Ridicule starts early. My daughter Rene is 11 years old, and she likes to play. She collects Littlest Pet Shop toys and takes a few toys with her almost everywhere, she also falls asleep every night with her furry tiger Titi. If Titi is gone, she will not go to sleep before she finds it. She looks after her toys, washes them, and worries when some of them start falling apart.
For example, the fox named Nick, who has travelled everywhere with Rene, was so tired at one point, its tail started falling off. So, dad and her glued the tail back, and now there's a little worry in the air, whether the tail will stay in its place... To my big surprise, my daughter's peers have ridiculed her for playing with LPS toys. When you're 11, you should have grown out of those things - who plays with toys any more? I played with Barbies at 14 and took my rubber horse named Truu everywhere with me. I am at a loss when hearing those comments. Even sad. When should we stop playing? Isn't playing with our cute animals part of our carefree childhood? And what's more - don't we play our whole life in reality? Adults play with cosmetics, clothes, cars...
Regardless of the fact that Rene has been a subject to attacks of some sort, for playing with toys at 11, I value her nerve and care. She doesn't care that there are those who make snarky comments at her passionate collection of LPS toys. Every night, she puts her most favourite toys under a blanket sewn especially for them. She got me a bee LPS for my birthday, and after that I was hit by a little passion for collecting as well. So now I already have five LPS toys. I always carry my LPS bee, whom I named Pepe, with me as a talisman. I remembered this story randomly when we were shooting at Vihula manor, and I started to dig for my phone in my bag. What I found, was my little Pepe instead. Never lose the child in you, because it helps us get through the most difficult times. Have a playful Friday!
Outfit details:
Coat: vintage – Made in West-Germany Exclusivly for Saks Fifth Avenue
Dress: Monton Blouse: A. J. Christopher Boots: L'autre Chose Crossbody: Karl Lagerfeld Sunglasses: Gucci
Naeruvääristamine algab varakult. Mu tütar on 11aastane ja talle meeldib mängida. Ta kogub petshope, ta võtab peaaegu kõikjale kaasa paar väikest mänguasja ja uinub igal õhtul kaenlas karvane tiiger Titi. Kui Titi on kadunud, siis enne ta magama ei lähe. Ta hoolitseb oma mänguasjade eest, peseb neid ja muretseb kui mõni hakkab katki minema.
Näiteks rebane Nick, kes on Renega kõikjal kaasa reisinud, oli ühel hetkel nii räsitud, et tal hakkas saba ära kukkuma. Seega liimisid nad isaga saba tagasi ja nüüd on üleval väike mure, kas saba jääb ikka omale kohale või kukub uuesti ära... Minu suureks üllatuseks on mu tütre eakaaslased teda petshopidega mängimise eest naeruvääristanud ja nimetanud lapsikuks. Kui oled juba 11aastane, peaksid olema sellisest asjast välja kasvanud - kes meist enam mänguasjadega mängivad? Minu jaoks on see uskumatu. Ma ise mängisin veel 14aastaselt Barbidega ja võtsin kõikjale kaasa oma kummist hobuse, kes kandis nime Truu. Olles selliseid kommentaare kuulnud, teeb see mind nõutuks. Isegi kurvaks. Millal me peaksime mängimise lõpetama? Kas mitte mängimine oma armsate loomadega ei ole osa meie muretust lapsepõlvest? Ja veelgi huvitavam mõte tekkis mul - milliseid väärtuseid ometi sisendavad emad-isad oma lastele, kes naeruvääristavad neid, kellel on täielik õigus olla see, kes ta on - mänguhimuline väike tüdruk. Kas me tegelikkuses ei mängi mitte terve elu? Täiskasvanud mängivad ju kosmeetikaga, riietega, autodega...
Hoolimata sellest, et Rene on sattunud omamoodi pilkamise ohvriks, hindan ma kõige enam tema külma meelekindlust ja sooja hoolivust. Teda ei kõiguta, et leidub neid, kes tema kirglikku LPS mänguasjade kogumisele ülevalt alla vaatavad. Igal õhtul paneb ta enne magama minekut oma lemmikuimad mänguasjad nendele spetsiaalselt õmmeldud teki alla tuttu. Minu sünnipäevaks kinkis ta mulle mesimumm LPS`i ja pärast seda haaras ka mind väike kogumiskirg. Nii on mul juba viis LPS mänguasja. Oma sünnipäevaks saadud mesumummi, kellele panin nimeks Pepe, kannan alati talismanina käekotis. Kõik need küsimused ja kogu see lugu meenus mulle juhuslikult, kui Vihula mõisa valdustes pildistasime. Nimelt asusin kotist oma telefoni otsima. Leidsin aga hoopis eest oma väikese Pepe. Ta tegi mulle rõõmu ja pani mind naeratama. Ära kunagi kaota endas lapsemeelsust, sest just see aitab meil vahel suurematest raskustest läbi minna ja hoiab tuju üleval. Soovin kõigile mänglevat reedet!
PS. Huvitav oleks teada, millise vanuseni minu lugejad mänguasjadega mängisid?
FOTOD: Tiina Annamaa
Mõnus päikeseline sügis! Mulle täitsa meeldib see seeria!
ReplyDeleteJa mängimist ei maksa kunagi unustada, kas täiskasvanult. Elus on piisavalt, mis paneb meile kohustusi ja tekitab muret, mängimine aga aitab aja maha võtta, leevendab stressi ja aitab näha helgemat poolt :) Sinu tütar on igati õigel teel ja see ei tee teda sugugi lapsikumaks oma east.
Jah, meie Sinuga mängime ju pidevalt. Sina kaamera taga ja mina riietega. Alati on tuju hea ja argimured hetkeks unustatud.
DeleteMulle väga meeldivad sinu ilu- ja moeteemalised postitused, kuid see on vaieldamatu lemmik. Seni oled Sa alati kirjutanud lapsega seoses toredaid lugusid, kuid selline probleemi tõstatamine on väga huvitav. Arvan, et narrimisel on alati varjatud põhjused. Täiskasvanud narrivad ja kiusavad sageli millegi muu pärast, kiusatakse seepärast, et keegi on edukam, ilusam, ilusama eluga või milleski parem. Sa paistad väga hea ema ja oskad kindlasti ka selliseid muresid lahendada.
ReplyDeleteSee teema on olnud pikalt mul mõtteis ja lõpuks meenus tõesti selle LPS mänguasjaga, kui pildiseeriat tegime. Kuid lõpuks on see vast iga lapse enda asi, kui kiiresti ta tahab suureks kasvada. Liiga kiiresti täiskasvanute maailma sukeldumist võib hiljem siis kahetsada, selleks on terve elu aega.
DeleteMina olin ka õnneks niiöelda hiline õitseja. Veel 12-13-aastaselt mängisime sõbrannadega nukkudega ja õmblesime neile riideid. Eks me muidugi samal ajal piilusime juba silmanurgast poisse ka aga siiski olime lapsed mis lapsed.
ReplyDeleteSee praegune varajane täiskasvanuellu sukeldumine hirmutab mind.
Vahel tulevad mulle tugevalt meelde mingi seigad lapsepõlvest. Onni ehitamine, sirelipõõsas pikutamine, Väikese Nõia mängimine, võrkkiiges taeva vaatamine... Nendes tunnetes on mingit turvalisust ja vahel püüan lihtsalt oma mõtetes olla lapsepõlves, seda kasvõi vaid viis minutit ja mingi lapsepõlve turvalisus annab ülejäänud päevaks hea signaali.
DeleteMina sain samas vanuses koolis vastu pead, et kogusin kleepse. Kurjam! Ma pole kunagi millegi üle veel nii uhke olnud, kui vaatasin enda kogutud albumeid. Kui palju hoolt ja armastust sai sinna pandud. Mäletan, et olin veel 13-aastane, kui Barbied olid teemaks. Mul õnneks leidus paar sõbrannat kellega sai veel pikalt koos nukkudega mängida.
ReplyDeleteKahju, et me üksteisest kaugel elame. Mul on kodus üks aasta noorem neiu, kes on viimased viis aastat olnud petshoppide sõltuvuses. :)
Ma olen sinu postitusi lugedes sageli mõelnud, et nii kahju, et teineteisest kaugel elame, sest sinu vaated elule ja see maailm, mida sa blogid jagad, meeldib mulle nii väga. Ehk kord siiski kohtume ja ka meie preilidel õnnestub trehvata? PS. Mina kogun siiani kleepse. Ikka jään poes neid vaatama, ilmselt nõukogude ajast jäänud igatsus, sest neid pold iial liiga palju.
DeleteMul on mu pabernukud siiani alles. Ükskõik kui mitu korda sahtlit koristanud ei oleks ja asju ära visanud, kaust pabernukkudega jääb ikka sahtlipõhja alles.
ReplyDeleteVäga armas. Ma kujutan ette, et pabernukke vaadates meenuvad erinevad mälestused aegadest, mil nendega mängisid.
DeleteElu on liiga tõsine asi, et seda tõsiselt üle elada. Minu meelest on vajalik, et väike mäng ja mängulisus säiliks inimeses elukestvalt.
ReplyDeleteKui nii võtta, siis mängime me kõik millegagi, kes autode, kes riietusega jne, lihtsalt täiskasvanute mänguasjad on teised, kui lapsepõlves olid.
Peamine on elus säilitada killuke mängurõõmsat lapsemeelsust, siis on vahel ka kergem elus ettetulevate raskustega hakkama saada.
Ma arvan, et minus on alati säilinud see lapsepõlve kratt, kes telefoniga lollitas ja ennast kõveraks naeris. Vahel juhtub midagi tõsist ja mul on valida, kas vihastada või naerda ning äkitselt ärkab minus see kratt, kes hakkab hüsteeriliselt naerma. See on ka ainus viis, kuidas ellu jääda.
DeleteKui ma mitu aastat tagasi olin koduõpetaja ühes mitte-eestlaste perekonnas, siis iga kord kui ma nende koju läksin, tuli laps mulle vastu, et tal on uus Petshop! Neid oli nii palju, et silme eest lausa kirju :)
ReplyDeleteEi tea, kas siis mõned 11-aastased peavad Frozenit ka liiga lapsikuks? :)
Kogu see lapsikuse teema on nii ja naa. Frozenit vaadatakse, petshopid on lapsikud. Meil on neid ka nii palju, et võtab silme eest kirjuks. Ja mul on endal ka nüüd juba mõned, igas käekotis on üks. Lisaks tellisime oma 26aastasele sugulasele samuti kingituseks petshopi, sest ta kiindus nendesse, kui Rene neid talle tutvustas. Seega... Võivad täiskasvanud endale lapsikusi lubada :)
DeleteTore, et su tütar oskab nautida lapsepõlve ning elab oma elu õiges järjekorras.
ReplyDeleteArvan sama. Me kõik jõuame tegeleda igasuguste ülesannetega, mis elul meile varuks on. Seega - elagu lapsepõlv!
DeleteLugedes ühe lugeja kommentaari advendikalendri postituse alt, pidin kohe selle teema üles otsima, kus räägid oma tütre kiusamisest.
ReplyDeleteTahaksingi siinkohal öelda, et mina võin julgelt väita, et mängisin kuni 13-14 aastani välja Barbidega. Kuna ma olin niiii, niii suur Barbide fänn, siis vedasin neid neljandas klassis isegi kooli ning mängisin tunni ajal laua all:DD
Teistel siis enam Barbisid koolis kaasas polnud.:P
Olen siiani veel päris lapsemeelne ja ei näe selles küll mingit veidrust. Sellepärast kunstiülikooli stsenograafiat õppima läksingi, et saada lapsepõlve pikenada, sest see on ju ainult tore!
Mehed on nagunii surmani lapsed, miks siis naised ei või olla?!?;)
Samas tunnen su tütrele kaasa, sest lapsed võivad olla väga julmad üksteise suhtes (täiskasvanutest ma ei hakka parem rääkimagi;)). On endalgi koolis igasuguseid asju ette tulnud, kui põhikoolis käisin. Kodune kasvatus annab tunda nende laste puhul, kes teistele haiget teevad (nii füüsiliselt kui ka vaimselt).
Aga see on hea, et oled asjaga kursis. Hullem oleks, kui laps ei räägiks sellest kodus ning koguks endasse.
Meil on lapsega siiani õnneks väga avatud suhe. Kohe, kui midagi on, võib ta oma mure mulle edastada. Tavaliselt töötab messenger ja alati võtan tema kõne vastu. Kui vaja, lähen koosolekult välja. Vahel viskan nalja ja ütlen: "President helistab!" ning astun ruumist välja. Praegu on jäänud narrimist tunduvalt vähemaks ja seda tänu sellele, et olen nende lastega suhelnud. Mõned on meil kodus külas käinud. Ma ei ole kunagi küsinud: "Miks te narrite?" või "Mis toimub!?", vaid rääkinud maast ja ilmast, visanud nalja ja kuulanud neid. See maandab pingeid ja peagi ilmuvad väikeste narrijate seest välja mänguhimulised lapsed. Miks aga heidetakse ette seda, mida nad ka ise teevad ehk mängimist, jääb mulle ikkagi mõistatuseks.
DeleteSee on väga, väga armas ja vajalik, et lapsevanem ja laps saaksid üksteist usaldada. Tore, et teil nii on(:
ReplyDeleteTean väheseid peresid, kus lapsed julgevad vanematega üdini ausad olla ja oma mursid kurta. Mis tegelikult on ju väga tähtis.
Isegi pubekana varjasin kiivalt igasuguseid asju ema eest, et mitte pahandada saada...
Seda olen kuulnud nii mõnegi suust, et kui last on narrotud näiteks koolis, siis hakkab täiskasvanuna samuti teistega üleolevalt käituma. Olen isegi ühe inimese enda suust kuulnud, kuidas väiksena ta kõigile jalgu jäi ja koolis tihti teda pilgati. Nüüd täiskasvanuna pole ta just kõige sõbralikum ja soojem teistega, kes temast "nõrgemad". Kui oleks rääkinud probleemist vanematega/lähedastega, kui koolis käis narrimine, siis ehk praegu poleks ta selline nagu on..
Kuidas kellelegi, aga kooli narrimised on tõsised asjad ja jätavad jälje, kui lahendust ei leita. Kurb!
Pole ise veel lapsevanem, aga harja ajaks ikka väga punaseks, kui keegi julgeks sellise asja pärast nagu mängimine midagi halvasti öelda:D Kummaline ikka küll..
Eks emana on keeruline nende tunnetega esialgu toime tulla. Need on uued tunded, kuhu on segatud ka omaaegseid emotsioone koolist. Kuid kõige tähtsam on see, et laps saaks alati oma probleemi ära rääkida. Mu ema on olnud samasugune, kes soovis, et ma räägiksin oma mured ära, kuid mul oli komme hoida neid pikalt endas. Õnneks on mu laps teistsugune. Ta räägib kohe ja siis saab ka selle emotsiooni kenasti lahti võtta. Kuid hari läheb endal ikka vahel punaseks...
Delete