A Filtered Life

One early morning, my mobile went off. It was my dad. He never calls me before ten. He knows I like sleeping late. I knew immediately that something was up and I asked without any delay: what happened?

My mother has been fighting rheumatism for long, but due to different twists and turns of life, she has refused treatment and it has brought us a lot of pain in the past few years. Especially to her. But also to the whole family. We all sense that pain in our own way. We have different coping mechanisms for it, to sometimes look past it or take a day off from worrying. But that morning my father called and said that my mother's pains have got very bad. I was out of bed in 10 minutes, called a taxi and went to my parents'. I spoke to mother for a bit and went outside to call an ambulance after that. I hadn't slept much that night and I walked around in the garden. The sun was shining and the weather was exceptionally nice. It seemed as if every tree and bush wanted to say something to me. Finally I leaned on a big pine tree that I remember in our garden from my childhood. There's a story that this wonderfully big pine tree protected our house from bombs during the war. But that could just be a legend. I just leaned on the tree and let the sun stroke my eyes. I was counting minutes and waiting for the ambulance. All of a sudden I heard someone in the tree and the next moment, a squirrel threw a pine cone at my head. I took a photo of him, because it seemed like he was trying to console me as well.

And as always, I took out Instagram so that time would go faster, and looked at the pictures my friends, acquaintances, and strangers had uploaded. I suddenly remembered I wanted to upload a picture of a present I got. I got it ready a few days ago, but forgot about it. I threw the picture there and felt for a moment that a trip into other people's worlds had given me some space from my own worries. Soon enough the ambulance arrived, I forgot all about my phone and of course the image I had uploaded on Instagram. But when I was frying potatoes at my parents' place for lunch, a friend of mine called. She asked how I was doing. I said fine and tried to add salt to the potatoes while having a conversation. The friend wasn't satisfied with "fine". "You live a beautiful life! Events and presents! Listen, tell me more about what was in the box you posted on Instagram today," she asked. I was in my parents' kitchen, I looked out of the window and I couldn't remember what box she was talking about. Until I realised I had posted a thank you on Instagram in the morning. "It had makeup products inside.." I replied with resignation. She said: "You're so lucky. I'm sometimes quite jealous of those kinds of presents!"

The wonderful world of Instagram allows us to share pictures and stories wither on purpose or by accident that have nothing to do with our sense of happiness. All the more - when I was walking in the garden while waiting for the ambulance to arrive and posted the picture, I didn't think that someone could feel jealous or joke afterwards that I have a beautiful life... If I had a wish for you, for the new year, I recommend not comparing your life to others'. The most guaranteed way to feel unhappy already a few seconds later is when you compare your life to that of your friends, someone close, or your colleagues. And it's an even bigger mistake to do it over Instagram.

Ühel varahommikul helises mu mobiil. See oli minu isa. Ta ei helista mulle mitte kunagi enne kümmet. Ta teab, et ma armastan kaua magada. Ma teadsin kohe, et midagi on lahti ja küsisin ilma pikema jututa: mis juhtus?

Mu ema on pikalt võidelnud reumaga, kuid erinevate elu keerdkäikude tõttu on ta ravist loobunud ja see on toonud viimase paari aasta vältel meile kõigile palju valu. Eelkõige minu emale. Kuid samavõrd kogu perele. Me kõik tajume seda valu omal kombel. Meil on omad viisid, kuidas sellega toime tulla, sellest vahel mööda vaadata või võtta muredest vaba päev. Kuid sel hommikul helistas isa ja ütles, et ema valud on läinud väga hulluks. Ma olin kümne minutiga püsti, tellisin takso ja sõitsin vanemate juurde. Ma rääkisin pisut emaga ja läksin seejärel välja kiirabi kutsuma. Ma olin tol ööl väga vähe maganud ja jalutasin nukralt aias ringi. Päike paistis ja ilm oli kuidagi nii ilus, täielikus vastuolus minu meeleoluga. Hetkeks tundus nagu iga puu ja põõsas sooviks mulle midagi head öelda. Lõpuks nõjatusin suurele männile, mida mäletan meie aias lapsepõlvest peale. Räägitakse, et see võrratult suur mänd kaitses sõja ajal mingil moel meie maja pommi eest. Kuid see võib olla ka legend... Ma lihtsalt nõjatusin puule ja lasin päikesel oma suletud silmi paitada. Lugesin minuteid ja ootasin kiirabi. Äkki kuulsin, et keegi sagib puu otsas ja järgmisel hetkel viskas orav mulle käbi pähe. Tegin temast tol hetkel pildi, sest näis, et ka orav soovis mind lohutada.

Ja nagu ikka, avasin selleks, et aeg kiiremini kulgeks, Instagrami ning vaatasin pilte, mida mu sõbrad, tuttavad ja võõrad olid oma elust avaldanud. Äkitselt meenus mulle, et ma isegi pidin postitama pildi ühest kingitusest, mis mulle saadeti. Olin foto juba paar päeva tagasi ära teinud, kuid siis unustanud. Viskasin pildi Instagrami ja tundsin hetkeks, et reis teiste inimeste imelisse Instagrami maailma oli viinud mind eemale minu enda muredest. Õige pea saabus kiirabi, ma unustasin oma telefoni ja ammugi Instagrammi postitatud pildi. Kui ma lõuna ajal ema-isa juures kartuleid praadisin, helistas mulle sõbranna. Küsis, kuidas läheb. Vastasin, et läheb kah ja üritasin vestlust arendades samal ajal kartulitele soola lisada. Sõbranna ei leppinud vastusega, et läheb kah. "Sa elad ikka ilusat elu! Üritused ja kingitused! Kuule räägi, mis seal karbis täpsemalt oli, mille sa täna Instagrami postitasid?" küsis sõbranna. Ma olin oma vanemate köögis, vaatasin aknast välja ja ei suutnud meenutada, millisest karbist jutt käis. Kuniks mulle meenus, et olin hommikul Instagramis viisaka tänupostituse avaldanud. "Seal oli kosmeetikat..." vastasin resigneerunult. "Sul ikka veab. Ma vahel täitsa kadestan selliseid kinke!" kostis sõbranna.

Instagrami imeline maailm võimaldab meil kas meelega või täiesti kogemata jagada pilte ja lugusid, millel pole alati meie hetkelise õnnetundega (... või selle puudumisega) mitte mingit pistmist. Veelgi enam. Postitades kiirabi oodates oma pildi Instagrami, ei mõelnud tõesti, et kuskil tunneb keegi kerget kadedusetorget või viskab hiljem nalja stiilis "sul on ikka ilus elu"... Kui mul oleks sulle uueks aastaks üks soov, siis ma soovitan sul võimalusel oma elu teiste omaga mitte võrrelda. Kõige kindlam viis, kuidas juba paar sekundit hiljem olla õnnetu, on võrrelda oma elu sõbranna, mõne lähedase või kolleegi omaga. Ja veel suurem viga on teha seda Instagrami kaudu. Kui sa tunned, et sinu sõpruskonnas kipuvad inimesed oma elusid Instagrami võrratu võlumaailmaga võrdlema, siis jaga kindlasti seda postitust. Ja mis mind kõige enam huvitab - kas sina tunned vahel sama? Kõigil teistel on kõik justkui hästi, kuid sina oled ainus, kes murrab piike oma muredega.