Girl Friday: These Faded Dreams

I have this little collection of streets that I often choose for walks. I have walked those streets mostly in the evenings, but also sometimes in the morning. I always have a thermos mug with hot tea with me. Sometimes, when I get angry, I take my scooter for a few rage-filled tours there. Sometimes, when I come from the market, I take my scooter for a little ride in those streets. I like looking at the little cute gardens and sometimes peeking into people's windows, but mostly I look into myself when I walk there.

A few years ago I set a few modest goals for myself. Or dreams. Exactly on those streets. In the evenings, when I had time to think about my dreams with all the daily stuff behind. Some time ago when I went on another walk, I thought to myself - where did my dreams go? What happened to my plans? Did I forget them? What happened? No, life hasn't taken any negative turns, but sometimes life throws interesting offers at you which you can't turn down at first glance. And so your own plans get postponed. Am I the only one who sometimes loses their dreams? The good news is that one winter morning, sipping tea from a dark blue thermos mug, and looking within myself, I found them again. I'll tell you more about them when the time is right. The winds of change are blowing. Just like that evening when Meisi caught those images on camera and wind was playing in my hair. Have a beautiful Friday and promise that you won't give up your dreams too easily. Oh yes... Have you lost or forgotten your dreams every now and then? How do you get back to them?

Outfit details:

Dress & hoodie: Superdry

Shoes: adidas

Crossbody: Karl Lagerfeld

Watch: Tiffany & Co "Atlas"

Earrings: Pi-Ret Jewelry

Mul on üks väike tänavate kimp, kus käin sageli jalutamas. Ma olen jalutanud nendel tänavatel enamasti õhtuti, kuid vahel ka hommikul. Kaasas termostass sooja teega. Vahel, kui ma vihastan, võtan tõukeratta ja teen seal paar raevukat ringi. Vahel, kui tulen turult, sõidan jalgrattaga nendel tänavatel väikese tiiru. Mulle meeldib vaadata inimeste armsaid aedasid ja vahel nende akendesse, kuid eelkõige vaatan ma seal jalutades iseendasse.

Paar aastat tagasi seadsin endale mõned tagasihoidlikud eesmärgid. Õigemini olid nad vaid unistused, mis ärkasid nendel tänavatel jalutades ellu. Kui ma mõni aeg tagasi jälle oma jalutuskäiku tegin, mõtlesin ma: kuhu mu unistused kadusid? Mis sai minu plaanidest? Kas ma unustasin nad? Mis juhtus? Ei, elu pole võtnud halbu pöördeid, kuid vahel tuleb ette põnevaid pakkumisi, millest ei saa esmapilgul ära öelda. Ja nii lükkuvad su enda plaanid edasi. Ja lõpuks sa unustad nad. Kas ma olen ainus, kes kaotab vahel oma unistused? 

Hea uudis on see, et ühel talvehommikul tumepunasest termostassist teed rüübates ja vaikselt endasse vaadates, leidsin ma nad taas üles. Ma räägin nendest lähemalt, kui õige aeg on käes. Puhuvad muutuste tuuled. Täpselt nii nagu sel õhtul, kui Meisi mind nendele kaadritele püüdis ja tuul mu juustes tantsis. Ilusat reedet! Ah jaa... Kas sina kaotad või unustad vahel samuti oma unistused ja kuidas sa nende juurde tagasi jõuad?  

FOTOD: Meisi Volt