"Litsid": lights, camera, action!

The invitation came unexpectedly but so conveniently. On a rainy night when I was making setting a fire for consolation and drank tea with honey. There were words on my phone: "Do you want a part in Litsid (hookers in Estonian)?" Of course it was Mart Sander who was offering me quite a bold role in his series 'Litsid'. The series is based on Mart Sander's bestseller 'Litsid', and it's taking place in year 1939.  

It's not the first time for me to play a role in a TV series or to be on theatre stage, but every new role, however big or small, is always a fresh breeze in our lives. I have also written TV series. My favourite series where I worked on the script for the first time, was 'Wabariik' (republic in Estonian) devoted to investigative journalists, with Mait Malmsten and Elina Reinold in the lead roles. I made my own TV debut years ago when I was of course playing the murdered who had mercilessly killed her sister. Later, one of the most legendary actresses in Estonia, Merle Palmiste, played in 'Wabariik' based on my script and I wrote her the role of the villain. I have admired Palmiste since we first met. She has played hundreds of roles on the stage and I went to see the play 'Papagoide päevad' (Parrot days in Estonian) where she played in Drama Theatre with Andrus Vaarik seven times! 

Anyway... Merle has played in the best films and series in Estonia, the camera loves her and her bright smile sells any Estonian magazine. So I had the exceptional pleasure to play with her in one scene. The shooting took place in Sausti manor and the whole atmosphere was magical. The driver picked me in the day and so I had the time to settle into the role when I was walking around the manor, getting my hair and makeup done, and picking clothes. 

Director Mart Sander and Merle were great help - they encouraged and guided me. I didn't know I could turn into such a tart!  I can say as a hint that since I always prefer to be properly made up, it was fantastically liberating to play a role that did everything that I would never do. Oh yes... Originally I was planning on making a lovely vlog of this day, but I later decided I couldn't get into the role properly, so the day will remembered by just one fun selfie. But the series based on Mart Sander's book 'Litsid' is on air already in the autumn... So now I have at least one reason to wait for that season.

Kutse tuli ootamatult ja samas nii sobivalt. Sombusel õhtul, kui olin kaminasse lohutava tule teinud ja jõin tassikest teed meega. Telefonis oli viis kokku sõna: "Kas tahad Litsides osa saada?" No see oli loomulikult Mart Sander, kes pakkus mulle oma telesarjas "Litsid" üsna bravuurikat osa. Telesari vändatakse parasjagu Mart Sanderi menusarja "Litsid" põhjal, kus tegevus toimub aastatel 1939-1944.

See pole mul esimene kord telesarjas üles astuda või teatrilaval olla, kuid iga uus roll, ükskõik kui suur või väike, on alati justkui värske tuuleiil elus. Ma olen ise kirjutanud samuti telesarju. Lemmiksari, kus töötasin esimest korda stsenaristina, oli uurivatele ajakirjanikele pühendatud "Waba Riik", kus mängisid peaosades Mait Malmsten ja Elina Reinold. Seal tegin ka ise aastaid tagasi oma esimese meeleoluka telerolli. Nimelt kehastasin mõrvarit, kes oli halastamatult tapnud oma õe. Hiljem mängis "Waba Riigis" minu stsenaariumi järgi Eesti üks legendaarsemaid naisnäitlejaid Merle Palmiste, kellele ma kirjutasin taas kurikaela rolli. Ma olen Merlet imetlenud esimesest kohtumisest peale. Ta on teinud laval sadu rolle. Muide, etendust "Papagoide päevad", kus Palmiste mängis koos Andrus Vaarikuga, käisin Draamateatri väikeses saalis seitse korda vaatamas! Igatahes... Merle on mänginud Eesti parimates filmides, telesarjades, kaamera armastab teda ja tema särav naeratus müüb maha iga ajakirja. Seega oli mul eriline rõõm mängida temaga ühes stseenis. 

Filmimine toimus Sausti mõisas ja kogu atmosfäär oli nõiduslik. Autojuht tuli mulle juba päeval järgi ja nii jõudsin mõisas ringi jalutades, grimmi-soengut saades ja koos kostümeerijaga riideid valides vaikselt rolli sisse elada. Eriline abi oli režissöör Mart Sanderist ja mõistagi Merlest, kes mind julgustasid ja juhendasid. Ma ei teadnudki, et minust võib saada säärane vuhva! Vihjena võin öelda nii palju, et kuna ma eelistan alati korrektselt sätitud olla, oli fantastiliselt vabastav mängida tegelaskuju, kes tegi kõike seda, mida mina iial ei teeks. Ah jaa... Algselt plaanisin teha oma päevast ühe vahva vlogi, kuid hiljem otsustasin, et vastasel juhul ma ei suuda kuidagi rolli sisse elada ja nii jääb seda päeva meenutama kõigest üks lõbus selfie. Kuid Mart Sanderi raamatu "Litsid" põhjal tehtud telesari on eetris juba sügisel... Seega on mul nüüd vähemalt üks põhjus, miks sügist oodata.

My Tips & Tricks: Raising a Polite Child

When you fail at raising your kid, then everything else is unimportant. This thought belongs to Jacqueline Kennedy who managed to bring her children up into people who manage their own lives, despite the fact that they grew up in constant limelight. I like this idea of Jackie’s and I’ve always followed it - what else could be as important as the fact that your kid has a kind heart and is a nice person?  

Similar to millions of other mothers, I also wish that my daughter grew up into a happy person who can take care of her life. But for me it starts with the little things. Today I’ll outline three rules of politeness that I’ve told my child from an early age.

Always say hello! 

A hello is something that is completely self evident for me. As a kid, I wore the title of the Golden Hello-sayer. A lot of lovely old ladies lived near my home and I was their favourite because I always greeted them politely and sometimes asked how they were doing. Often they gave me candy or cookies, or invited me to their garden to pick strawberries and plums. So I’ve told my kid that it’s important to say hello. A year ago I was walking down the street with my daughter and noticed that she was avoiding greeting a girl who lives nearby. I asked what was wrong. She said that they’re not getting along at the moment. I told her that saying hello is self evident and the one who decides to mope and not say hello because of a small (or big) quarrel is the biggest loser. All the more so since by saying hello you respect yourself first and foremost, and the posture you adopt towards other people, will painfully pay back in the future. Not only Estonia is small - the world is small. Winners are those who step into a room and say hello in a clear voice. Those who don’t know how to do it or greet only chosen ones, demonstrate their poor upbringing.

Excuse me, please? 

The times I spent in East Germany with my parents have surely changed me personally. I went there  first at the age of 7 and as we all know, a child is like a sponge who absorbs all habits. From Germany, I adopted something that’s quite rare in Estonia. When I can’t hear what someone is saying or I can’t understand them exactly, I always ask ‘Excuse me, please?’. In Germany I used the expression ‘Wie Bitte?’. It was out of question to use ‘Was?’ which sounded inappropriate and offensive. Examples like that can be brought from any language space, but my training in that came from Germany. So I’ve explained to my daughter that she should always ask ‘Excuse me, please?’ not ‘What?’. 

Do you have time to talk? 

One thing that still makes me raise my eyebrows about people is how some start their phone calls. Many start their conversation without asking ‘Do you have a moment to talk?’ and luckily there are those who ask whether it’s a good moment for a phone call. It’s ofen assumed that when you pick up a call, you automatically have time to talk. Perhaps I was waiting for a phone call from the courier? Or wait for an appointment to free at the doctor’s.  It doesn’t automatically mean I have time to talk when I pick up the phone. And in the end it’s just polite to ask both your friend and work partner whether it’s a good time to talk. When I call my family members, for example, I always ask if they have a moment to chat. It makes me glad when my daughter asks her grandfather whether it’s a good moment and only then they start talking. For me, the question ‘Do you have a moment to talk?’ is part of a person’s business card.  

These are three little tips I’ve told my kid. The hard and joyful work of a parent lasts every day and there are more and more thingsto talk about. What are the topics you think of as the golden rules when teaching children politeness?

Kui sa ebaõnnestud oma lapse kasvatamises, siis on kõik muu ebaoluline. See mõttekäik kuulub USA legendaarsele esileedile Jacqueline Kennedyle, kes suutis oma lastest kasvatada eluga toime tulevad inimesed, hoolimata sellest, et nad kasvasid sünnist peale rambivalguses. Mulle väga meeldib see Jackie mõte ja olen sellest alati juhindunud - mis muu saab olla oluline, kui see, et sinu laps on hea südamega ja viisakas inimene?

Sarnaselt miljonitele teistele emadele soovin ka mina, et mu tütrest kasvaks õnnelik inimene, kes tuleb eluga toime. Kuid minu jaoks algab see väga väikestest asjadest. See, kuidas laps suhtub teistesse, hakkab peegeldama tahes tahtmata seda, kuidas suhtutakse temasse. Täna toon ära kolm viisakusreeglit, mida olen oma lapsele väikesest peale rääkinud.

Ütle alati tere! 

Tere on miski, mis on minu jaoks iseenesest mõistetav. Lapsena hüüti mind kuldteretajaks. Minu kodu lähedal elas palju armsaid vanaprouasid, kelle jaoks olin lemmik just seetõttu, et teretasin neid alati viisakalt ja küsisin vahel, kuidas läheb. Sageli jagasid nad mulle komme ja küpsiseid ning kutsusid mind oma aeda maasikaid või ploome korjama. Seega olen oma lapsele rääkinud, et teretamine on tähtis. Sinu soe tere avab tihti kellegi sooja südame. Seda enam, et ülbeid ja ennasttäis inimesi leidub eluteel palju. Tasub erineda.

Aasta tagasi suvel jalutasin oma tütrega mööda tänavat ja täheldasin, et ta vältis ühele meie naabruses elavale tüdrukule tere ütlemist. Küsisin kohe milles asi? Ta vastas, et nad ei saa praegi läbi. Ütlesin talle, et teretamine on ja jääb iseenesest mõistetavaks ning see, kes väikese (või suure) tüli  pärast otsustab mossitada ja tere endale jätta, on alati totaalne kaotaja. Seda enam, et tere-ütlemisega sa austad eelkõige iseennast ja poos, mille sa teise inimese suhtes võtad, tasub sulle tulevikus valusalt kätte. Mitte ainult Eesti pole väike, vaid maailm on väike. Võitjad on need, kes astuvad ruumi ja ütlevad selgel häälel: "Tere!" Need, kes seda teha ei oska või teretavad vaid väljavalituid, endale kasulikke inimesi, demonstreerivad kokkuvõttes oma ebastabiilsust, tujukust ja olematut lastetuba.

Kuidas, palun?

Kahtlemata on mind isiklikult muutnud aeg, kui veetsin oma vanematega pikad suved Ida-Saksamaal. Ma läksin sinna esimest korda 7aastaselt ja teadupärast on laps justkui käsn, kes imeb kõik kombed endasse. Saksamaalt on jäänud mulle külge midagi, mida kohtan Eestis harva. Kui ma ei kuule hästi, mida kaasvestleja ütleb või ma ei saa tema mõttest täpselt aru, küsin alati: "Kuidas, palun?" Saksamaal kasutasin lapsest peale väljendist. "Wie Bitte?". Ei tuleks kõne alla, et oleksin küsinud näiteks: "Was?", mis kõlab sobimatult ja sõjakalt. Samasuguseid näiteks võib tuua igast keeleruumist, kuid minu kool tuli just Saksamaalt. Nii olen teinud oma lapsele selgeks, et ta küsiks alati: "Kuidas, palun?", mitte "Mida?" või "Mis asja?"

Kas sul on hetk aega rääkida?

Üks, mis mind tänaseni inimeste puhul paneb kulmu kergitama, on viis, kuidas osad oma telefonikõne alustavad. Väga paljud teeva hooga algust oma jutuga, küsimata esimese asjana: "Kas sul on hetk aega rääkida?". Sageli eeldatakse, et kui ma vastan kõnele, on mul ka automaatselt aega rääkida. Kuid võibolla ootan ma telefonikõne kullerilt? Või ootan, kas arsti juures on aeg vabanenud? Vastates kõnele, ei tähenda see seda, et mul on automaatselt aega rääkida. Tegelikult on lihtsalt viisakas küsida nii sõbrannalt kui ka koostööpartnerilt, kas tal on parasjagu sobiv hetk suhtlemiseks. Kui mina näiteks helistan oma pereliikmetele, küsin alati, kas nendel on hetk aega vestelda. Mul on erakordselt hea meel, et mu tütar küsib näiteks vanaisale helistades, kas tal on hea hetk ja alles saab kõne alguse. Minu jaoks on küsimus: "Kas teil on hetk aega rääkida?" üks osa inimese visiitkaardist.

Need on kolm väikest nippi, mida olen oma lapsele rääkinud. Lapsevanema raske ja rõõmus töö käib aga igapäevaselt ning jututeemasid on veel ja veel. Millised on need teemad, mida sina pead lapsele viisakuse õpetamisel kuldreegliks?

Happy International Fragrance Day: My Top 10 Perfumes!

Perfume is an invisible handshake and part of your first impression. Today is the International Perfume Day, and it's only appropriate to have a look at the perfumes Stellarium has covered in the Perfume Portait section.

In the last two years, nearly 2000 perfumes have been released in the world. Nice perfumes are getting more popular, but known brands are also breaking records and staying on top of charts. Before a Perfume Portrait reaches the readers, I sit at my big desk at home, the perfume, paper, and a pen in front of me. Indeed - I always take the first notes for my posts by hand, because that's the biggest pleasure for me. There's something as magical about writing by hand as there is in perfumes. To celebrate today's International Perfume Day, I'm sharing my top ten favourite Perfume Portraits of all time. Pick your own favourite portrait, mention it in the comments, and one lucky reader will win the new perfume 'Si' by Armani. Don't forget to share the post and follow us on Instagram @stellaarium! A shared post is a shared post.

1.  YSL Black Opium (Read more here)

2. Stella McCartney POP (Read more here)

3.  Jimmy Choo Illicit Flower (Read more here)

4.  Coach Eau De Parfum (Read more here)

5. Agent Provocateur Fatale Intense (Read more here)

6. Dior Poison Girl (Read more here)

7. Boss The Scent for Her (Read more here)

8. Mercedes Benz Rose (Read more here)

9. Serge Lutens Baptême du Feu (Read more here)

10. Mercedes Benz Man (Read more here)

Parfüüm on sinu nähtamatu käepigistus ja killuke esimesest muljest. Täna tähistatakse rahvusvahelist parfüümipäeva ja sel puhul on õige aeg heita pilk lõhnadele, mida Stellarium on oma rubriigis "Parfüümi portree" kajastanud. Mul on rõõm teha sellist kokkuvõtet juba teist aastat ja lõhnad, mis mida olen sel aastal kõige enam kandnud, on sinu ees.  

Viimase kahe aasta jooksul on maailmas antud välja pea 2000 parfüümi. Aina rohkem tõstavad pead erinevad nišilõhnad, kuid samamoodi püstitavad rekordeid tuntud firmade parfüümid. Minu lemmikute hulka kuuluvad mõlemad, sest igas valikus on omaette kroonijuveele. Enne, kui minu kirjutatud parfüümi portree lugejani jõuab, istun kodus tavaliselt oma suure laua taga, ees parfüüm, paber ja pliiats. Tõepoolest - oma esimesed postituste märkmed kirjutan alati käsitsi, sest see on jaoks suurim nauding. Käsitsi kirjutamises on midagi sama maagilist kui parfüümides ning sulg jookseb paremini.

Tänase rahvusvahelise parfüümi päeva puhul jagan sinuga oma kümmet lemmikuimat parfüümi portreed. Vali nende seast omakorda välja oma lemmikuim portree, märgi see ära blogi kommentaariumisse ja üks õnnelik võidab endale uue Armani parfüümi "Si". Ära unusta seda postitust ka jagamast ja jälgi stellariumit kindlasti Instagramis @stellaarium! Jagatud postitus on ikka jagatud postitus. 

Girl Friday: Stella In Hunterland

In early March, I created an Instagram account where I want to gather all images of me wearing wellies. For those who know me through the blog, my passion for Hunters and rubber boots is no secret. So it felt logical to create Stella In Hunterland.  

When the account was only a couple of days old, I started getting letters from international followers that surprised me. Some were polite, some... contained surprising proposals. Now I have been getting incredible proposals that I had never received before for the past 17 days.  I have worked as a journalist for years and I'm used to replying to readers. This time my mistake was politely replying to messages that came to Insta Direct. Just the words 'thank you' brought five more ... interesting... additional questions. What's incredible for me is that an account I created to collect all photo series where I'm wearing wellies, has brought so many naughty questions and feedback. Starting today, I won't respond to Insta Direct messages any more, and again I'm looking at the world of Instagram with a completely different look. What has been a convenient solution for me - wearing wellies in rainy Estonia - is a peculiar fantasy land for someone else. Nevertheless I will continue with the account, because I'm not going to ditch collecting my works just because a weird light bulb sparks up in someone's head somewhere.. All decent people who like wellies, are welcome to follow my account here.

Outfit details:

Coat: vintage Kakas

Dress: Warehouse

Crossbody: Karl Lagerfeld Micro Tote (here)

Wellies: Hunter 

Earrings: Pi-Ret Jewelry (here)

Märtsi alguses tegin Instagrami konto, kuhu soovin koguda kokku kaadrid, kus olen läbi aegade erinevates kummikutes poseerinud. Nendele, kes mind läbi blogi tunnevad, pole mingi saladus minu kirg Hunterite ja erinevate kummisaabaste vastu. Seega tundus igati loogiline luua konto Stella In Hunterland.

See oli kõigest paar päeva vana, kui hakkasin saama välismaistelt jälgijatelt kirju, mis mind üllatasid. Kirjad erinevatelt härradelt. Ühed viisakad, teised... üllatavate ettepanekutega. Nüüd on mulle 17 päeva jooksul kirjutatud Instagrami uskumatuid ettepanekuid. Selliseid, mida ma pole kogu oma elu senise elu ajal saanud. Üks muhe vunts küsis, kas müüksin talle kummikud, mida olen ise varem kandnud? Khm... Ma mõtlesin esialgu, kas saan millestki valesti aru. Kuniks ta kordas oma küsimust. Vastasin viisakalt ei. Teine jälgija tahtis teada, kas oleksin nõus võtma temalt vastu latekskostüümi ja selles poseerima? Kolmas, tunduvalt viisakam kiri tuli mehelt, kes küsis, kas kummikud on minu jaoks fetish või fashion? Vastasin, et kummikud pole minu jaoks ei fetish ega fashion, ma lihtsalt armastan neid. Mind ei huvita, kas nad on moes või kellegi jaoks fetish. Seepeale vastas ta mulle: "Kahju. Ma lootsin, et see on fetish." 

Ma olen töötanud aastaid ajakirjanikuna ja harjunud alati lugejatele vastama ning minu viga oli see, et ma vastasin viisakalt Insta Directi tulnud kirjadele. Juba pelgalt sõna "Aitäh", tõi Insta Directi viis "põnevat" lisaküsimust. Minu jaoks on hämmastav, et konto, mille ma lõin seepärast, et koguda kokku pildiseeriad, kus kannan kummikuid, on toonud nii palju siivutu alatooniga küsimusi ja vastukaja. Alates tänasest ei vasta ma enam Insta Direct kirjadele ja vaatan taaskord Instagrami maailmale täiesti teise pilguga. See, mis on minu jaoks mugav lahendus - kanda kummikuid vihmases Eestis, on kellegi teise jaoks omalaadsete fantaasiate pärusmaa. Sellegipoolest jätkan oma kontoga, sest ma ei kavatse lõpetada oma tööde kogumist lihtsalt seepärast, et kuskil lööb kellelgi peas kahtlase tulega pirn põlema ... Kõik korralikud inimesed, kellele meeldivad kummikud, on oodatud minu kontot jälgima siit.

PHOTOS: Meisi Volt

A day full of beautiful things

Last Saturday will be remembered as a day full of beautiful clothes, bold accessories, and great excitement. I had the pleasure to organise for the first time (... and not the last) Stellarium's Big Shopping Party where I invited beautiful and bold women. The ones whose style has stroked our eyes in magazines, blogs, and Instagram.

I have always wanted to throw a party where stylish women get together to sell and exchange things. It's equally important that the style and sizes of what people wear, would be slightly different to make the event appealing for many visitors. When Sarapuu second hand shop that got famous in Tartu decided to expand to Tallinn, we set the plan several months ago. I sent out the invitations and asked everyone to look around in their closet attentively. The result couldn't have been more colourful - some brought flowing dresses, some shoes, and some brought bags. 

Media was there. Perhaps the most fun part was that when I was giving interviews, the first sales of beautiful things had already happened. But that doesn't matter... It's good news that for a month you can buy the things that were sold at Stellarium's Big Shopping Party from Sarapuu second hand. I wanted the shopping party to be a bit special for the participants, so the clothes will be there for another month and everyone has promised to put more stuff out. When you go to Sarapuu Kirbukas second hand shop, ask where the area for Stellarium's shopping party is, and you'll be directed towards our section. A big thank you to everyone who came to the party, and no doubt we will meet again!

Möödunud laupäev jääb mälestustesse, kui päev tulvil ilusaid riideid, uhkeid aksessuaare ja suurt elevust. Nimelt oli mul rõõm korraldada esimest (... ja mitte viimast) korda Stellariumi Suur Ostupidu, kuhu kutsusin kohale vaprad ja ilusad naised. Ikka sellised, kelle stiil on ajakirja veergudel, blogides ja Instagramis pilku paitanud. 

Mul on alati olnud soov korraldada pidu, kus stiilsed naised saavad kokku, müüvad ja vahetavad asju. Sama oluline on ka see, et kõigi osalejate stiil ja suurus, mida nad kannavad oleks pisut erinev, sest just selliselt on üritus paljudele külastajatele ihaldusväärne. Kui Tartus tuntuks saanud Sarapuu Kirbukas otsustas Tallinnasse laieneda, siis panime juba paar kuud tagasi plaani paika - korraldame Stellariumi-nimelise Ostupeo. Saatsin kutsed välja ja palusin, et kõik vaataksid oma kappides tähelepanelikult ringi. Tulemus ei saanud olla värvikam - kes tõi müüki lendlevaid kleite, kes kingi ja kes käekotte. 

Kohal käisid online-väljaanded ja televisioon. Kõige lõbusam oligi vast see, et ajal, mil mina intervjuud andsin, olid esimesed ilusad kleidid ja kingad juba müüdud. Kuid sellest pole hullu... Hea uudis on see, et veel kuu aega saab Sarapuu Kirbukast osta kõigi Stellariumi Suurel Ostupeol osalenud naiste asju. Nimelt soovisin, et see Ostupidu oleks meie osalejate jaoks pisut eriline, seega on kõigi tuntud naiste boxid oma riietega veel kuu aega üleval ja kõik on lubanud selle aja jooksul asju lisaks müüki tuua. Kui oled Sarapuu Kirbukasse minemas, küsi kindlasti, kus on Stellariumi Ostupeo ala ja sind juhatatakse meie boxide juurde. Suur tänu kõigile, kes tulid ja pole kahtlust, et me kohtume taas!

PHOTOS: Meisi Volt

Stellarium kutsub Suurele Ostupeole!

Stellarium koostöös Sarapuu Kirbukaga korraldab 11.märts suure ostupeo, kus osalevad tuntud inimesed, blogijad ja ajakirjanikud. Paneme müüki oma garderoobis nukralt seisma jäänud riided ja aksessuaarid. Taaskasutus on moes ja meie anname sellele oma ostupeoga hoogu juurde. 

Pidu toimub Tallinnas, Juurdeveo 26 asuvas Sarapuu Kirbukas. Meie päralt on päikeseline teine korrus, kuhu ootame sind juba sel laupäeval alates kell 11 hommikul. Meigihuvilistele valmistab rõõmu jumestaja Maarja-Liisa Kajanus, kes teeb soovijatele tasuta jumestuse ja jagab meelsasti oma meiginippe. Kui sa soovid koos oma lapsega ostlema tulla, siis Sarapuu Kirbukas on avatud lastetuba. Need, kes soovivad šoppamisest pisut puhata, saavad Sarapuu kohvikust osta kohvi ja teed ning mekkida maiustusi. Uksed avame juba hommikul kell 11 ja pidu saab läbi kell 18.00. Väärib märkimist, et keskpäeval loosime kõigi ostjate vahel välja kümme kinkekotti. Loomulikult on kohal Stellariumi fotograaf Meisi Volt, kes jäädvustab oma täpse silmaga kogu sündmuse.

Riideid müüvad naised, kelle stiil pälvib alati tähelepanu ja kes on oma garderoobist toonud müüki parimad palad. Kiika meie müüjate nimekirja ja heida pilt nende värvikale Instagrami kontole:

Raadiohääl Maris Järva @marisjarva

Stilist Jana Hallas @janahallas
Moeblogija Emilia Elizabeth @emiliachochia

Meigikunstnikud Loore ja Reet Härmat @reet.harmat

Catwalki peatoimetaja Mari-Liis Helvik @mariliishelvik

Moeblogija Kätriin Kübar @katriin91

Ajakirjanik Tiiu Suvi 

Moeblogija Evelin Ojamets @evelinojamets

Moeblogija Getri Mitt @getrimitt

Fotograaf ja Elu24 tegevtoimetaja Meisi Volt @ameisiel

Stellariumi autor Stella K. Wadowsky @stellaarium

Ka sina võid olla see, kes juba homme vaatab oma riidekapi üle ja tuleb koos meiega oma asju müüma! Nimelt loosime homme hommikul välja ühe õnneliku, keda ootame oma Suurele Ostupeole ja kes saab Sarapuu Kirbukas veel kuu aega oma riideid boxis müüa. Selleks tuleb sul hakata Stellariumi Facebooki fänniks siin ja Sarapuu Kirbuka Facebooki fänniks siin. Jaga seda postitust oma Facebookis, Instagrammis, Twitteris või blogis ning kirjuta meie Facebooki postituse alla "Jagatud". Võitja kuulutame välja 10.märtsi hommikul kell 11.00. 

Tähelepanu! Mäng on lõppenud! Homme ootame oma riiete ja aksessuaaridega meie Suurele Ostupeole Aire Lossmanni. Hea Aire! Palun võta meiega ühendust: info@stellarium.ee

Stellarium Revisited

This winter has been exceptionally difficult. I have stepped from one virus to another and finally gone through the flu. I can't remember when I last had the flu, but now I know that you can easily cross out three weeks from your life. When you're ill, everyday worries seem so far away, but at the same time you're lingering somewhere in between the earth and the sky. From a far away corner, good and bad memories which you have not dealt with in the everyday hustle, surface.

Films are always a consolation for me. This time, I cooped up in a totally separate world with my chosen films, and I just was. Does anyone remember the wonderful TV series 'Brideshead Revisited' (staring Jeremy Irons and Anthony Andrews)? The first episodes of that series were what I watched over and over again when I was ill. Truth to be told, I don't always even watch the film, it's just playing on the background. Sometimes I'm half asleep and those lovely characters tell me their story. And the days go by. Regardless of whether I'm ill or healthy, I think the biggest joy is the fireplace and real fire. So I've been resting in front of the fireplace for two weeks, listened to 'Brideshead Revisited', drank all my good tea supplies, and burned candles in the evening. 

After two long weeks, I only had one Yankee votive candle left, so I ordered a new big pack of candles. Thinking about the closing scenes of 'Brideshead Revisited' where Charles Ryder is on his way to the castle where nobody but the nanny and a few maids live, I feel the same when I return to my blog. It's a little bit cold here and I feel like I would want to dust and move furniture. Flu is weird. One day you have so much energy, and the next you feel that the best thing to do is to take a nap. So I have just listened to my body on those days like it's trendy to say. I have some more presents I'll try to give away in the Stellarium birthday calendar. Two weeks' worth of tasks need to be done. But I hope my tail will be all fluffy again soon and I'll have energy for endless chatter. By the way, what's your opinion on flu jabs? I haven't thought about it earlier, but now I feel like I really wouldn't want to host flu again in my life. It's time to close the door once and for all for this sneaky disease.

See talv on olnud erakordselt raske. Ma olen astunud viirusest viirusesse ja lõpuks põdenud läbi gripi. Ma ei mäleta, millal mul viimati gripp oli, kuid nüüd tean, et kolm nädalat võib elust vabalt maha kriipsutada. Olles haige, muutuvad igapäevased mured nii kaugeks, samal ajal kiikudes oma voodis justkui maa ja taeva vahel. Kuskilt kaugest sopist meenuvad head ja halvad mälestused, mis on argipäevade kiiruses jäänud läbi seedimata.

Mind lohutavad alati filmid. Sel korral eraldusin valitud filmidega täiesti oma maailma ja lihtsalt olin. Kas keegi mäletab veel seda imelist telesarja "Tagasi Bridesheadi" (peaosades Jeremy Irons ja Anthony Andrews)? Just selle sarja esimesi osi vaatasin haigena korduvalt ja korduvalt. Tõtt öelda, siis alati ma ei vaatagi filmi, see mängib lihtsalt taustaks. Vahel olen poolunes ja kõik need nii armsaks saanud tegelaskujud jutustavad mulle oma lugu. Ja nii lähevad päevad omasoodu. See telesari on mulle seltsiks veel praegugi, kui kirjutan neid ridu ja otsin postitusele juurde pilte just sarjast "Tagasi Bridesheadi".

Olles haige või terve, siis minu arvates on suurim rõõm kamin ja elav tuli. Nii olen pikutanud kaks nädalat peamiselt kamina ees, kuulanud-vaadanud filmi, joonud ära kõik oma maitsvad teevarud ja põletanud õhtuti küünlaid. Kahe pika nädala jooksul jäi mulle lõpuks alles vaid üks Yankee votiivküünal ja nii tellisin endale uuesti suure paki küünlaid. Mõeldes filmi "Tagasi Bridesheadi" viimastele kaadritele, kus Charles Ryder suundub lossi, kus peale lapsehoidja ja paari teenija ei ela enam keegi, tunnen ma sama naastes oma blogisse. Mul on siin pisut jahe ja piltlikult öeldes tahaks tolmu pühkida ja mööblit ümber tõsta. Gripp on veider. Ühel päeval on juba nii palju energiat ja teisel päeval tunned, et parim tegevus on pikutamine. Nii olen ma kuulanud neil päevil lihtsalt oma keha - nagu on moodne öelda. Mul on veel kingitusi, mida püüan selle nädala jooksul Stellariumi sünnipäevakalendris välja loosida. Vabandan kõigi ees, kes on käinud kiikamas, kas kingid on välja loositud ja on leidnud eest vaid pooliku nimekirja. Kahe nädala tegemata tegemised tuleb tasa teha. Loodan, et mul on saba varsti jälle kohev ja ma suudan sinuga väsimatult vadistada. Ja kohe-kohe on mul üks vahva üllatus sinuga jagada, millest saad ehk peagi osa võtta. 

Muide, mis on sinu arvamus gripivaktsiinist? Ma pole sellele varem mõelnud, kuid nüüd on mul tunne, et rohkem ei sooviks küll oma elus gripi võõrustada. Aeg on uks igavesti selle salakavala haiguse eest kinni lüüa.

Oh So Ugly!

A woman in a tracksuit is ugly. Those were the exact lines written in a blog some time ago where commentators were also taking their turns at every women who dares to walk the streets in a tracksuit, or even worse - wear it to the supermarket. I read that bashing and I was quite amazed.  

For years as a journalist, one of my best sources was etiquette teacher Maaja Kallast who shared her knowledge in interviews. And indeed - once we reached the topic whether jeans, trainers, and a tracksuit are suitable, for example, to theatre. Of course not. It is important to bear in mind the event you are going to and whether there is a dress code. But those who wonder why women go for a waln or to the shop, or even into town wearing a tracksuit... hmm... I have constantly wondered about those women who get in a mini skirt early in the morning and try to survive public transport in their high platform shoes. Having lived in London, you don't see a sight like that on the bus or the tube in the morning. One thing that makes me happier year by year is how little I care about what other people are doing. Yes, I respect etiquette and those who organise lovely parties. But it's none of my business to criticise how people decide to go out of the house. When someone feels good on high platforms, all is well. When someone feels good in a tracksuit, those criticising women could look somewhere else. This story also has a twist. I told all this to a friend of mine once. She looked at my blue tracksuit, thought a little, and said finally: 'You know, I wouldn't dare to wear this tracksuit in the street!' What's your opinion?

Naine dressides on kole. Täpselt need read olid mõni aeg tagasi kirjas ühes blogis, kus kommentaatorid panid omakorda kõvasti hagu alla igale naisele, kes julgeb tänaval dressides jalutada või veel hullem - toidupoes dress seljas juurviljaleti vahel porgandeid kaaluda. Ma lugesin seda kodumaalaste siunamist ja olin üsna hämmingus. 

Aastaid oli ajakirjanikuna üheks minu parimaks allikaks etiketiõpetaja Maaja Kallast, kes rääkis mulle intervjuudes alatasa etiketist. Ja tõesti - kord jõudsime ka teemani, kas teksad, tossud ja dressid sobivad näiteks teatrisse? Loomulikult mitte. Üleüldse on tähtis pidada silmas sündmust, kuhu me läheme ja sellega kaasnevat dresscode´i. Kuid neile, kes imestavad, miks naised käivad jalutamas ja toidupoes dressides... Hmm... Ka mina olen vahel imestanud naiste üle, kes on juba varahommikul selga tõmmanud miniseeliku, mis ei jäta fantaasiale kuigi palju ruumi ja üritavad oma kõrgetel platvormikingadel ühistranspordis sõites kuidagi püsti jääda. 

Olles elanud Londonis, sellist vaatepilti hommikuti metroos või bussis naljalt ei näe. Üks, mis mind iga aastaga vanemaks saades rõõmustab, on see, kui vähe läheb mulle korda, mida teised teevad või ei tee. Jah, ma austan etiketti ja neid, kes korraldavad toredaid pidusid. Kuid samas pole päeva lõpuks minu asi arvustada, kuidas inimene otsustab kodust välja minna. Kui naine tunneb end kõrgetel platvormidel enesekindlalt, siis on ju lõpuks kõik hästi. Ja kui naine tunneb end dressides ideaalselt, siis võiks sookaaslaste arvustav silmapaar oma pilgu hoopis mujale suunata. Sellel lool on ka puant. Nimelt rääkisin dressides käimisest kord oma sõbrannale. Ta vaatas minu siniseid dresse, mõtles pisut ja ütles lõpuks: "Tead, kas mina ei julgeks nendes dressides tänaval käia!" Mis on sinu seisukoht? Kas dressid on tõesti nii inetud?

PHOTOS: Meisi Volt