No dessert for me or How to ruin a dinner?

Some time ago I was invited to a spontaneous garden party that promised to be a lovely gathering, but turned out to be a spectacle that you didn't really want to see. There were more guests than usually, and we were all sitting at one big table on a warm evening. The conversation was going, wine was flowing for those who wanted, and the hosts had put effort into the dishes. It seemed that the night could only get better, until one guest brought up the topic of politics.

Going into the topic of politics is always dangerous in my opinion, especially when you don't know where the other guests stand. What happened was that one gentleman's (if he could be called a gentleman) statement didn't please another gentleman who didn't share his political views. A mild argument started, and soon it turned into a storm. All other guests were exchanging glances and smiling accommodatingly. But those two men were of so completely different opinions that the argument pulled up the sails and headed for the stormy waters. So sat the rest of us, some tried to chip in half jokingly, some guest found solace from their smartphones, and a friend sent me a message to Instadirect that "If you're planning on going someplace else soon, we'd hop on your car."

Talk about politics! We went for the three minute rule. If nothing changes in three minutes and nobody puts out the fire, I'll go. Three minutes passed,I stood up and thanked for the gathering. When I was asked if I wasn't going to stay for the cake, I replied that I really didn't have room for dessert. Three more people left the dinner with us. Well, it wasn't much of a dinner any more. On my way out, I heard that we have mostly sheep in our parliament I was tired and somehow resentful on the way back in the car - a whole beautiful evening was wasted because of two people without manners. It's a written rule that when you're visiting someone, there's no point in bringing up politics and if it happens, you should sense when it's a good time to end the topic. I didn't understand if the beautifully set table and foods made with love didn't fill those gentlemen? It seemed that I was with people who feed on anger and conflict. Anyway, it made me think that each host should have, in addition to a well set table, some smart sentences at hand so that conflicts like that would disappear before they begin. And the most important - I started wondering about what I would do if I'd been in the same situation as a host? Who has similar experiences and how have you solved the situation?

Mõni aeg tagasi olin kutsutud spontaanselt korraldatud aiapeole, mis tõotas tulla igati vahva koosviibimine kuid mis lõppes paljude jaoks katastroofiga. Sel korral oli tavapärasest rahvast rohkem ja soojal õhtul istusime kõik mõnusasti suure laua taga. Jutt jooksis, soovijatele kallati veini juurde ja pererahvas oli roogadega vaeva näinud. Tundus, et õhtu saab minna vaid paremaks, kuniks üks külaline võttis teemaks poliitika.

Poliitika käsitlemine on minu arvates alati ohtlik teeots, sa ei tea, kuhu see rada viib, eriti kui sa pole kursis teiste külaliste vaadete ja seisukohtadega. Mis juhtus oli see, et ühe külalise sõnavõtt ei meeldinud sugugi teisele külalisele, kes ei jaganud tema poliitilisi vaateid. Algas leebe vaidlus, mis tõusis õige pea tormiks. Kõik teised külalised vahetasid omavahel pilke ja naeratasid leplikult. Paraku olid need kaks meest teineteisega nii erineval seisukohal, et vaidlus tõmbas purjed üles ja seilas suure tuulega tülimerele. Nii me siis kõik ülejäänud seal istusime, osad üritasid midagi naljaga pooleks vahele öelda, paar külalist leidsid end kohemaid nutitelefoni lohutavast haardest ja sõbranna saatis mulle Instadirecti küsimuse: "Kui teie plaanite lähiajal edasi minna, tuleksime teie autoga."

Võtsin mängu oma kolme minuti reegli. See tähendab seda, et kui kolme minuti jooksul mitte midagi ei muutu ja keegi sellele tulele vett peale ei tõmba, lahkun. Kolm minutit sai läbi, tõusin püsti ja tänasin koosviibimise eest. Küsimus, kas me tordile ei jää, sai vastuse: desserdi jaoks mul enam tõesti ruumi pole! Koos meiega lahkus õhtusöögilt veel kolm inimest. Või noh, mis õhtusöök see enam oli. Meie lahkudes kuulsin, kuidas meil on valdavalt riigikogus lambad. Ma olin koju sõites väsinud ja kuidagi nördinud - terve ilus õhtu läks kahe ebaviisaka inimese tõttu raisku. Kirjutamata seadus on see, et külas olles pole mõtet poliitikat teemaks võtta ja kui see jutuks tuleb, võiks ära aimata, millal teema kiirelt lõpetada. Ma ei saanudki aru, kas see ilusti kaetud laud ja armastusega tehtud road ei täitnud härraste kõhtu? Tundus, et ma olin sattunud seltskonda inimestega, kes toituvad vihast ja vastasseisust. Mind viis see igatahes mõttele, et igal võõrustajal peaks lisaks hästi kaetud lauale olema varuks mõned targad laused, et sellised vastasseisud teravaks ei läheks. Ja mis põhiline - jäin mõttesse, mida ma ise teeksin, kui võõrustajana sellisesse rolli sattuksin? Kellel on samalaadseid kogemusi ja kuidas olete olukorra lahendanud?

PS. Valisin seda lugu kaunistama kaks lemmikkaadrit legendaarsest esileedist Jacqueline Kennedyst, kes oli kuulus õhtusöökide ja vastuvõttude korraldamise poolest. Tema valdas vestluskunsti peensusteni.