Finding Time Under the Weather

A week ago my daughter fell ill. High fever, a cough and a runny nose - the whole package. When you're nursing a little ill creature at home, the chances of catching something yourself are quite high. I found myself bedridden three days later with a terrible headache and a cough. Luckily I had managed to finish almost all the work, and those that were still on the list, could easily be postponed.   

I still didn't get peace that we managed to get ill on Christmas month when there's so much to do. But yesterday, when everyone had fallen asleep, I thought that this December will be a special memory for this one week we were ill together. What did we do? We talked and talked and talked. We were poorly, because coughs are nasty and a runny nose is quite exhausting... But the unpleasantries aside, we were looking at Christmas commercials throughout the years, ordered food from our favourite restaurant. Then we talked again - about things on our mind in places where we don't always have time to look on a daily basis. One day we emptied the licorice Christmas calendar in an hour (luckily there's more of them this year).

On another day, our favourite Christmas film was playing on the background - Poirot's Christmas, and when we got tired, we napped. Last week it was getting dark already at 4 pm, but it didn't matter much when you're ill in bed anyway, and the quietly crackling fireplace gave warmth. Warm tea or chocolate were our company. Like that you'll feel like everything is actually fine. Last night, when everyone was asleep, I thought about how we're always in a rush. There's always something to do. 

But when you get ill, you finally have time. So this past week wasn't all that bad, because we got to talk with my daughter more than usually. We got to laugh more than usually. We got to tell stories that will have a significance for us later on as well. Time stood still and we could be in our pyjamas all day, bath robe on top of that. It's said that bad things also have a silver lining. So, December will be remembered as a time we got to spend full days together. Like back in the day when my daughter was still in kindergarten and I left her home sometimes as I pleased. Sometimes a little virus can be a gift. Depends from which perspective we decide to look at things. Here's a couple of my most favourite Christmas ads. Which ones are your favourites?

Nädalapäevad tagasi jäi mu tütar haigeks. Kõrge palavik, köha ja nohu - kogu komplekt. Kui sa põetad väikest tatistavat olendit, siis paraku on üsna suur tõenäosus, et jääd ka ise haigeks. Mina leidsin end kolm päeva hiljem samuti hirmsa peavalu ja köhaga voodist. Õnneks olin ma jõudnud peaaegu kõik tööd ära teha ja need, mis vajasid veel tegemist, sain südame rahuga edasi lükata.

Ikkagi ei andnud mulle kuidagi rahu, et just jõulukuul, kui on nii palju tegemist, õnnestus mul haigeks jääda. Kuid eile, kui kõik olid magama jäänud, mõtlesin, et see detsember jääb erilisena just meelde selle ühe nädala tõttu, kui me koos haiged olime. Mida me tegime? Me rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ja olime koos pisut haledad, sest köha on tõesti vastik ja nohu võtab üsna läbi... Kuid kui need ebameeldivused välja arvata, siis vaatasime koos erinevate aastate jõulureklaame, tellisime oma lemmikrestoranist toitu. Ja siis me rääkisime jälle - asjadest, mis südamel sügaval ja kuhu igal päeval vaadata ei jõua. Ühel päeval sõime Lagritsa jõulukalendri tunni ajaga lagedaks (õnneks on meil sel aastal mitu advendikalendrit). Teisel päeval mängis meil terve päev tasutaks meie lemmikjõulufilm Poirot "Jõulud" ja kui ära väsisime, siis tegime uinaku. 

Jätkuvalt läheb juba kell neli pimedaks, kuid see ei läinud meile haigena suurt korda, kui oled nagunii voodis ning vaikselt praksuv kamin kingib valgust ja soojust. Lisaks pakkusid meile seltsi soe tee või kakao. Nii tunned, et tegelikult on kõik hästi. Eile õhtul, kui kõik magasid, mõtlesin sellele, kuidas kogu aeg on kiire. Kogu aeg on tegemist. Kuid, kui haigeks jääd, siis on lõpuks aega. Seega polnud eelmine nädal sugugi kuigi halb, sest saime lapsega rääkida rohkem, kui tavaliselt. Me saime naerda rohkem kui tavaliselt. Saime vesta lugusid, millel on edaspidi meie jaoks oma tähendus. Aeg seisis ja me võisime terve päeva olla pidžaamas, mida kroonis soe hommikumantel. 

Öeldakse, et pole halba ilma heata. Seega jääb see detsember mulle meelde hoopis kui aeg, mil meil oli vahva terved päevad koos olla. Nagu vanasti, kui mu tütar käis veel lasteaias ja ma jätsin ta vahel oma suva järgi koju. Vahel võib väike viirus olla hoopis kingitus. Iseasi, millisest vaatevinklist me asju vaatame. Ilusat teisipäeva kõigile! Jagan ka paari lemmikuimat jõulureklaami, mis meile silmad jäid.