Should I cut a fringe?

Naturally, it's not a question of life and death, but yesterday when I saw the hair scissors in my bathroom drawer, I had to hold myself back  to not cut myself a fringe again. I was just cleaning out old photos from my computer, and the times I had a fringe, started haunting me.

I still remember how one reader immediately wrote that I'm not the same person with a fringe as I was with curls. I was totally confused, but at the same time I'm slowly starting to understand what a person who is used to seeing you with curls on the blog all the time, must feel. I have written before as well that I was on the verge of fainting when one of my favourite bloggers cut her long red hair off and dyed them black. Then I understood my reader who was criticising my fringe. Nevertheless, I have had the temptation to cut my hair short, or get a fringe at least, for quite some time now... So I was being nostalgic in the bathroom with scissors in my hand... But there's always the trick with memories that we tend to forget the negative. And so I remembered the days when I woke up and my fringe was sticking up straight. I had to wash my hair every day and I had to constantly go to the hairdresser to cut the fringe. I like those absurd worries for a change, because every day, we face the big questions in life that we need to find answers for. So it's even entertaining to lament to my readers about my fringe troubles. But the question remains: should I cut a fringe? By the way - what's been the most fun worry you've had lately? Here are some images from 2015.

Loomulikult pole see elu ja surma küsimus, kuid märgates eile vannitoasahtlis oma juuksekääre pidin end kõvasti tagasi hoidma, et mitte uuesti tukk ette lõigata. Olin just koristamas arvutist vanu pilte ja siis hakkasid mind kummitama need ajad, kui kandsin oma kelmikat tukka.

Mul on siiani meeles, kuidas üks lugeja kirjutas mulle kohe esimese kommentaarina, et ma pole tukaga üldse see, kes ma olin lokkidega. Ma olin täiesti segaduses, kuid samas saan vaikselt aru, mida inimene, kes on harjunud sind blogist alati lokkidega leidma, tunneb. Ma olen ka varem kirjutanud, kuidas pidin minestama, kui üks mu lemmikblogija lõikas maha oma pikad punased juuksed ja värvis need hoopis mustaks. Siis ma mõistsin ka seda lugejat, kes minu tukka kritiseeris. Kuid paraku on mul pikemat aega kiusatus lõigata kas poisipea või siis vähemalt tukk...

Nii ma siis vannitoas nostalgitsesin, käärid käes... Kuid mälestustega on alati see trikiga lugu, et me unustame tihti negatiivse. Ja nii meenusid mulle päevad, mil ärkasin üles ja avastasin, et tukk oli püsti nagu kukehari. Juukseid tuli iga päev pesta ja tukka käisin pidevalt juuksuri juures lõikamas. Mulle nii meeldivad vahelduseks need täiesti absurdsed mured, sest igapäevaselt tuleb pidevalt seista silmitsi elu suurte küsimustega ja neile vastuseid otsida. Seega on lausa meelelahutuslik kurta lugejatele oma mure. Kuid küsimus jääb üles: kas ma peaksin siiski tuka ette lõikama? Ja muide - mis on viimasel ajal olnud sinu kõige lõbusam mure? Siin on mõned kaadrid aastast 2015.

PHOTOS: Meisi Volt

Girl Friday: These Faded Dreams

I have this little collection of streets that I often choose for walks. I have walked those streets mostly in the evenings, but also sometimes in the morning. I always have a thermos mug with hot tea with me. Sometimes, when I get angry, I take my scooter for a few rage-filled tours there. Sometimes, when I come from the market, I take my scooter for a little ride in those streets. I like looking at the little cute gardens and sometimes peeking into people's windows, but mostly I look into myself when I walk there.

A few years ago I set a few modest goals for myself. Or dreams. Exactly on those streets. In the evenings, when I had time to think about my dreams with all the daily stuff behind. Some time ago when I went on another walk, I thought to myself - where did my dreams go? What happened to my plans? Did I forget them? What happened? No, life hasn't taken any negative turns, but sometimes life throws interesting offers at you which you can't turn down at first glance. And so your own plans get postponed. Am I the only one who sometimes loses their dreams? The good news is that one winter morning, sipping tea from a dark blue thermos mug, and looking within myself, I found them again. I'll tell you more about them when the time is right. The winds of change are blowing. Just like that evening when Meisi caught those images on camera and wind was playing in my hair. Have a beautiful Friday and promise that you won't give up your dreams too easily. Oh yes... Have you lost or forgotten your dreams every now and then? How do you get back to them?

Outfit details:

Dress & hoodie: Superdry

Shoes: adidas

Crossbody: Karl Lagerfeld

Watch: Tiffany & Co "Atlas"

Earrings: Pi-Ret Jewelry

Mul on üks väike tänavate kimp, kus käin sageli jalutamas. Ma olen jalutanud nendel tänavatel enamasti õhtuti, kuid vahel ka hommikul. Kaasas termostass sooja teega. Vahel, kui ma vihastan, võtan tõukeratta ja teen seal paar raevukat ringi. Vahel, kui tulen turult, sõidan jalgrattaga nendel tänavatel väikese tiiru. Mulle meeldib vaadata inimeste armsaid aedasid ja vahel nende akendesse, kuid eelkõige vaatan ma seal jalutades iseendasse.

Paar aastat tagasi seadsin endale mõned tagasihoidlikud eesmärgid. Õigemini olid nad vaid unistused, mis ärkasid nendel tänavatel jalutades ellu. Kui ma mõni aeg tagasi jälle oma jalutuskäiku tegin, mõtlesin ma: kuhu mu unistused kadusid? Mis sai minu plaanidest? Kas ma unustasin nad? Mis juhtus? Ei, elu pole võtnud halbu pöördeid, kuid vahel tuleb ette põnevaid pakkumisi, millest ei saa esmapilgul ära öelda. Ja nii lükkuvad su enda plaanid edasi. Ja lõpuks sa unustad nad. Kas ma olen ainus, kes kaotab vahel oma unistused? 

Hea uudis on see, et ühel talvehommikul tumepunasest termostassist teed rüübates ja vaikselt endasse vaadates, leidsin ma nad taas üles. Ma räägin nendest lähemalt, kui õige aeg on käes. Puhuvad muutuste tuuled. Täpselt nii nagu sel õhtul, kui Meisi mind nendele kaadritele püüdis ja tuul mu juustes tantsis. Ilusat reedet! Ah jaa... Kas sina kaotad või unustad vahel samuti oma unistused ja kuidas sa nende juurde tagasi jõuad?  

FOTOD: Meisi Volt

Drama named Kiehl's

Twice a year I do a very thorough clean in the bathroom. Once I asked a cleaner to help out and all of a sudden I discovered that some empty jars that were very valuable in my eyes, had found their way to a large bin bag. My cleaning lady thought of them as useless, but soon enough she started collecting them also. They were empty Kiehl's containers. 

I was pulling my hair in despair, and finally I dove hands first into the bin bag and after some rummaging, I found what I was after. The cleaning lady rolled her eyes and asked if she'd thrown the family gold away. The story is actually that Kiehl's has a recycling programme that even makes the most practical-minded people collect their small and big jars. It's a gradual progression - when you take three empty containers back, you'll get a lip balm. Five empty packages give you one full size product. It's the most interesting that when you bring all ten empty products, you'll get three presents at once! 

I've collected the empty packages for two years already, and that's why I was on the verge of fainting at the thought of not getting my gifts. It's also an experience in itself when you go to Kaubamaja with empty bottles, and return with a pretty bag full of goodies. The packages are collected in a wooden box, then Ragnsells comes to pick them up and recycles everything. So the recycled stuff can be used again later. I'd thought that everyone knows about this recycling programme, but my cleaning lady was very happy to find out and start collecting Kiehl's empty packages as well. Good girl! 

I had the pleasure to join a Kiehl's press trip in Finland, I had my skin tested, and after that I've stayed very loyal to the brand. My favourite facial cleansing gel is the deep cleansing calendula face wash by Kiehl's which I've written about before here, and the second one is their legendary Midnight Recovery Concentrate which I've written about here. Did you know about the clever recycling programme Kiehl's has and what are your favourite products by them?

Aastas kaks korda teen vannitoas suurpuhastuse. Kord kutsusin koristaja appi ja äkitselt avastasin, et mõned minu silmis väga väärtuslikud tühjad purgid ja pudelid olid suurde prügikotti lennanud. Minu koristaja silmis olid need topsikud täiesti väärtusetud, kuid õige pea hakkas ka tema neid koguma. Nimelt oli tegemist tühjade Kiehlsi pudelite ja potsikutega.

Ahastasin ja hoidsin juustest kinni, lõpuks pistsin pea suurde prügikotti ja pärast mõningast tuhlamist leidsin, mida olin otsinud. Minu koristaja pööritas vaid silmi ja küsis, kas ta on perekonna kulla ära visanud. Tegelikult on lood nii, et Kiehlsil on recycling programm, mis paneb ka kõige praktilisema meelega inimese nende väikseid ja suuri purke koguma. Tegemist on astmelise programmiga. Näiteks, kui viid poodi tagasi kolm tühja pakendit saad preemiaks huulepalsami. Viis tühja pakendit tähendab aga ühte täissuuruses toodet. Eriti põnev on see, et kui tuua kõik kümme tühja toodet, saab kõik kolm kingitust korraga! 

Mina olen juba kaks aastat oma pakendeid kogunud ja olin seepärast minestuse äärel, et jään oma toodetest ilma. Lisaks on see omaette elamus, kui lähed Kaubamajja oma tühjade potsikutega ja väljud kena kotikesega, mis sisaldab hea ja paremat. Pakendid kogutakse puukasti ja seejärel tuleb tubli Ragnsells nendele järgi ja utiliseerib kogu kraami. Nii saab uteliseeritud materjali hiljem taaskasutada. Kui mina arvasin seniks, et kindlasti on igaüks sellega kursis, oli mu koristaja väga elevil ja ütles, et asub nüüd samuti Kiehlsi pakendeid koguma. Tubli tüdruk! 

Mul oli paar aastat tagasi rõõm käia Kiehlsi pressireisil Soomes, lasta oma näonahka testida ning pärast seda olen jäänud sellele firmale väga truuks. Minu lemmikuim näopesugeel on näiteks Kiehlsi sügavpuhastav saialille näopesuvaht, millest olen varem kirjutanud siin ja teine asendamatu toode on nende legendaarne Midnight Recovery Concentrate, mille kohta jagasin oma muljeid siin. Kas sina teadsid Kiehlsi nutikast süsteemist ja millised on sinu arvates nende lemmikuimad tooted? Kas leidub Kiehlsi kosmeetikume, mida oled alati soovinud proovida?

Bikram Yoga Diary: No Expectations

I’ll never forget this one time I was at a spa with my daughter, in a Finnish sauna, and I was entusiastically throwing water on the hot stones. When I reached for another ladle of water, one woman said: “Let me get out alive first” and she was out of the sauna. Oh, I have always dreamed of a big oven I could heat up and go sleep on top of it. When I heard that there are Bikram yoga classes - where the practice is performed in a hot and humid room which is very similar to the weather in India, which is the birth place of yoga - in Estonia, I was sure that’s the thing for me. 

Today I’m starting my Bikram Yoga Diary where I’ll tell you about how I’ve been going to Bikram yoga classes since last June. I’ve never really been the one for group trainings or classes. In school, I even hated the PE classes. Usually I’d to go some gym class maximum three times and after that I’ll find a reason to never go there again. Exactly a year ago in January I heard about Bikram yoga for the first time, and the thought that the whole class happens in 40 degrees and 40% intrigued me a fair bit. However, at the time, it was flu season and I thought I’d rather stay home… It’s amazing how many interesting excuses we can come up with to not start excercising! That’s the reason I didn’t want to write about Bikram yoga already in the summer - I wanted to be sure of myself and see if it suits me at all.

Last June I was supposed to have a photo and video shoot in the morning. But unexpectedly, they both got cancelled. It meant a whole free day, and it reminded me of the carefree childhood mornings when you wake up and think about what to do with your day. Suddenly I remembered I had been gathering momentum for half a year to go to Bikram yoga, and so I did - in the middle of a warm summer day.

It’s recommended to go Bikram yoga 15 minutes in advance so that you can lay down calmly in the hot room. Your head will quietly run empty of thoughts, and like that maybe you’ll find yourself present. When I put down the mat for the first time, and when I’d been in the warm room for a few minutes, I was thinking why I hadn’t gone there before. I liked Bikram yoga immediately. True, I wouldn’t have expected that I’d go to practice with dry clothes and leave so that my clothes and hair are soaked, not to mention the towel I was practising on. I wouldn’t have believed that I will see sweat dripping from the tip of my nose when taking positions.  

Bikram yoga is a series of 26 yoga positions and two breathing exercises from traditional hatha yoga. One class is 90 minutes and each position will be repeated twice. When you’re practising, it’s like your alone with yourself, because you’ll be looking in the mirror and not really noticing anyone else. All positions are chosen so that all muscle groups, joints, and spine have been maximally included in the practice. The 26+2 positions are always in the same order. I like the fact that the order doesn’t change. It gives a sense of security and for a beginner like me, it gives confidence in the first classes.

When I usually have high expectations when I start a class, I decided to not do that this time. And despite that, here I am, half a year later, starting my Bikram Yoga Diary. This week I had the oppostunity to capture one whole practice with instructor Murel Murakas and photographer Tiina. So I’ll be sharing my Bikram yoga experiences with you every once in a while. If you have questions, you can leave them in the comments. As always, more than happy to answer. Coming back to high expectations - perhaps we should face a lot of the things in our lives without any expectations at all? Maybe it would make the whole life easier?

Mul ei lähe meelest, kui kord tütrega SPA-s olles Soome saunas muudkui hoogsalt leili viskasin ja kui järjekordselt kapast vett kerisele hakkasin viskama, hüüdis üks proua: "Lubage, ma lahkun enne elusalt!" ja tegi saunast kiirelt sääred. Oh, ma olen alati unistanud suurest ahjust, mille ma kuumaks kütan ja kuhu otsa magama poen. Kui kuulsin, et Eestis tegutseb Bikram Yoga Stuudio, kus harjutusi praktiseeritakse kuumas ja niiskes ruumis, mis on väga sarnased jooga sünnimaa India kliimale, olin kindel, et see on just minule. 

Tänasega algab minu Bikram Jooga Päevik, kus räägin sellest, kuidas olen alates möödunud aasta juunikuust käinud bikram joogas. Olgu öeldud, et ma ei ole kunagi olnud mingi grupitrennis käia. Koolis vihkasin ma isegi kehalise kasvatuse tundi. Tavaliselt lähen mõnda trenni heal juhul kolm korda ja pärast seda leian mingi põhjuse, miks sinna enam mitte iial naasta. Täpselt aasta tagasi jaanuaris kuulsin esmakordselt bikram joogast ja mõte sellest, et kogu tunni jooksul on saalis 40C sooja ja 40% õhuniiskust, paelus mind vägagi. Mis saaks mul sellise soojuse vastu olla? Paraku oli toona meeletu gripilaine ja mõtlesin, et siiski jään parem koju... Heh! On hämmastav kui palju põnevaid ettekäändeid suudame välja mõelda, et trenni sootuks mitte alustada! Sel põhjusel ei tahtnud ma kohemaid möödunud suvel Bikram joogast kirjutada, sest soovisin endas selgusele jõuda, kas see üldse sobib mulle.

Tänavu 1.juuni hommikul pidi mul olema nii fotosessioon kui ka videovõte. Täiesti ootamatult jäid mõlemad ära. See tähendas tühja päeva ja meenutas mulle muretut lapsepõlve hommikut, kui ärkad üles ja mõtled: "Hmm... Mida ma oma päevaga küll peale hakkan?" Äkitselt meenus mulle, et olin juba pool aastat hoogu võtnud, et Bikram joogasse minna ja nii ma keset sooja suvepäeva sinna läksin. Bikram joogasse soovitatakse minna juba veerand tundi enne tunni algust, et rahulikult soojas ruumis lamada. Pea jookseb nõnda vaikselt mõtetest tühjaks ja nii jõuad kiiruse enda sees maha võtta. Kui ma esimest korda mati maha panin ja olin seal soojas paar minutit olnud, mõtlesin, miks ma küll siia varem ei tulnud? Bikram jooga meeldis mulle kohe. Tõsi, ma poleks uskunud, et suundun trenni kuivade riietega ja lahkun nii, et riided ja juuksed on läbimärjad. Rääkimata käterätikust, mille matile asetan. Ammugi poleks ma uskunud, et näen, kuidas hajutusi tehes mu nina otsast higitilgad põrandale kukuvad.

Bikram joogast lähemalt - see on 26 erinevast joogapoosist ja kahest hingamisharjutusest koosnev joogaseeria, mis pärineb traditsioonilisest hatha joogast. Tund kestab 90 minutit ja igat poosi korratakse kaks korda. Harjutusi tehes oled justkui endaga kahekesi, sest vaatad kogu aeg peeglisse ja kedagi teist suurt tähele ei pane. Kõik poosid on valitud nii, et treeningu lõppedes on maksimaalse kaasatuse saanud kõik lihasrühmad, liigesed ja lülisammas. 26 + 2 asendit ja nende sooritamise järjekord on alati samad. See võimaldab algajatel kiiremini kohaneda ning kogenumatel joogasõpradel jõuda kiiremini tunni meditatiivse iseloomuni. Minule isiklikult meeldib just see, et harjutuste järjekord on alati sama. See tekitab turvatunde ja andis minusugusele algajale esimestes tundides enesekindlust.

Kui tavaliselt mõnda trenni alustades on mul suured ootused, siis sel korral otsustasin, et ma ei oota mitte midagi. Ja ometi - siin ma olen - pool aastat hiljem alustamas oma Bikram Jooga Päevikut. Sel nädalal oli mul võimalik koos treener Murel Murakaga ja fotograaf Tiinaga jäädvustada terve trenn. Nii hakkan sulle iga natukese aja tagant oma bikram jooga muljeid ja arenguid jagama. See on olnud vast teekond! Kui sul on küsimusi, siis võid need kommentaariumisse jätta. Nagu ikka, vastan meeleldi. Kas keegi minu lugejatest käib bikram joogas? Ah jaa... Tulles tagasi suurte ootuste juurde, siis ehk peaksimegi paljudele asjadele oma elus minema vastu ilma igasuguste ootusteta? Nii oleks ehk kogu elu lihtsam?  

PHOTOS: Tiina Annamaa

Girl Friday: Purple Ice Cream Kiosk

My everyday style gets more and more comfortable. The simpler the dress, the better. The less acrobatics in front of the mirror, the better. So you can imagine the thrill that took me when I realised the ease with which you can combine a wintery warm dress with a fancy lace dress.  

It's a combination where you put the lace dress on, and a warm jumper on top of it. This Guess dress gave me heaps of ideas for how to wear various long jumpers on top of it, or what to wear the black warm fuzzy thing with. And this green handbag! Isn't it just the colour that would inspire so much right now? I've worn green nail varnish pretty much the whole summer, and finally I can match my nails with my bag. By the way, one day when I was taking my usual one hour walk, I noticed this purple ice cream kiosk-like booth at a constructin site, and I decided that moment that I want to do a Girl Friday post there. The first photo series of this year wasshot when the ground was black, and no snow in sight. It got dark just after the shoot, and started pouring down with rain. It wasn't exactly pleasant. So, enjoy the cold weather, put a warm jumper and a scarf on, and be happy it's Friday!

Outfit details:

Dress, bag, jacket & earrings: Guess

Boots: L' Autre Chose

Minu igapäevane stiil muutub aasta aastalt aina mugavamaks. Mida lihtsam kleit, seda parem. Mida vähem võimlemist peegli ees, seda suurepärasem. Seega võid aimata, milline vaimustus mind haaras, kui avastasin, millise kergusega on võimalik miksida kokku nii talviselt soe kampsun kui ka pidulik pitskleit. 

Tegemist on komplektiga, kus tõmbasin pitskleidi selga ja sellele omakorda sooja kampsuni peale. See Guessi kleit pakkus mulle ohtralt ideid, kuidas seda imelist pitskleiti erinevate pikkad kampsikutega ehtida või kuidas kanda seda musta sooja karvikut. Ja see roheline käekott! Kas just see pole värv, mis praegu nii palju inspiratsiooni pakub? Rohelist küünelakki olen kandnud pea terve suve ja lõpuks ometi saab küüned panna käekotiga täiuslikult tangot tantsima. Muide, ühel päeval oma tavapärast tunnist jalutuskäiku tehes hakkas mulle suurel ehitusplatsil silma see väike lillakas jäätiseputkat meenutav putka ja otsustasin sel hetkel, et tahan seal kindlasti mõne Girl Friday postituse teha. Meie aasta 2017 esimene Girl Friday fotoseeria on pildistatud veel siis, kui maa oli must ja lund polnud kuskil. Kohe pärast pildistamist läks pimedaks ja hakkas paduvihma sadama. See polnud kuigi meeldiv, kuid meie läksime Meisiga kohvikusse kooki sööma. Sina aga naudi külma ilma ja lund, pane soe kampsun selga ja sall kaela ning rõõmusta, sest reede on lõpuks ometi käes!

PHOTOS: Meisi Volt

A Filtered Life

One early morning, my mobile went off. It was my dad. He never calls me before ten. He knows I like sleeping late. I knew immediately that something was up and I asked without any delay: what happened?

My mother has been fighting rheumatism for long, but due to different twists and turns of life, she has refused treatment and it has brought us a lot of pain in the past few years. Especially to her. But also to the whole family. We all sense that pain in our own way. We have different coping mechanisms for it, to sometimes look past it or take a day off from worrying. But that morning my father called and said that my mother's pains have got very bad. I was out of bed in 10 minutes, called a taxi and went to my parents'. I spoke to mother for a bit and went outside to call an ambulance after that. I hadn't slept much that night and I walked around in the garden. The sun was shining and the weather was exceptionally nice. It seemed as if every tree and bush wanted to say something to me. Finally I leaned on a big pine tree that I remember in our garden from my childhood. There's a story that this wonderfully big pine tree protected our house from bombs during the war. But that could just be a legend. I just leaned on the tree and let the sun stroke my eyes. I was counting minutes and waiting for the ambulance. All of a sudden I heard someone in the tree and the next moment, a squirrel threw a pine cone at my head. I took a photo of him, because it seemed like he was trying to console me as well.

And as always, I took out Instagram so that time would go faster, and looked at the pictures my friends, acquaintances, and strangers had uploaded. I suddenly remembered I wanted to upload a picture of a present I got. I got it ready a few days ago, but forgot about it. I threw the picture there and felt for a moment that a trip into other people's worlds had given me some space from my own worries. Soon enough the ambulance arrived, I forgot all about my phone and of course the image I had uploaded on Instagram. But when I was frying potatoes at my parents' place for lunch, a friend of mine called. She asked how I was doing. I said fine and tried to add salt to the potatoes while having a conversation. The friend wasn't satisfied with "fine". "You live a beautiful life! Events and presents! Listen, tell me more about what was in the box you posted on Instagram today," she asked. I was in my parents' kitchen, I looked out of the window and I couldn't remember what box she was talking about. Until I realised I had posted a thank you on Instagram in the morning. "It had makeup products inside.." I replied with resignation. She said: "You're so lucky. I'm sometimes quite jealous of those kinds of presents!"

The wonderful world of Instagram allows us to share pictures and stories wither on purpose or by accident that have nothing to do with our sense of happiness. All the more - when I was walking in the garden while waiting for the ambulance to arrive and posted the picture, I didn't think that someone could feel jealous or joke afterwards that I have a beautiful life... If I had a wish for you, for the new year, I recommend not comparing your life to others'. The most guaranteed way to feel unhappy already a few seconds later is when you compare your life to that of your friends, someone close, or your colleagues. And it's an even bigger mistake to do it over Instagram.

Ühel varahommikul helises mu mobiil. See oli minu isa. Ta ei helista mulle mitte kunagi enne kümmet. Ta teab, et ma armastan kaua magada. Ma teadsin kohe, et midagi on lahti ja küsisin ilma pikema jututa: mis juhtus?

Mu ema on pikalt võidelnud reumaga, kuid erinevate elu keerdkäikude tõttu on ta ravist loobunud ja see on toonud viimase paari aasta vältel meile kõigile palju valu. Eelkõige minu emale. Kuid samavõrd kogu perele. Me kõik tajume seda valu omal kombel. Meil on omad viisid, kuidas sellega toime tulla, sellest vahel mööda vaadata või võtta muredest vaba päev. Kuid sel hommikul helistas isa ja ütles, et ema valud on läinud väga hulluks. Ma olin kümne minutiga püsti, tellisin takso ja sõitsin vanemate juurde. Ma rääkisin pisut emaga ja läksin seejärel välja kiirabi kutsuma. Ma olin tol ööl väga vähe maganud ja jalutasin nukralt aias ringi. Päike paistis ja ilm oli kuidagi nii ilus, täielikus vastuolus minu meeleoluga. Hetkeks tundus nagu iga puu ja põõsas sooviks mulle midagi head öelda. Lõpuks nõjatusin suurele männile, mida mäletan meie aias lapsepõlvest peale. Räägitakse, et see võrratult suur mänd kaitses sõja ajal mingil moel meie maja pommi eest. Kuid see võib olla ka legend... Ma lihtsalt nõjatusin puule ja lasin päikesel oma suletud silmi paitada. Lugesin minuteid ja ootasin kiirabi. Äkki kuulsin, et keegi sagib puu otsas ja järgmisel hetkel viskas orav mulle käbi pähe. Tegin temast tol hetkel pildi, sest näis, et ka orav soovis mind lohutada.

Ja nagu ikka, avasin selleks, et aeg kiiremini kulgeks, Instagrami ning vaatasin pilte, mida mu sõbrad, tuttavad ja võõrad olid oma elust avaldanud. Äkitselt meenus mulle, et ma isegi pidin postitama pildi ühest kingitusest, mis mulle saadeti. Olin foto juba paar päeva tagasi ära teinud, kuid siis unustanud. Viskasin pildi Instagrami ja tundsin hetkeks, et reis teiste inimeste imelisse Instagrami maailma oli viinud mind eemale minu enda muredest. Õige pea saabus kiirabi, ma unustasin oma telefoni ja ammugi Instagrammi postitatud pildi. Kui ma lõuna ajal ema-isa juures kartuleid praadisin, helistas mulle sõbranna. Küsis, kuidas läheb. Vastasin, et läheb kah ja üritasin vestlust arendades samal ajal kartulitele soola lisada. Sõbranna ei leppinud vastusega, et läheb kah. "Sa elad ikka ilusat elu! Üritused ja kingitused! Kuule räägi, mis seal karbis täpsemalt oli, mille sa täna Instagrami postitasid?" küsis sõbranna. Ma olin oma vanemate köögis, vaatasin aknast välja ja ei suutnud meenutada, millisest karbist jutt käis. Kuniks mulle meenus, et olin hommikul Instagramis viisaka tänupostituse avaldanud. "Seal oli kosmeetikat..." vastasin resigneerunult. "Sul ikka veab. Ma vahel täitsa kadestan selliseid kinke!" kostis sõbranna.

Instagrami imeline maailm võimaldab meil kas meelega või täiesti kogemata jagada pilte ja lugusid, millel pole alati meie hetkelise õnnetundega (... või selle puudumisega) mitte mingit pistmist. Veelgi enam. Postitades kiirabi oodates oma pildi Instagrami, ei mõelnud tõesti, et kuskil tunneb keegi kerget kadedusetorget või viskab hiljem nalja stiilis "sul on ikka ilus elu"... Kui mul oleks sulle uueks aastaks üks soov, siis ma soovitan sul võimalusel oma elu teiste omaga mitte võrrelda. Kõige kindlam viis, kuidas juba paar sekundit hiljem olla õnnetu, on võrrelda oma elu sõbranna, mõne lähedase või kolleegi omaga. Ja veel suurem viga on teha seda Instagrami kaudu. Kui sa tunned, et sinu sõpruskonnas kipuvad inimesed oma elusid Instagrami võrratu võlumaailmaga võrdlema, siis jaga kindlasti seda postitust. Ja mis mind kõige enam huvitab - kas sina tunned vahel sama? Kõigil teistel on kõik justkui hästi, kuid sina oled ainus, kes murrab piike oma muredega.

Serge Lutens Baptême du Feu

It's five years since my first encounter with Serge Lutens perfumes, but I keep discovering new perfumes in their collection that take my thoughts on mystic paths. They have warmth and adventures in them, mystic and music, spices and power.

Some perfumes hide a scent that takes us on paths that our fantasy has never taken us before. One of them is Baptême du Feu by Serge Lutens, released last year. It's a perfume that tells a story of battle, fire, and ... everyday struggles. No doubt, this description of a Serge Lutens perfume is unlike any other. The one that wears this perfume is described as someone who is open to both good and bad by nature. Someone, who sucks the surroundings in without giving it much thought. Bâpteme du Feu is an oriental scent created for both women and men. It hides gingerbread aroma, powdery notes, mandarin, osmanthus, and wood. 

Bâpteme du Feu is a perfume that gives you the feeling of letting the genie out of the bottle when you spray it on your wrist. That genie is myself. I'm not wearing a fancy dress. I'm not accessorised. I'm not given confidence by glamorous makeup. I'm the one I've always been, and at the same time someone I've never met before. Don't we sometimes suddenly meet a completely new "me"? Someone whose existence was unknown to us. Or we meet someone whose existence within we'd forgotten about. There's a fighter in that perfume. Someone who's carried an invisible sword since they were little. Ready to strike and alert. Always suspecting. But also always friendly and warm. This scent definitely has warmth in it - when you spray it on your skin, it's as if it runs towards you. For those who appreciate the more traditional perfumes by Serge Lutens, this perfume should be quite predictable. But even the predictable one could hide a little note of surprise. When you open Bâpteme du Feu by Serge Lutens, you don't just release the genie, but scent notes that almost give you strength. Be it in our fantasies or a regular morning, we always encounter big and small challenges. Bâpteme du Feu will be by our side then. Which perfume has given you strength? Leave a comment and share this post in your Facebook and win yourself Bapteme du Feu on 15 January.

Dear readers! Our lucky winner is Jovolie. Please contact: info@stellarium.ee 

Minu esimesest kohtumisest Serge Lutensi parfüümidega on möödas viis vaimustavat aastat, kuid jätkuvalt avastan nende valikus uusi lõhnu, mis viivad minu mõtted müstilistele radadele. Nendel teedel on soojust ja seiklusi, müstikat ja muusikat, vürtse ja võimu. 

Mõnes parfüümis on peidus lõhn, mis kannab meid maailma, kuhu fantaasia varem isegi viivuks viinud pole. Üks nendest on Serge Lutensi möödunud aasta lõhn "Baptême du Feu". See on parfüüm, mis räägib loo võitlusest, tulest ja ... verevõitlusest. Kahtlemata on seekordne Serge Lutensi lõhnakirjeldus minu jaoks pildis üks omalaadsemaid. Selle lõhna kandjat on kirjeldatud, kui kedagi, kes on loomu poolest avatud nii heale kui kurjale. Kellelegi, kes pikemalt mõtlemata tõmbab ümbritsevat endasse. Tegemist on orientaalse lõhnaga, mis on loodud nii naistele kui meestele. 

See peidab pudelis piparkoogi aroomi, puudriseid noote, mandariini, osmanthust ja puitu. "Baptême du Feu" on üks neid, mida käele piserdades saadab tunne, justkui oleksin pudelist džinni välja lasknud. See džinn olen mina ise. Kui see on teistsugune mina. Ma ei kanna ei pidulikku kleiti. Ma pole ehitud aksessuaaridega. Mulle ei kingi enesekindlust glamuurne meik. Ma olen keegi, kes ma olen alati olnud ja ometi keegi, keda ma pole varem kohanud. Kas sageli polegi see nii, et me kohtume äkitselt täiesti uut ennast? Kedagi, kelle olemasolust meil varem aimugi polnud. Või kohtame iseennast sellisena, kelle olemasolu olime vahepeal unustanud. Selles lõhnas on võitleja. Keegi, kellel on lapsest peale nähtamatu mõõk vööl. Löögivalmis ja tähelepanelik. Alati umbusklik. Ja ometi distantsilt sõbralik ning soe. 

Kahtlemata on selles lõhnas soojust, piserdades seda nahale, jookseks see justkui sinu hinge. Ja neile, kes peavad lugu Serge Lutensi kõige traditsioonilisematest lõhnadest, peaks see olema ootuspärane parfüüm. Kuid ka see, mis kannab endas ootuspära, peidab alati väikest üllatusnooti. Serge Lutensi "Baptême du Feu" lõhna avades ei tule sealt välja mitte ainult džinn, vaid lõhnanoodid, mis kingivad justkui julgust. Olgu see lugu siis meie fantaasias või argises hommikus, mil me astume igapäevaselt vastu suurtele ja väikestele võitlustele. "Baptême du Feu" on sellisel hetkel alati meie kõrval. Need kaadrid on minu nägemus moodsast naissõdurist. Vahel me vajame kiireid jalgu. Vahel me vajame mõttejõudu. Ja miks mitte igaks võitluseks meid saatvat sobivat parfüümi? Milline parüüm on sulle alati jõudu andnud? Jäta oma kommentaar Stellariumi kommentaariumisse, jaga seda postitust oma Facebookis ja võida endale 15.jaanuaril parfüüm "Baptême du Feu".  

Armsad lugejad! Sel korravl võitis Serge Lutensi lõhna Jovolie. Palju õnne! Hea võitja, palun kontakteeru: info@stellarium.ee

PHOTOS: Tiina Annamaa