle mõelda ja nii tundub mulle viimasel ajal aina enam, et planeerimata sündmused sobivad mulle hoopis rohkem. Ehk on vahel tark lasta asjadel lihtsalt omasoodu minna? Seega lasen suvel minna nii nagu ta läheb... Minu ema on alati armastanud ekspromt ettevõtmisi. Ta ütleb, et muidu oleks elu igav... Ja mu emal on alati õigus. Ilusat nädalavahetust kõigile!
For years, Estonia's most legendary etiquette teacher Maaja Kallast was a good friend of mine. We only met twice, but sometimes spoke on the phone every week. Our conversations were always at least an hour long, so I took a cup of tea on my sofa table, and sometimes I took notes when she gave me advice on the topic of etiquette.
I remember so clearly that I once had to go to TV to talk about how I keep my tens and tens of pairs of shoes. I said to Maaja 'What do I tell them when they ask how many pairs of shoes I have'. She replied that I should say I have shoes for every occasion in life! I remember the host eventually asking how many pairs of shoes I had, but it was an answer so universal I still use it for various questions today. Maaja Kallast passed away a couple of years ago, and the world I used to know, had a hole in it. But madame Kallast wouldn't have wanted me to mope. No, she wasn't like that. She would be proud that my little secret hobby is etiquette. My closest person I share etiquette topics with is obviously my 11-year-old daughter. Kids remember everything and I believe her life is much simpler in the future when I teach her the rules of etiquette through fun examples. And to be honest, I improve my knowledge with her.
Today I'm sharing a piece of knowledge on jewellery. Did you know that other than marital or religious jewellery, diamonds should only be worn after 6 p.m.? On the other hand, after six o'clock, it's totally appropriate to wear anything from diamonds to rubies and everything in between those in addition to your marital ring. One fun part as well. It's terribly elegant you have 'no idea' of the carat size of your diamond ring/necklace/earring. Absolutely no one will believe you. I think it's nice when people are acquainted with etiquette. Rules don't have to be set in stone, but I think it's a fair bit easier to walk through various events when you know etiquette
. It also gives a chance to bend the rules a little. Which etiquette rules do you follow the most?
Aastaid ja aastaid oli minu hea sõber Eesti kõige legendaarsem etiketiõpetaja Maaja Kallast. Me kohtusime vaid kaks korda, kuid vestlesime telefonis pea iga nädal. Meie vestlused olid alati vähemalt tunnikese pikad, nii võtsin ma diivanilauale tassikese teed ja vahel tegin märkmeid, kuid ta mulle etiketi teemadel nõu andis.
Kord pidin minema telesaatesse ja rääkima, kuidas ma oma kümneid ja kümneid paari kingi hooldan ja hoian. Helistasin Maajale ja ütlesin: "Mida ma neile küll ütlen, kui nad küsivad, kui palju kingi mul on?" Seepeale vastas Maaja: "Öelge: Mul on kingi igaks elu juhtumiks!" Ma isegi ei mäleta, kas saatejuht lõpuks küsis, mitu paari kingi mu garderoobis on, kuid Maaja antud vastus on nii universaalne, et kasutan seda erinevate küsimuste puhul siiani. Maaja Kallast suri kolm aastat tagasi ja maailma, mida mina teadsin, jäi auk. Kuid proua Kallast poleks kindlasti soovinud, et ma nukrutseksin. Ei, ta polnud selline. Ta oleks hoopis uhke, et minu väikeseks salahobiks on tänaseks saanud etiketii puudutavad teemad. Kõige lähedasem inimene, kellele etiketiteemasid jagan, on mõistagi minu 11aastane tütar. Lastele jääb kõik meelde ja ma usun, et tema elu on tulevikus tunduvalt lihtsam, kui ma läbi lõbusate näidete talle etketireegleid õpetan. Mis seal salata, ma ise täiendan end koos temaga.
Täna jagan üht seika, mis puutub juveelidesse. Kas sina teadsid, et enne kella kuut õhtul on etiketi kohaselt õige kanda vaid kihla- ja abielusõrmust ning religioosseid ehteid? Seevastu pärast kuut õhtul on täiesti kohane kanda biljantidest kuni rubiinideni ja kõike muud, mida hing ihkab. Muide, äärmiselt elegantselt mõjub, kui küsimusele: "Mitu karaati on sinu teemant sõrmus/kaelakee/kõrvarõngad?", vastad sa: "Kui aus olla, pole mul aimugi!" Tõde on selles, et absoluutselt mitte keegi ei usu sinu vastust...
Minu arvates on suurepärane, kui inimesed on etiketiga kursis. Reeglid ei pea olema kivisse raiutud, kuid tunduvalt lihtsam on kõndida läbi erinevate sündmuste, kui tead etiketti. Lisaks annab see ka võimaluse kas pisut või palju piiridega mängida. Milliseid etiketi reegleid sina kõige enam jälgid?
PHOTOS: Meisi Volt
You know those days when everything goes wrong? And even more... Or at least for you. Nobody else might notice it, but you feel that everything is getting worse by the minute. One wrong step after the other and you're in no mood... I had one of those days at the Baltic NYX Awards where I had to get on the stage as one of the jury members...
The coach to Riga departs at 8.30 in the morning and I'm getting ready for bed around one o'clock at night. It's not quite the time to get a full night's sleep, but I'm thinking that I can sleep on the bus. But, I woke up around 3.15 at night and didn't fall asleep after that.... When I finally manage to fall asleep around 6am, it's only to have the alarm clock pierce through my brain 50 minutes later. I get up and I have no appetite. Neither did I want a cup of coffee. I drag myself into a taxi and then onto the coach. I get horizontal on the coach immediately and manage to sleep for two hours... But that doesn't compensate for the magical night hours. Finally, I decide to watch a film on the bus. I put Notting Hill on, and soon I realise that everything makes me cry in the film. My kid had put two packs of tissues in my bag in the morning and I grab one. So I'm sat on the coach, crying, blowing my nose, crying. In my own bubble - myself and the film - or so I thought. Soon I feel eyes on myself. The Latvian lady sitting next to me on the bus is looking at me as if I was a strange animal in the zoo. I'm thinking I should probably pull myself together and stop crying, but then an exceptionally sad part comes on, and I continue crying under the watchful eye of the Latvian lady.
When I arrive in Riga, I'm in a bit of a better mood. After loads of traffic, we finally make it to the hotel. I leave my suitcases with the concierge and we go to town to eat. That was a wrong decision because we walk for about half an hour to the food place, wait for our meals for another half hour, and despite looking at my watch all the time, I make it back to the hotel 5 minutes before the taxi is supposed to pick up the jury. No makeup, hair not done, I'm still wearing a grey tracksuit, looking like a Finnish pensioner tourist... I am livid! I had dreamed about taking a bath in the hotel, having a nap, and getting ready. But my things are still with the concierge... I grab my suitcase quickly and run to my room to change. I'm sweating.... I refresh myself with some water. I take my the perfume from my bag and spray it like there's no tomorrow. All of a sudden I realise I'd accidentally grabbed a perfume I don't like in the morning, but all the bottles look the same in that series... That particular perfume is completely unacceptable for me and now I'm covered in it... So I'm standing in the middle of the bathroom thinking to myself "So, it's that kind of a day!". I quickly put on my jumpsuit and run to wait for the taxi. At least I'm there at the right time.
Soon I discover I'm the only one, nobody else is there. I'm waiting and I'm waiting. Soon another jury member arrives... We wait for the taxi together. There's no taxi. 15 minutes later I'm still standing in front of the hotel thinking what I could have done during those precious 15 minutes... Finally the taxi arrives and I can start doing my makeup on the backseat. I do my makeup base quickly and chat to the other jury member at the same time. I remember her work from the previous year, and I tell her it's good. Finally I ask why she's not participating this year, and she says it's because she won the NYX Face Awards last year... Oh dear, could I look any more competent? I was in the jury last year, and now I can't even remember the winner. I decide to not speak another word. After traffic jams, we're happily at the NYX Baltic Face Awards venue. The whole way there, rain was holding its horses, but now that I have to get out of the taxi with my curls while holding two big bags, it's pouring down. I get myself out of the taxi and think, oh well... let them curls go if they must... I'm walking through rain with my two heavy bags and sit down like a wet poodle. Zero mood again...
Soon the rehearsal starts and I pull off something resembling a smile. I discover that my tongue is twisted like an Eastern European who tries to ask for directions in English, but can't remember a single word. No mood whatsoever. The only thing I can do is sit calmly and smile. That's what well-behaved girls do. After the rehearsal we have 90 minutes to get ready. I'm sitting at the makeup desk for quite some time, trying to contour my face, but with no success. Finally, I decide it's time to start pulling myself together. Although I don't know NYX makeup artist Maret Ubaleht well enough to ask if she would help me with makeup, I decide there's nothing to lose. So I ask Maret if she could contour me. She gets the right brush and starts drawing my face... Her positivity is so infectious there's also some for me. When I get up from her chair, I think that green-haired Maret is like a fairy who's given me good mood without knowing it herself. But my hair... It's still terrible! And it's an event where I have to get on the stage many times. But my curls are soaked like a cat who couldn't hide from the rain even behind a bin.
Now that I have a face, I'm lurking around the house and I find a sweet girl from the first floor who's demonstrating L'Oreal's Colorista spray colours. I sit into her chair and lament that my hair is terrible, and ask whether she could do something... The girl looks at me and says my hair is very beautiful and she wouldn't do anything to them. And then, when I look in the mirror, I remember something I have always known: no matter how terrible you feel, others don't normally see it. Looking at my hair without the grandiose curls, they're not that bad after all. Finally, we pick out light pink and tone my hair ends pink. That was the final missing touch... I'm feeling pretty good and if I were a cat, my tail would be pretty fluffy now. Total exhaustion is swapped with excitement. I'm told we go on stage in 15 minutes... I straighten my back, read a message my daughter sent me - she says she's rooting for me - and I step on the stage. The show begins. All goes well. All that was, stayed behind the stage... The event is grand. And then it's over. Soon enough I'm at the hotel and chatting with my daughter who wants to see my room on FaceTime... And then sleep kicks in. Why am I writing this? Because it was only a day full of big and little mishaps and false calculations... At hotel breakfast, I see people I know and one of them gives me a compliment saying that I looked so well last night, and whether I had just returned from vacation.
Tead neid päevi, kui absoluutselt kõik läheb valesti? Ja enamgi veel... Noh, vähemalt sinu jaoks. Keegi teine ei pruugi seda näha, kuid sa ise tunned, et asjad lähevad iga minutiga aina hullemaks. Üks vale samm teise järel ja tuju pole enam üldse... Üks selliseid päevi oli mul NYX Baltic Face Awardsil, kui astusin žüriiliikmena laval üles... Kuid mis kõik leidis aset enne lavale astumist?
Buss Riiga läheb hommikul kell 8.30 ja ma sätin end kella ühe paiku öösel magama. See pole küll päris piisav aeg, et välja magada, kuid mõtlen, et bussis saab ju ka sõba silmale. Paraku ärkan kuskil 3.15 öösel üles ja und enam ei tule... Lõpuks suudan kella kuue paiku magama jääda ja seda vaid selleks, et äratuskell 50 minutit hiljem mu ajust halastamatult läbi heliseks. Ajan end üles , söögiisu absoluutselt pole. Igasugune soov tassikese kohvi järele on samuti kadunud. Vean end taksosse ja siis bussile. Heidan bussis otsemaid horisontaali ja suudan isegi kaks tundi magada... Kuid neid maagilisi öötunde see ju tasa ei tee. Lõpuks otsustan bussis filmi vaadata. Panen "Notting Hilli" mängima ja õige pea avastan, et iga episood ajab nutma. Mu laps on hommikul mulle kaks salvrätipakki kotti pannud ja haaran sealt ühe. Nii ma siis istun bussis ja muudkui vesistan, nuuskan ja vesistan. Täiesti omas mullis - mina ja film, film ja mina - või nii ma vähemalt arvan... Äkki taban endalt pilgu. Bussis minu kõrval istuv Läti proua vaatab mind justkuiloomaaia kõige kummalisemat eksemplari. Mõtlen, et peaks end kokku võtma ja selle nutmise lõpetama, kuid siis tuleb filmis eriti nukker koht ja vesistasin Läti proua hämmeldunud pilgu all edasi.
Riiga jõudes on mul siiski pisut parem meeleolu. Pärast meeletuid ummikuid jõuame lõpuks hotelli, kus jätan kohvrid portjee kätte ja läheme linna einestama. See on vale samm, sest jalutame söögikohta oma pool tundi, ootame roogasid omakorda pool tundi ja hoolimata sellest, et vaatan pidevalt kella, jõuan hotelli tagasi täpselt 5 minutit enne seda, kui žüriile peaks takso järgi tulema. Meiki pole, juuksed on sättimata, seljas on mul jätkuvalt hallid dressid, milles ma meenutan Soome pensionärist turisti... Ma olen täiesti marus! Olin ma ju unistanud sellest, kuidas võtan hotellis vanni, pikutan ja sätin end. Paraku on mu asjad ikka veel hotellis portjee käes... Kraban kibekiiresti kohvri ja jooksen kähku hotelli invatualetti riideid vahetama. Nahk on märg.... Turgutan end veega. Võtan käekotist lõhna ja tuhistasin seda endale peale umbes nii, nagu see oleks viimne päev. Kuid midagi on totaalselt valesti. Vaatan oma parfüümi ja avastan, et olen hommikul võtnud kogemata kaasa lõhna, mis mulle sootuks ei meeldi, kuid selle lõhnasarja pudelid on ju kõik ühesugused! See konkreetne parfüüm on mulle täiesti vastuvõetamatu ja nüüd olen ma sellega üleni kaetud... Nii ma siis seisan aluspesu väel keset tualetti ja mõtlen: "Ahaa... Selline päev siis!" Aga teha pole midagi, sest täpselt minut on aega: sikutan kähku oma jumpsuiti selga ja jooksen taksot ootama. Vähemalt olen kohal õige ajal. Minuti pealt! See on saavutus omaette!
Peagi avastan, et olen ainus. Kedagi teist pole. Ootan ja ootan. Lõpuks tuleb teine žürii liige... Ootame koos taksot. Taksot ei tule. Veerand tundi hiljem seisan ikka hotelli ees ja mõtlen, mida kõike oleks saanud selle väärtusliku viieteist minuti jooksul teha... Lõpuks saabub takso ja saan hakata tagaistmel meiki tegema. Teen kiiresti meigipõhja ja lobisen samal ajal teise žüriiliikmega. Ma mäletan möödunud aastast tema töid ja kiidan neid. Lõpuks küsin, miks ta sel aastal ei osale ja ta vastab, et eks ikka seepärast, et ta võitis eelmisel aastal NYX Face Awardsi... Oh taevas!+ Kuidas ma selle unustasin! Kas ma saan endast veel asjalikumat muljet jätta, ise teist aastat tähtsalt züriis... Otsutan, et rohkem ei räägi ma sõnagi.
Pärast ummikuid oleme õnnelikult NYX Baltic Face Awards toimumiskohas. Terve tee on vihm meid takso akna taga narrinud, kuid nüüd, kui ma pean lokid peas ja kaks suurt kotti käe otsas, taksost väljuma, sajab vihma nagu oavarrest. Ajan end taksost välja ja mõtlen, et mis seal ikka. Mingu need lokid siis oma teed... Tahaks paar vandesõna teele saata, kuid mõni aeg tagasi otsustasin, et lõpetan igasuguse vandumise... Kõnnin siis oma kahe raske pakiga läbi vihma kohale ja istun lõpuks maha, ise märg nagu puudel. Tuju on jälle nullis... Lõpuks algab proov ja ma manan näole midagi naeratuse taolist. Avastan, et keel on sõlmes nagu Ida-Eurooplasel, kes üritab inglise keeles teed küsida, kuid ükski sõna ei tule meelde. Unetus annab tunda. Lokid, mis süstitad mulle alati enesekindlust, on peaaegu kadunud. Tuju on pole enam üldse. Ainus, mida ma saan teha, on istuda rahulikut ja naeratada. Nii ju teevad hästi kasvatatud tüdrukud. Nii olen ma alati teinud, sest kui sa naeratad piisavalt kaua, annad asjule signaali, et kõik on hästi ja siis loodetavasti kõik läheb hästi....
Pärast proovi on meil poolteist tundi aega, et end valmis sättida. Istun tükk aega meigilaua ees ja üritan end modelleerida, kuid midagi ei tule välja. Lõpuks otsustan, et aeg on hakata end vaikselt kokku võtma. Seda enam, et see naeratamine pole ka suurt aidanud. Kuigi ma ei tunne NYXi meigikunstnik Maret Ubalehte nii hästi, et küsida, kas ta aitaks mind meigiga, otsustan, et kaotada pole midagi. Nii küsingi Maretilt, et kas ta võiks mind modelleerida. Maret otsib sobiva pintsli ja asub mulle vaikselt nägu joonistama... Tema rõõmsameelsus on nii nakatav, et seda jätkub mullegi. Kui tõusen tema toolist, mõtlen, et roheliste juustega Maret on justkui haldjas, kes on enese teadmata mulle pisut hea tuju puistanud. Kuid minu juuksed ... Need on ikka kohutavad! Ja lõpuks on see ju üritus, kus ma pean mitu korda lavale minema ja võiks efektne välja näha... Paraku on mu lokid sorgus nagu kassil, kes pole ka prügikasti taga vihmast asu leidnud.
Nüüd, kui mul on meik kenasti näol, luusin mööda maja ringi ja leian esimeselt korruselt ühe armsa tüdruku, kes esitleb L`oreali värvilisi spray-värve. Istun tema tooli ja kurdan, et mu juuksed on kohutavad, kas ta saaks midagi teha... Tüdruk vaatab mind ja ütleb vaikselt: "Nad on väga ilusad. Mina ei teeks küll midagi..." Ja siis, kui ma peeglisse vaatan, meenub mulle see, mida ma olen alati teadnud: ükskõik, kui halvasti sa end ka ei tunne, teised seda enamasti ei näe. Vaadates oma juukseid, pole nendes küll enam seda suurejoonelist lokki, kuid midagi viga ka pole. Lõpuks valime välja heleroosa värvi ja toonime mu juukseotsad roosaks. See on viimane lihv, mis on mu soengust puudu ... Enesetunne on juba päris hea ja kui ma oleksin kass, oleks mu saba juba üsna kohev. Tohutu väsimus asendub elevusega. Mulle öeldakse, et lavale minekuni on viisteist minutit... Ajan vaikselt selja sirgu, loen oma tütrelt saadud sõnumit, kus ta ütleb, et hoiab mulle pöialt ja ingi aeg lavale astuda. Show algab. Kõik läheb hästi. Kõik, mis oli minu peas halvasti, see jääb lava taha... Üritus on ülev. Ja siis saab see läbi. Õige pea olen ma hotellis ja chatin oma tütrega, kes tahab facetime`i vahendusel näha, milline tuba mul on ja kas tema oleks ka sinna ära mahtunud... Ja siis võtab uni võimust.
Miks ma seda kirjutan? Sest see oli kõigest üks päev, tulvil suuri ja väikseid äpardusi ning valearvestusi... Hotelli hommikueinel näen tuttavaid ja üks nendest komplimenteerib: "Sa nägid eile nii hea välja! Kas oled puhkuselt tulnud?"
PHOTOS: Lauma Kalni
