In vino veritas?

In the beginning of summer, I decided to give up alcohol. A little question popped into my head: since I drink alcohol very rarely, why drink it at all? The family where I grew up, has a distant relationship with alcohol. My only memories were garden parties where guests were welcomed with champagne, and well, egg liqueur. Cough. We went to East Germany each summer and my parents brought one or two bottles along that were occasionally offered to guests. Egg liqueur always gave me shivers as a child, and I still haven't tasted it... That's all I remember about alcohol.

Unfortunately it came to me as a big surprise that when I said I didn't want alcohol at some event or visiting someone, it always triggered a lively discussion. For example, when I was at an event recently where I calmly sipped water, an acquaintance of mine suddenly asked if I was by car that nice. I didn't understand a thing until it appeared that I was the only one at our table drinking water. I explained that I don't drink alcohol. And it created so many questions! Why? Am I detoxing? When is the "dry" era going to end? Another time I was with friends whom I hadn't seen for a while, and I skipped the welcome champagne. Another friend caringly gave me a glass and I said I didn't drink alcohol. To which they said "Look how life has turned around." Like what? Again, a round of questions and answers which finally put me in a really silly situation. It shouldn't be a topic at all why someone doesn't drink. All the more so since I really don't have an earlier fame for crawling home from parties. At the same time it seems to me based on those discussions that it's rather normal for some ladies to exit the party in a mood a bit too jolly, or on all fours. Happens. I started thinking that perhaps we've become more accustomed to it?

When I was telling those stories to my husband he thought that the sentence "I don't drink alcohol" sounds awful and it could make others feel like you think you're better than them. It's possible that my husband is right. 

So I decided to go for the white lies on a few nights. "I'm on antibiotics" sounds really good. Nobody asks anything further. So a course of antibiotics is holy. "I'm in the middle of healing a tooth," works less, because an acquaintance said that straight vodka doesn't do anything in that case. But since I don't drink vodka, that case was closed. The sparky sentence "I'm with my push scooter tonight," works surprisingly well and usually induces laughter, equally effective is saying that you're with a bike. The worst-sounding excuse is "I'm teetotal." It gives me the shivers and I haven't used it. It's possible that the Estonian word for 'teetotaller' (i.e. 'karsklane') sounds awful? But it's still surprising that honesty and the sentence "I don't drink alcohol" get the most attention. 

So I decided to share my experience. I personally think that there are very few people who benefit from alcohol, and nevertheless I miss a glass of red wine when eating lamb. At the same time I occasionally battle headaches and insomnia and I felt that giving up the stronger stuff could do good to me. I have had a hangover twice in my life and I really thought it was awful. The whole day was wasted. What are your experiences? Does someone have a good explanation to why "I don't drink" triggers so many questions? I'm also grateful for sly little lies to avoid an avalanche of questions in social situations :)

FOTO: Mark Raidpere / Oma Maitse

Suve alguses otsustasin alkoholist täielikult loobuda. Mul tekkis küsimus: "Kui ma tarbin alkoholi väga harva, siis miks üldse?" Perekond, kus mina kasvasin, on alkoholist olnud väga kaugel. Minu ainsad mälestused olid aiapeod, kus külalisi tervitati šampanjaga ja no loomulikult munaliköör ... Khm... Kes seda saaks unustada? Me käisime igal suvel Ida-Saksamaal, kust minu vanemad ostsid kaasa ühe või kaks pudelit munalikööri, mida siis aegajalt ülipidulikult külalistele pakuti. Rohkem mul lapsepõlvest alkoholiga midagi ei seostugi ...

Ma pole näinud oma vanemaid nädalavahetuse algust veiniga tähistamas. Ja pole ise siidriga reedet õhtut tervitanud. Seega tundus ühel hetkel igati loogiline alkoholist loobuda. Kuid see otsus sigitab siiani ümberkaudsetes ohtralt küsimärke. Nimelt tuli mulle suure üllatusena, et kui hakkasin külas või seltskonnaüritustel ütlema, et ma ei soovi alkoholi, tekitas see iga kord elava arutelu. Näiteks hiljuti olin peol, kus jõin rahulikult vett ja äkitselt küsis mu kolleeg: "Oled autoga?" Ma ei saanud millestki aru, kuniks ilmnes, et mina jõin ainukesena meie laudkonnas vett. Selgitasin siis, et ma ei joo alkoholi. Ja see tekitas veel rohkem küsimusi. Miks? Kas mul on detox? Millal mul kuiv periood läbi saab? Teisel korral olin koos sõpradega, keda polnud ammu näinud ja jätsin tervitusšampanja vahele. Üks sõber andis mulle siiski hoolitsevalt klaasi ja lõpuks ma siis piuksusin: "Ma ei tarbi enam alkoholi!" Tema kostis seepeale üllatunult: "Veider, kuidas elu muutub." Viimne piisk minu karikasse oli kinoõhtu tuttavate pool, kus mina taas alkoholist keeldusin, mille peale küsiti: "Oo... Mitmes nädal?" Vastasin, et juba kolmas või neljas. Pärast mõningast segadust sain aru, et arvati, et olen rase ... Mina omakorda arvasin, et minult päritakse, kaua ma pole klaasikest kanget tõstnud. 

Minu meelest ei peaks see üldse teema olema, miks keegi ei joo. Seda enam, et ma tõesti ei oma varasemat kuulsust lahkuda pidudelt roomates. Ma pole iial olnud viinanina, siidrisääsk või keegi, kes võõrustaja veinivarud ühe õhtuga hävitab. Ja ometi näib mulle nende vestluste jooksul, et pigem on tavapärane nähtus see, kui naised lahkuvad peolt liiga rõõmsas meeleolus ... või pigem käpakil. Umbes nii, et ikka ju juhtub. Kellel siis ei juhtuks? Kas see on meil tavapärasem, kui inimene, kes alkoholist keeldub? Kui ma ise näen kedagi liiga ülemeelikult veini rüüpamas, ei lähe ma ju küsima: "Vabandage, ma küll ei loe teie klaase, kuid see on teil juba viies. Miks te joote?"

Rääkisin sellest oma abikaasale ja ta arvas, et lause: "Ma ei tarbi alkoholi" kõlab üsna kohutavalt ning võib tekitada tunde, et soovid end teistest justkui paremaks pidada. Võimalik, et mu abikaasal on õigus (nagu tavaliselt ...). Seega otsustasin paaril õhtul võtta kasutusele valged valed. Nüüd tean, et väga hästi töötab lause: "Ma võtan parasjagu antibiootikume!" Mitte keegi ei küsi rohkem mitte kui midagi. Seega on antibiootikumikuur püha. Vähem töötab lause: "Mul on hambaravi pooleli", sest mu sõbranna kostis seepeale: "Pole lugu. Puhas viin ei tee sulle midagi!" Kuna ma viina ei joo, oli jutul lõpp. Üllatavalt hästi töötab särtsakas vabandus: "Ma olen tõukerattaga.", mis toob esile naerupahvaku ja sama efektiivselt kõlab selgitus: "Ma olen ju jalgrattaga!". Kõige jubedam on vastus: "Ma olen karsklane!" See ajab mulle endale judinad peale ja seda ei kavatse ma iial öelda. Sõna "karsklane" on lihtsalt õ-u-d-n-e. Seda enam, et ma pole otsustanud, et olen elu lõpuni karsklane... 

Kuid ikkagi on hämmastav, et kõige rohkem tähelepanu saab ausus. See teema jäi mind terve suve vältel kummitama ja lõpuks otsustasin seda blogis jagada. Ma isiklikult arvan, et leidub väga vähe inimesi, kellele alkohol hästi mõjuks ja ometi tunnen just lambapraadi süües ühest klaasist punasest veinist puudust. Samas võitlen ma aegajalt peavalude ja unetusega ning minu kindel otsus oli, et kangemale kraamile "ei" ütlemine tuleb vaid kasuks. Päris kindlasti on alkoholist loobumine kingitus näonahale ja annab juurde värskeid hommikuid. Mul on elus kaks korda olnud pohmell ja ma reaalselt mõtlesin, et see on minu surm! Ma pole iial selliseid ennast haletsevaid mõtteid oma peas veeretanud ja tagatippu läks terve päev raisku. 

Kas keegi minu nutikatest lugejatest pakub välja häid selgitusi, miks "Ma ei joo" tekitab nii palju küsimusi? Kuidas teie suhtute, kui sõber keeldub alkoholist? Ühtlasti olen tänulik iga kelmika valge vale eest, et seltskonnas küsimuste rahest loobuda.