Clear skin is important for probably every woman. I have had different phases with my skin when I'm completely happy with it, and then I've battled very resilient pimples. Puberty that could be a painful period when you don't want to look at yourself in the mirror, passed painlessly for me - no pimples. I regularly got a facial and kept my pores clean.
But my luck turned when I was 18. Above my eyebrows, in the middle of my cheeks and on the side of my face I started getting big and painful pimples that really didn't want to leave. The worst part is that they were impossible to cover. They were just laughing at me in the mirror. In addition to that, they eventually grew a head of pus and I have broken my face quite a lot by squeezing them. I think I battled my pimples for about a year until I decided that it must be my fate. I am the way I am.
It still feels incredible to me that my father didn't settle with this solution and said his daughter's skin has to get well. My colleague recommended the wonderful beautician Aino Oja who works to this day and also a medical nurse's education. I went to clean my skin with her regularly once a month. This alleviated my situation a bit, but the big painful pimples just loved me. They were always there and waved at me when I looked in the mirror.. When I squeezed them myself, red marks were left that had to be polished. It was a vicious circle. Eventually felt like I had given my all and regardless of that I still had to put up with pimples that gave me insecurity, and while they were ugly, they were also very painful.
What I didn't know at the time was that my father hadn't given up. He had read various materials and finally bought me aloe vera gel and a special soap that I could wash my face only three times a week with. My mother urged me to keep going to the beautician and since Aino almost became my fairy godmother, then three months after using the soap and aloe vera gel, and continuous visits to the beautician, I once looked in the mirror and discovered... I didn't have a single pimple. Since then, beautiful perfect skin has been a fixation of mine. When I'm writing this post, I'm incredibly thankful to my father, who has always said to never give up. It sounds like a cliche, but my father knows it better than anyone else. As a child, he was so sick for four years he had to learn to walk again later. He knows what it means to fight... and win. And through my journey to beautiful skin, he also taught me that. I remember my 20th birthday when my skin had completely recovered after two years of fighting... What I didn't know then was that I had another fight - as big as that at least - ahead of me. And I myself to blame for it all... But more about that in the next post. Who out of my readers has had big and small fights with their skin? Don't forget to share products and treatments that have helped you.
Klaar näonahk on arvatavasti igale naisele tähtis. Mul on olnud oma näonahaga väga erinevaid perioode, mil olen olnud sellega üdini rahul ja siis jälle andnud lahinguid väga visadele vistrikele. Puberteet, mis on paljudele valulik periood, mil ei taha peeglissegi vaadata möödus mul eriti muretult - ei mingeid vistrikke. Käisin hoolikalt mehaanilises näopuhastuses ja hoidsin poorid puhtad.
Paraku pöördus minu õnn, kui olin 18aastane. Nimelt hakkasid mulle kulmude kohale, keset põski ja näo külgedele ilmuma suured ja valulikud vistrikud, mis ei tahtnud kuidagi ära minna. Kõige hullem oli see, et neid ei saanud katta ei ussi- ega püssirohuga. Nad lihtsalt irvitasid peeglist vastu vaadates mulle näkku. Lisaks kasvatasid nad lõpuks otsa suure ja valusa mädapea ning ma lõhkusin neid pigistades oma nägu päris palju. Ma arvan, et võisin oma vistrikega võidelda kuskil aasta, kuniks otsustasin, et ju on see minu saatus ja mis seal siis ikka. Olen selline nagu olen. Esimesel fotol kannan parukat ja seda selleks, et näoküljel olevaid vistrikke ja punaseid arme varjata.
Kui mina leppisin oma vistrikega, siis leidus üks inimene, kes seda ei teinud. Minu isa. Siiani tundub mulle uskumatu, et just isa ei leppinud asjade sellise käiguga ja ütles, et tema tütre nahk tuleb korda saada. Mu kolleeg soovitas mulle imelist medõe haridusega kosmeetikut Aino Oja, kes töötab veel ka täna salongis Kaidrino. Seega käisin regulaarselt korra kuus Aino juures oma nahka puhastamas. See küll leevendas pisut minu olukorda, kuid suured ja valulikud vistrikud lihtsalt armastasid mind. Nad olid pidevalt platsis ja lehvitasid mulle peeglist vastu vaadates... Kui ma neid ise pigistasin, jäid järele punased jäljed, mida tuli omakorda lihvimas käia. Täielik nõiaring. Lõpuks tundus mulle, et ma olen andnud endast kõikvõimaliku ja hoolimata sellest pean peeglisse vaadates leppima mulle vaid ebakindlust kinkivate vistrikega, mis mitte ainult ei olnud inetud vaid ka väga valusad.
Mida ma toona ei teadnud, oli see, et minu isa polnud alla andnud. Ta oli lugenud läbi erinevaid materjale ja ostis mulle lõpuks GNLD Aloe Vera geeli ning spetsiaalse seebi, millega tohtisin nägu vaid nädalas kolm korda pesta. Ema utsitas mind omakorda käima edasi kosmeetikus ja kuna kosmeetik Ainost sai minu jaoks justkui hea haldjas ristiema, siis juba kolm kuud pärast seebi ja Aloe Vera geeli kasutamist, vaatasin kord peeglisse ja avastasin, et... Mul polnud enam mitte ühtegi vistrikku! Sellest ajast on ilus ja veatu näonahk olnud teatavas mõttes minu kinnisidee. Blondide juustega foto on tehtud ajal, kui olin oma vistrikest lõpuks lahti saanud ja soovisin seda sündmust läbi pildiseeria tähistada.
Kirjutades seda postitust olen pööraselt tänulik eelkõige oma isale, kes on alati öelnud, et ära mitte iial anna alla. Minu isa teab seda paremini kui ei keegi teine. Ta oli lapsena neli aastat nii raskelt haige, et pidi hiljem uuesti käima õppima. Ta teab, mida tähendab võidelda ... ja võita. Ja läbi minu teekonna ilusa näonahani õpetas seda ta ka mulle. Mäletan oma 20ndat sünnipäeva, kui minu nahk oli pärast kahe aastast võitlust täielikult taastunud... Mida ma ei teadnud toona, oli see, et vähemalt sama suur võitlus seisab veel ees. Ja selles kõiges olen süüdi ma ise... Kuid sellest juba järgmises postituses. Kellel minu lugejatest on olnud suuri ja väikseid võitluseid oma näonahaga? Kui sul on jagada häid tooteid ja hooldusi, mida tasub vistrike peal testida, siis soovitage neid kindlasti Stellariumi kommentaariumis.
Oijah. Valus teema. Minul oli raske põletikuline akne ja kui lõpuks leidsin tee nahaarsti juurde, siis arst kõhklemata ei kirjutanud mulle ei mingeid kreeme ega lahuseid vaid minule ainusobiliku variandi ehk Roaccutane rohud. Ja ma sain kohutavast raskest aknest lahti. Muidugi võib see kõik tagasi tulla.
ReplyDeleteArmid kahjuks jäid.
Tänaseks kasutan ma antibiootikumi sisaldavat dalvi, kui peaksid mõned põletikulised punnid kummitama tulema.
Pool aastat oli mul toona see kuur, kui ma ei eksi, aga punnid kadusid ja olen rahul. Ka tuttavad körvalkabineti arstid nägid mind ja naeratamas ning vahe oli märgatav :)
Vabandan, et vastan hilinemisega. Kuna blogi sai uue kujunduse, siis on olnud nii palju tegemist. Mis puutub aknesse, siis kirjutasin paar kuud tagasi ajakirja MOOD aknest loo, kus kolm naist rääkisid oma aknest. Ma ei teadnud, et see on nii meeletult pikk ja valulik teekond ning üks naine, kes mulle intervjuu andis, oli sellega võidelnud 27 aastat. Uskumatu ja kurb. Seega on mul eriti hea meel lugeda, et Sinul läks hästi :) Arme saab tegelikult kergelt lihvimas käia ja isegi väga sügavaid arme saab kergelt tasandada. Uurin, kas saan mõne kosmeetiku sel teemal rääkima.
DeleteTead, minul on eluaeg olnud kas silmade vahel paar sellist suhteliselt nähtamatut mügarikku mis tekkivad vahest seetõttu et ma kannan ikka suurema osa ajast prille (kui just ei maga) ja koguaeg on umbne seal all. Aga see mind ei häiri. Nad ei ole valulikud ja nad tulevad ja lähevad ja suhteliselt nähtamatud. Ma ei usu et neid saab isegi vistrikeks kutsuda, aga mingi naha abnormaal! Aga valulikud külalised on pigem seotud hormonaalse seisuga. Põsenukkide serval on mõned suhteliselt nähtamatud ja mitte niivõrd valulikud (aga ka need tunduvad tulema ja minema mingi loogika järgi). Need on aga väikesed ja ei häiri mind. Pigem häirivad menstruaaltsükli ajal ja läheduses tekkivad suu/lõua piirkonna külalised. Aga kuna need tulevad ka põhjusega, siis ma pole paanikat tekitanud. Praegu olen oma näoga niipalju rahul et enam ammu mind sellised akne/vistriku probleemid ei külasta. Aga muidugi oli ka minul kunagi aeg, mil olid vistrikud ja nüüd on mul näol mälestuseks mitmeid mitmeid pisikesi täpikesi (armid). Minu lugu ei ole küll hirmus, aga rääkisin ära ikka. Samas ei kujuta ette selliste inimeste valu kes piinlevad selliste asjade küüsis aastaid ja aastaid, ilma mingi püsiva lahenduseta.
ReplyDeletePS! Mis seebist muidu jutt on? Alore vera geel ja seep, mis seep?
Püsiv lahendus tuleb enamasti siis, kui asjaga kogu aeg tegeleda. Selles mõttes tuleb oma probleemidega olla järeleandmatu. Kui ma ise oma ajas tagasi vaatan, siis enamasti kiireid lahendusi ei olegi, kui tuleb olla väga järjepidev. Mina olen näiteks näomaskide kasutamisel väga järjepidev. Kui ennast meikida, siis tasub ka sügavpuhastavaid maske kasutada ja neil päevil on üks parem, kui teine :) Aitäh, et Sa oma lugu jagasid.
DeleteI've read this post of yours a long time ago. And now that I went to the blog to read about OPI nail polishes, something stuck to my eye again. I did not have acne and some bigger irregularities on the face at puberty, they were usually ordinary pimples. But here and now, when I'm old I can not boast of some extra stuff. It's nothing terrible but it does know how to pop out what pimple even though I clean my face regularly, making a make up. I just know that my skin is in the worst state when I'm under stress. But that's because you can not live under a glass bell. I'm interested in what you use for face care. Do you change the cream or keep the same for a longer period of time. Hahaha you will tell me where this Marijana writes under this post after a year. :) :)
ReplyDelete