The story of one fur coat

In the end of last year, I decided to start restoring my fur coats. Those who have been reading Stellarium for a while now, know about my passion for vintage. Naturally I have quite a few vintage fur coats in my wardrobe that I have managed to buy with a bit of good luck. However, some of them have got tired over time - some of them need a new lining, and I plan to completely change a few of the coats. As always, one of the fur coats is more special than the others, and I'm going to write a story about restoring it. 

It's a cream tone mink that I have mainly worn to receptions or theater. It was made in Boston, USA, and it's the creation of a well known coat master Mary J. Kakas. Family business Kakas is over 90 years old and I am happy to own one of their creations.

The owner of Tallinna Karusnaha Meistrid (Tallinn Fur Masters) Ilona Abdjullajeva was the one whom I took my coat to for having it restored. Ilona said good things about the coat and said it had been kept at the right temperature, which is about 6 degrees. If a fur coat is kept at a wrong temperature, it turns paper-like and gets easily ripped. Since a lot of fur coats have a stamp with the year it was made, I was very excited about whether I will find out the age of my coat when the lining of that coat was cut open. When Ilona had removed the lining, she read the coat like an open book. Every coat master leaves behind a long letter that can only be read by another master. Ilona said that the coat was made with great care and the seams are perfect, which is not always the case with fur coats from USA. But that mink was sewn perfectly. Also, the highest quality materials have been sued for the coat - cotton and silk. But what remained a secret? The year. It was nowhere to be found.

When the fur coat was taken apart, it had to be washed gently. It takes about two hours to hand wash a fur coat and then it dries for a whole 24 hours. Meanwhile, I picked out a new lining for the coat. A darker turquoise silk lining caught my attention. When I've had suits made, I've always picked a naughtier colour for the blazer, so why should a fur coat be any different? I wanted the original label with "Kakas, Boston, 93 Newbury Street" to stay. I also wanted to have more information about the coat for the future after restoring it. Keeping the next generations in mind, we added another label with the name of the coat master, Tallinn - where the coat was restored, and of course the year. In addition to that, we wrote my first name in the coat. This fur coat costs about 1200 - 1500 euros. This week's Girl Friday shows this coat in full bloom. It was an interesting road to walk for me. I am of the opinion that when you hold things with history, you need to keep and care for them well. So the coat can one day be worn by my daughter, and who knows where her path will take her. My mother wears my grandmother's coats, because she always kept them very well, and not long ago, my mother gave one of them to me. Things that have family history, and go from a mother to daughter and so on, are invaluable in my eyes.

Eelmise aasta lõpus võtsin nõuks, et hakkan vaikselt taastama oma kasukaid. Kes on Stellariumi pikaajalisem lugeja, teab minu kirge vintage`i vastu. Loomulikult on minu garderoobis päris mitu vintage kasukat, mida olen endale läbi hea õnne ostnud. Paraku on mõned ajaga väsinud - osadel vajab kulunud vooder vahetust või paar kasukat plaanin sootuks ümber disainida. Nagu ikka on üks kasukas kõigist teistest erilisem ja just selle taastamisest kirjutan väikese loo. 

Nimelt on tegemist kreemika pärlnaaritsaga, mida olen enamasti kandnud vastuvõttudel või teatris. See kasukas on õmmeldud Ameerikas, Bostonis ja tegemist on tuntud kasukate disaineri Mary J. Kakase loominguga. Perefirma Kakas on üle 90 aasta vana ja mul on hea meel omada nende loomingust üht hindamatut riideeset.

Tallinna Karusnaha Meistrite omanik Ilona Abdjullajeva oli see, kelle juurde viisin kasuka taastamiseks. Ilona kiitis kasuka välimust ja ütles, et seda on hoitud õigel temperatuuril, milleks on ca pluss 6 kraadi. Kui kasukat hoida valel temperatuuril (näiteks liiga kuivas ja sooja), muutub ta justkui paberiks, millele tekivad rebenenud kohad. Kuna paljudel karusnahkadel on tempel, mis aastal kasukas on tehtud, siis selle kasuka voodrit lahti lõigates ootasin suure elevusega, kas saan oma kasuka täpse vanuse teada. Kui Ilona oli kasukalt voodri eemaldanud, luges ta kasukat nagu raamatut. Iga kasukameister jätab endast maha pika kirja, mida oskab lugeda vaid teine kasukameister. Ilona ütles, et seda kasukat on tehtud suure hoolega ja õmblused on täiuslikud, mis pole alati Ameerikast tulnud kasukate käekiri. Kuid see pärlnaarits on õmmeldud perfektselt. Samuti on kasuka juures kasutatud vaid kõige kvaliteetsemaid kangaid - puuvilla ja siidi. Kuid mis jäi saladuseks? Aastaarv. Seda polnud kuskil.

Kui vooder oli eemaldatud, tuli kasukas õrnalt puhtaks pesta. Kasuka käsitsi pesu võtab aega umbes kaks tundi ja seejärel kuivab kasukas terve öö-päeva, vahel enamgi. Vahepeal valisin oma kasukale uue voodri. Minu pilku köitis tumedam türkiisi tooni siidist vooder. Kui olen endale lasknud ülikondi õmmelda, olen jakkidele valinud alati kelmikat tooni voodri, seega miks peaks kasukal olema teine saatus? Soovisin, et kasukale jääks kindlasti algne silt, kuhu on kirjutatud Kakas, Boston, 93 Newbury Street. Samas tahtsin, et pärast kasuka taastamist, oleks tuleviku tarvis selle kohta rohkem infot. Mõeldes järeltulevatele põlvedele, lisasime veel teisegi sildi, kus on kirjas kasukameistri nimi, linn Tallinn, kus kasukas korda tehtid ja loomulikult aastaarv. Lisaks tikiti voodrile minu eesnimi. Selline vintage kasuka hind jääb kasukameistri sõnul 1200-1500 euro vahele, seega tasub selliseid asju hoida, sest ajaga nende hind vaid kasvab. Selle nädala "Girl Friday" pildiseerias näeb kasukat tema täies ja uues hiilguses. 

Minu jaoks oli see põnev ja uus rada, mida läbi jalutada. Ma olen seda meelt, et kui sinu käes on ajalooga asjad, tuleb neid hästi hoida ja hooldada. Nii jõuab seesama kasukas kord minu tütre selga ja kes teab, kuhu tema teed edasi viivad. Näiteks minu ema kannab minu vanaema kasukaid, sest viimane hoidis neid alati väga hästi ja hiljuti kinkis ema mullegi ühe. Asjad, millel on oma perekonnalugu ja mis lähevad emalt tütrele ja sealt edasi, on minu silmis hindamatud. Kas teil on edaspidigi huvi selliseid postitusi lugeda? Võtan peagi jalad selga ja suundun taas üht vintage kostüümi ümber tegema.