Girl Friday: Play proudly!

Ridicule starts early. My daughter Rene is 11 years old, and she likes to play. She collects Littlest Pet Shop toys and takes a few toys with her almost everywhere, she also falls asleep every night with her furry tiger Titi. If Titi is gone, she will not go to sleep before she finds it. She looks after her toys, washes them, and worries when some of them start falling apart. 

For example, the fox named Nick, who has travelled everywhere with Rene, was so tired at one point, its tail started falling off. So, dad and her glued the tail back, and now there's a little worry in the air, whether the tail will stay in its place... To my big surprise, my daughter's peers have ridiculed her for playing with LPS toys. When you're 11, you should have grown out of those things - who plays with toys any more? I played with Barbies at 14 and took my rubber horse named Truu everywhere with me. I am at a loss when hearing those comments. Even sad. When should we stop playing? Isn't playing with our cute animals part of our carefree childhood? And what's more - don't we play our whole life in reality? Adults play with cosmetics, clothes, cars...

Regardless of the fact that Rene has been a subject to attacks of some sort, for playing with toys at 11, I value her nerve and care. She doesn't care that there are those who make snarky comments at her passionate collection of LPS toys. Every night, she puts her most favourite toys under a blanket sewn especially for them. She got me a bee LPS for my birthday, and after that I was hit by a little passion for collecting as well. So now I already have five LPS toys. I always carry my LPS bee, whom I named Pepe, with me as a talisman. I remembered this story randomly when we were shooting at Vihula manor, and I started to dig for my phone in my bag. What I found, was my little Pepe instead. Never lose the child in you, because it helps us get through the most difficult times. Have a playful Friday!

Outfit details:

Coat: vintage – Made in West-Germany Exclusivly for Saks Fifth Avenue 

Dress: Monton Blouse: A. J. Christopher Boots: L'autre Chose Crossbody: Karl Lagerfeld Sunglasses: Gucci

Naeruvääristamine algab varakult. Mu tütar on 11aastane ja talle meeldib mängida. Ta kogub petshope, ta võtab peaaegu kõikjale kaasa paar väikest mänguasja ja uinub igal õhtul kaenlas karvane tiiger Titi. Kui Titi on kadunud, siis enne ta magama ei lähe. Ta hoolitseb oma mänguasjade eest, peseb neid ja muretseb kui mõni hakkab katki minema.

Näiteks rebane Nick, kes on Renega kõikjal kaasa reisinud, oli ühel hetkel nii räsitud, et tal hakkas saba ära kukkuma. Seega liimisid nad isaga saba tagasi ja nüüd on üleval väike mure, kas saba jääb ikka omale kohale või kukub uuesti ära... Minu suureks üllatuseks on mu tütre eakaaslased teda petshopidega mängimise eest naeruvääristanud ja nimetanud lapsikuks. Kui oled juba 11aastane, peaksid olema sellisest asjast välja kasvanud - kes meist enam mänguasjadega mängivad? Minu jaoks on see uskumatu. Ma ise mängisin veel 14aastaselt Barbidega ja võtsin kõikjale kaasa oma kummist hobuse, kes kandis nime Truu. Olles selliseid kommentaare kuulnud, teeb see mind nõutuks. Isegi kurvaks. Millal me peaksime mängimise lõpetama? Kas mitte mängimine oma armsate loomadega ei ole osa meie muretust lapsepõlvest? Ja veelgi huvitavam mõte tekkis mul - milliseid väärtuseid ometi sisendavad emad-isad oma lastele, kes naeruvääristavad neid, kellel on täielik õigus olla see, kes ta on - mänguhimuline väike tüdruk. Kas me tegelikkuses ei mängi mitte terve elu? Täiskasvanud mängivad ju kosmeetikaga, riietega, autodega... 

Hoolimata sellest, et Rene on sattunud omamoodi pilkamise ohvriks, hindan ma kõige enam tema külma meelekindlust ja sooja hoolivust. Teda ei kõiguta, et leidub neid, kes tema kirglikku LPS mänguasjade kogumisele ülevalt alla vaatavad. Igal õhtul paneb ta enne magama minekut oma lemmikuimad mänguasjad nendele spetsiaalselt õmmeldud teki alla tuttu. Minu sünnipäevaks kinkis ta mulle mesimumm LPS`i ja pärast seda haaras ka mind väike kogumiskirg. Nii on mul juba viis LPS mänguasja. Oma sünnipäevaks saadud mesumummi, kellele panin nimeks Pepe, kannan alati talismanina käekotis. Kõik need küsimused ja kogu see lugu meenus mulle juhuslikult, kui Vihula mõisa valdustes pildistasime. Nimelt asusin kotist oma telefoni otsima. Leidsin aga hoopis eest oma väikese Pepe. Ta tegi mulle rõõmu ja pani mind naeratama. Ära kunagi kaota endas lapsemeelsust, sest just see aitab meil vahel suurematest raskustest läbi minna ja hoiab tuju üleval. Soovin kõigile mänglevat reedet! 

PS. Huvitav oleks teada, millise vanuseni minu lugejad mänguasjadega mängisid?

FOTOD: Tiina Annamaa