Maaja Kallast. Tõelise daami lahkumine.

Enam kunagi ei kõla minu telefonist soe ja sõbralik hääl: "Tere, proua Stella. Maaja Kallast siin..." Viimased neli aastat oli mul au tunda etiketiõpetaja Maaja Kallastit, kes suri 9. märtsil Keskhaiglas. Läinud nädal oli minu jaoks vaikne, mil sirvisin ikka ja jälle vanu märkmikke, kuhu olin läbi aegade kirjutanud Maaja soovitusi ja nõuandeid. 

Nende nelja aasta jooksul sai minust hingelt rikkam ja igati enesekindlam inimene - seda kõike tänu Maaja Kallasti sõbralikele soovitustele ja läbi naeru öeldud noomitustele. Kuigi olime telefonitsi sageli ühenduses, saime Maajaga esmakordselt kokku alles kaks aastat pärast telefonivestluseid. See oli aastal 2012. Oli jahedavõitu augustipäev ja istusime Tallinnas hotell Savoy välikohvikus. Mäletan, et olin kommete kuningannaga kohtumise eel kodus nii närvis, et vahetasin mitu korda riideid. Lõpuks otsustasin Chaneli stiilis kostüümi kasuks ja sain Maajalt hea valiku eest kiita.

Pärast kohtumist jätkus meie telefonisõprus Maaja lubadusega: "Te võite mulle helistada õhtul kuni kella üheteistkümneni!" Nauditavaks telefonivestluseks võtsin alati lähedusse teetassi, sest meie kõned kestsid hubase tunnikese. Maajat huvitasid alati ilu-uudised, ta armastas rääkida parfüümidest, stiilist ja moest. Ta küsis tihti: "Mida uut on moes vahepeal juhtunud?" ja üheks viimaseks jäänud telefonikõnes mainis: "Kas te teate, et Hermes lõhnad on nüüd Tallinna Kaubamajas müügil. Teate, seal oli üks parfüüm, mis meenutab mulle minu noorusaega ..." 

Mis on luksus?

Mäletan ka Maaja definitsiooni luksusest: "Mõned arvavad, et oma maja ja aed on luksus. Kuid luksus algab väikestest asjadest. Näiteks sellest kätekreemist. Te istute oma peeglilaua taga, avate selle kätekreemi ja vot see ... Vot see on luksus!" iseloomustas ta Delfi Iluklubis osaledes Kenzo kätekreemi. Ta lisas: "Lubage ka minul olla üks kord elus seksikas. Millest algab seks? Ikka eelmängust. Ka kätekreemil võib olla eelmäng. See tähendab ilusat pakendit ja mõnu selle purgi avamisest." 

Kommentaatorid kui meelelahutus

Maaja ei olnud kõigest sõnades, vaid ka tegudes eeskujuks. Kui esialgu lasi ta end netikommentaatorite pärast heidutada, siis mõne aja möödudes tõestas, et võib ka teisiti. Tema jaoks oli kommentaarium omamoodi meelelahutus. Kui Delfis oli ilmunud mõni intervjuu, lasi ta pärast seda kõik kommentaarid välja printida, võttis seejärel telefonikõne ja kõkutas kommentaatorite üle naerda, öeldes: "Matsid jäävad matsideks. Kui mina oleksin nii õel kui kommentaatorid, oleksin ammu surnud!"  

Veerevad pudelid

Maaja Kallasti puhul jääb mulle alatiseks meelde tema nakkav tüdrukulik naer. Ta oli hea jutuvestja, kes pajatas maailma kõige lõbusamaid lugusid oma reisidest Prantsusmaale, kus ta tutvustas Eesti vapratele ja ilusatele veinikultuuri: "Mina pidasin pika loengu veinidest, millal ja mida juua. Aga Prantsusmaal on veinid ju odavad ja mis sellest reisist sai? Kui mina neile tuuri tegin, siis inimesed ei kuulanud, sest enamik olid veinist uimas. Sõitsime Prantsusmaal ringi ja lõpuks ma enam ei rääkinud, sest mida sa purjus inimestele ikka jutustad. Ja siis kõlas äkki bussi tagaotsast kellegi laul: "Miks nii vaikseks jäi?" Ma ütlesin, et te olete nii palju veini joonud, et aurud jõuavad bussi ette ja jään juba sellest purju. Ja kui buss mäest alla sõitis, siis veeresid nende tühjad pudelid kõik bussi etteotsa..."

Daam oskab kõike!

Ükskõik millise mure või küsimusega ma Maajale helistasin, alati oli tal vastus olemas. Kust leida Tallinnast parimat kangast kostüümi jaoks? Kuidas õpetada tütreke lugema? Mis on parim viis puhastada hõbedat? Enamgi veel. Tal oli imetabane viis teha märkuseid. Kord rääkisin talle, kui mugavad on ihuvärvi võrksukad. Telefonis kestis mõnda aega kandev paus. Maaja ei vastanud midagi. Kuid nädalapäevad hiljem tulid võrksukad Maaja algatusel teemaks: "Daam võrksukki ei kanna! See on odav." Maaja alustas tihti lauseid sõnaga "daam". Kord jutustasin Maajale meeleoluka seiga, kuidas sattusin kentsakasse olukorda, sest mu tuttav ei suutnud uskuda, et oskan ise pirukaid küpsetada. Proua Kallast haaras sellest teemast kirglikult kinni: "Kui te teaksite, kui palju olen mina pidanud seisma silmitsi sääraste eksiarvamustega! Elu aeg on arvatud, et ma ei oska ise süüa teha. Proua Stella. Daam oskab kõike!"

"Parem on midagi teha, kui mitte midagi teha."

Alles see oli, kui Maaja soovitas mul emalikult enne presidendivastuvõtule minekut kõht korralikult täis süüa. "Ärge mitte mingil juhul sinna tühja kõhuga minge! Suupisted pole kõhutäiteks! Need on maitsmiseks!" Leppisime kokku, et jagame presidendivastuvõtu muljeid järgmises telefonikõnes. Selleks ajaks oli Maaja läinud juba Keskhaiglasse taastusravile. Viimased kaks telefonikõne pidasime temaga siis, kui ta oli haiglas. Maajat rõõmustas, et tema Kroonikale antud intervjuu 10 reeglit, kuidas vabariigi aastapäeval vastuvõtule minna, oli saanud sõpradelt ja õpilastest head vastukaja. Ta arutles, milline võiks olla järgmine teema, millest me võiks ühise loo teha. "Parem on midagi teha, kui mitte midagi teha," olid tema viimased sõnad.    

... kuni surmalaupäevani ...

Ma ei taha, et minu mälestusi jääks lõpetama liiga kurb noot, sest Maaja rõõmsameelsus ja naer on just need, mis jäävad alati minuga. Tema huumor oli mõõtmatu ja ta flirtis oma naljades tihti surmaga. Kord saatsime koostöös Christian Dioriga Maajale parfüümi "Poison". Saanud lõhna kätte, teatas ta naerdes: "Proua Stella. See on nii kange parfüüm, et seda lõhna tunneb veel ka hauast!" Teinekord sai proua Kallast testimiseks terve koti kätekreeme ja pärast pärast paki avamist teatas ta: "No jumal! Neid kreeme jätkub nüüd küll kuni surmalaupäevani!"

Need olid mõned valitud lood minu sõprusest legendaarse etiketiõpetajaga. Sellesse maailma, kus mina elan, jäi pärast Maaja lahkumist suur tühimik. Tema nõuanded ja teadmised, mida ta läbi oma raamatute ja meedia inimestele jagas, muutsid maailma palju paremaks paigaks. Maaja Kallast elas ja suri hoolides. 

FOTO: Tiit Blaat