My Tips & Tricks: Raising a Polite Child

When you fail at raising your kid, then everything else is unimportant. This thought belongs to Jacqueline Kennedy who managed to bring her children up into people who manage their own lives, despite the fact that they grew up in constant limelight. I like this idea of Jackie’s and I’ve always followed it - what else could be as important as the fact that your kid has a kind heart and is a nice person?  

Similar to millions of other mothers, I also wish that my daughter grew up into a happy person who can take care of her life. But for me it starts with the little things. Today I’ll outline three rules of politeness that I’ve told my child from an early age.

Always say hello! 

A hello is something that is completely self evident for me. As a kid, I wore the title of the Golden Hello-sayer. A lot of lovely old ladies lived near my home and I was their favourite because I always greeted them politely and sometimes asked how they were doing. Often they gave me candy or cookies, or invited me to their garden to pick strawberries and plums. So I’ve told my kid that it’s important to say hello. A year ago I was walking down the street with my daughter and noticed that she was avoiding greeting a girl who lives nearby. I asked what was wrong. She said that they’re not getting along at the moment. I told her that saying hello is self evident and the one who decides to mope and not say hello because of a small (or big) quarrel is the biggest loser. All the more so since by saying hello you respect yourself first and foremost, and the posture you adopt towards other people, will painfully pay back in the future. Not only Estonia is small - the world is small. Winners are those who step into a room and say hello in a clear voice. Those who don’t know how to do it or greet only chosen ones, demonstrate their poor upbringing.

Excuse me, please? 

The times I spent in East Germany with my parents have surely changed me personally. I went there  first at the age of 7 and as we all know, a child is like a sponge who absorbs all habits. From Germany, I adopted something that’s quite rare in Estonia. When I can’t hear what someone is saying or I can’t understand them exactly, I always ask ‘Excuse me, please?’. In Germany I used the expression ‘Wie Bitte?’. It was out of question to use ‘Was?’ which sounded inappropriate and offensive. Examples like that can be brought from any language space, but my training in that came from Germany. So I’ve explained to my daughter that she should always ask ‘Excuse me, please?’ not ‘What?’. 

Do you have time to talk? 

One thing that still makes me raise my eyebrows about people is how some start their phone calls. Many start their conversation without asking ‘Do you have a moment to talk?’ and luckily there are those who ask whether it’s a good moment for a phone call. It’s ofen assumed that when you pick up a call, you automatically have time to talk. Perhaps I was waiting for a phone call from the courier? Or wait for an appointment to free at the doctor’s.  It doesn’t automatically mean I have time to talk when I pick up the phone. And in the end it’s just polite to ask both your friend and work partner whether it’s a good time to talk. When I call my family members, for example, I always ask if they have a moment to chat. It makes me glad when my daughter asks her grandfather whether it’s a good moment and only then they start talking. For me, the question ‘Do you have a moment to talk?’ is part of a person’s business card.  

These are three little tips I’ve told my kid. The hard and joyful work of a parent lasts every day and there are more and more thingsto talk about. What are the topics you think of as the golden rules when teaching children politeness?

Kui sa ebaõnnestud oma lapse kasvatamises, siis on kõik muu ebaoluline. See mõttekäik kuulub USA legendaarsele esileedile Jacqueline Kennedyle, kes suutis oma lastest kasvatada eluga toime tulevad inimesed, hoolimata sellest, et nad kasvasid sünnist peale rambivalguses. Mulle väga meeldib see Jackie mõte ja olen sellest alati juhindunud - mis muu saab olla oluline, kui see, et sinu laps on hea südamega ja viisakas inimene?

Sarnaselt miljonitele teistele emadele soovin ka mina, et mu tütrest kasvaks õnnelik inimene, kes tuleb eluga toime. Kuid minu jaoks algab see väga väikestest asjadest. See, kuidas laps suhtub teistesse, hakkab peegeldama tahes tahtmata seda, kuidas suhtutakse temasse. Täna toon ära kolm viisakusreeglit, mida olen oma lapsele väikesest peale rääkinud.

Ütle alati tere! 

Tere on miski, mis on minu jaoks iseenesest mõistetav. Lapsena hüüti mind kuldteretajaks. Minu kodu lähedal elas palju armsaid vanaprouasid, kelle jaoks olin lemmik just seetõttu, et teretasin neid alati viisakalt ja küsisin vahel, kuidas läheb. Sageli jagasid nad mulle komme ja küpsiseid ning kutsusid mind oma aeda maasikaid või ploome korjama. Seega olen oma lapsele rääkinud, et teretamine on tähtis. Sinu soe tere avab tihti kellegi sooja südame. Seda enam, et ülbeid ja ennasttäis inimesi leidub eluteel palju. Tasub erineda.

Aasta tagasi suvel jalutasin oma tütrega mööda tänavat ja täheldasin, et ta vältis ühele meie naabruses elavale tüdrukule tere ütlemist. Küsisin kohe milles asi? Ta vastas, et nad ei saa praegi läbi. Ütlesin talle, et teretamine on ja jääb iseenesest mõistetavaks ning see, kes väikese (või suure) tüli  pärast otsustab mossitada ja tere endale jätta, on alati totaalne kaotaja. Seda enam, et tere-ütlemisega sa austad eelkõige iseennast ja poos, mille sa teise inimese suhtes võtad, tasub sulle tulevikus valusalt kätte. Mitte ainult Eesti pole väike, vaid maailm on väike. Võitjad on need, kes astuvad ruumi ja ütlevad selgel häälel: "Tere!" Need, kes seda teha ei oska või teretavad vaid väljavalituid, endale kasulikke inimesi, demonstreerivad kokkuvõttes oma ebastabiilsust, tujukust ja olematut lastetuba.

Kuidas, palun?

Kahtlemata on mind isiklikult muutnud aeg, kui veetsin oma vanematega pikad suved Ida-Saksamaal. Ma läksin sinna esimest korda 7aastaselt ja teadupärast on laps justkui käsn, kes imeb kõik kombed endasse. Saksamaalt on jäänud mulle külge midagi, mida kohtan Eestis harva. Kui ma ei kuule hästi, mida kaasvestleja ütleb või ma ei saa tema mõttest täpselt aru, küsin alati: "Kuidas, palun?" Saksamaal kasutasin lapsest peale väljendist. "Wie Bitte?". Ei tuleks kõne alla, et oleksin küsinud näiteks: "Was?", mis kõlab sobimatult ja sõjakalt. Samasuguseid näiteks võib tuua igast keeleruumist, kuid minu kool tuli just Saksamaalt. Nii olen teinud oma lapsele selgeks, et ta küsiks alati: "Kuidas, palun?", mitte "Mida?" või "Mis asja?"

Kas sul on hetk aega rääkida?

Üks, mis mind tänaseni inimeste puhul paneb kulmu kergitama, on viis, kuidas osad oma telefonikõne alustavad. Väga paljud teeva hooga algust oma jutuga, küsimata esimese asjana: "Kas sul on hetk aega rääkida?". Sageli eeldatakse, et kui ma vastan kõnele, on mul ka automaatselt aega rääkida. Kuid võibolla ootan ma telefonikõne kullerilt? Või ootan, kas arsti juures on aeg vabanenud? Vastates kõnele, ei tähenda see seda, et mul on automaatselt aega rääkida. Tegelikult on lihtsalt viisakas küsida nii sõbrannalt kui ka koostööpartnerilt, kas tal on parasjagu sobiv hetk suhtlemiseks. Kui mina näiteks helistan oma pereliikmetele, küsin alati, kas nendel on hetk aega vestelda. Mul on erakordselt hea meel, et mu tütar küsib näiteks vanaisale helistades, kas tal on hea hetk ja alles saab kõne alguse. Minu jaoks on küsimus: "Kas teil on hetk aega rääkida?" üks osa inimese visiitkaardist.

Need on kolm väikest nippi, mida olen oma lapsele rääkinud. Lapsevanema raske ja rõõmus töö käib aga igapäevaselt ning jututeemasid on veel ja veel. Millised on need teemad, mida sina pead lapsele viisakuse õpetamisel kuldreegliks?