EV 96.sünnipäev. Kleit & meik. Ning deit presidendiga

See võis olla umbes kolm aastat tagasi, kui minu tütar Rene elutoast hüüdis: "Emme-issi! Tulge kähku siia!" Jooksime teisest toast tulistjalu kohale ja laps teatas tähtsalt: "President on televiisoris." 

Pole kahtlust, et Rene on meie peres Toomas Hendrik Ilvese kõige suurem fänn, sest sama stsenaarium kordub tänini, kui president televisioonis räägib. Ma ise kahtlustan, et olulist rolli võib siin mängida Andrus Kivirähi jutustus "President ja kinnas", mida omal ajal päris sageli unejutuks lugesin. Seega võid kujutada ette Rene elevust, kui kodus rääkisin, et lähen ajakirja Kroonika jaoks presidendi vastuvõttu kajastama. Tütar tahtis kohe teada, kas ma vestlen ka presidendiga.  

 Kuna ma polnud Eesti Vabariigi 96.sünnipäeval külaline, vaid tegin oma igapäevast tööd, otsustasin alguses, et must ülikond oleks kõige mugavam. Seejärel kuulsin kolleegilt lugu naisfotograafist, kes läks paar aastat tagasi presidendiballile pükstega ja ta suunati sujuvalt linna peale poodlema, et endale viimasel minutil pikk seelik leida. Otsustasin seepeale, et presidendivastuvõtt on tegelikult lausa oivaline ja AMETLIK võimalus lasta endale õmmelda maani kleit. Üks on selge - abikaasalt etteheitvaid kommentaare uue kleidi soetamise puhul pole oodata ... Eksisin. "Uus maani kleit? Mis mõttes? Millal sa neid teisi kannad, mis kapis seisavad?" 

Minu soov oli tumesinine lihtsa lõikega kleit. Tõsi. Mina võisin ju sinisest kleidist unistada, kuid Tallinna kangapoed naersid minu soovi kollektiivselt välja. Sobivat sinist riiet polnud. Ausalt öeldes hakkas kangapoodides sõelumine mind kergelt pahandama - kui sa jalutad niisama nendest läbi, nagu minuga sageli juhtub, on pea võimatu sealt millegi vaimustavaga mitte väljuda. Kui lähed kindlat asja otsima, siis seda sa ei leia. Värv tuli ümber mängida ja otsustasin kollase ning musta koosluse kasuks. Täiuslikud kangad leidsin Tallinnas asuvast poekesest Saana. Kleidi disainisin ise ja tulemus on sinu ees! 

Võtsin kaasa ka kerge jaki, kuhu on tikitud nii kollaseid kui rohelisi toone. Ehetest valisin välja Pi-Ret Jewelry luksusliku kollektsiooni "Moon Mood" kõrvarõngad "Amelii On The Moon". Mulle meeldib jätkuvalt, kui pross on asetatud vöökohale ja sel korral võtsin oma kogust Jacqueline Kennedy prossi replica, mida ma pole kuigi sageli kandnud. Ma ei tahtnud palju ehteid ja käele kinnitasin tagasihoidliku Bulgari kullast käevõru.

Sel korral tegi mulle meigi jumestaja Kristi Petolai. Kuna vastuvõtt toimus Pärnus, siis korrastasin kohale jõudes meigipõhja ise, kuid tähelepanu väärib kahtlemata Kristi silmameik, millega jäin väga rahule. Läinud aasta jõulude ajal tegin endale ise ühe kingituse ja ostsin Christian Diori jõulukollektsiooni kuldse ja hõbedase lauvärvi komplekti. Mulle meeldis üle kõige Diori kuldne koprus, mida on lausa lust kotist välja võtta ja käes hoida. Silmameigi tegemisel läksid loosi Bourjois must lauvärv, Diori kuldne toon ja Dr. Hauschka kõige uuem kevadine lauvärvide duo No 8. Juba aastajagu on minu arvates üks parimaid ripsmetušše Max Factori False Lash Effect, mis ei vedanud mind alt ka siis, kui me kõik tõusime pressiruumis püsti, et kuulata Eesti hümni ja ... loomulikult tuli mul pisar silma. 

Meigipõhja tegin Maybelline`i SupersStay Better Skin jumestuskreemiga, mida soovitan soojalt kõigile, kes otsivat uut, katvat ja head puuderkreemi - see täidab ka kõige nõudlikuma naise soovid. Kui tahta täiuslikku matti jumet, siis tuleb mulle alati abiks Adeni kompaktpuuder - see on minu hindamatu abimees. Õige pisut kasutasin Clarinsi päikesepuudrit ja põskedele andis tooni Dr. Hauschka uus põsepuna, kust leiab nii mati kui ka särava osa. Huulepulkadest valisin välja oma suure lemmiku - Dr. Hauschka No 16 fuksiavärvi tooni. Küüntele kandsin OPI San Francisco kollektsiooni laki "Muir Muir On The Wall" - see halogeenlakk on ootamatu ja samas väärikas värv. Lõpuks jäi veel üle valida endale lõhn - kui käin üritusi kajastamas, kus palju inimesi, eelistan alati midagi kerget - Boucheroni Place Vendomi tualettvesi oli minu valik. Soengu tegi Fashion Hairi juuksur Maarika Heering, kellele võlgnen igavese tänu tema soojuse ja hoolivuse eest, mis kiirgab temast igakord, kui väsinult juuskuritooli kukun. 

Intervjuusid oli mul võimalus teha kolm tundi ja kõik külalised vestlesid meelsasti. Noh. Mitte päris kõik. Tütre kurvastuseks ma president Ilvesega ei rääkinud - tundub, et me mõlemad olime sel õhtul tööga liiga hõivatud ... 

Küll aga trehvasin meie eelmist presidenti Arnold Rüütlit. Ta oli parasjagu oma abikaasaga lõpetanud suupistete söömise ja mõtlesin, et ehk on see legendaarne paar nõus Kroonikale jagama muljeid aastapäeva kontserdist. Astusin juurde ja ütlesin: "Lubage ennast esitleda - minu nimi on Stella K. Wadowsky ja olen ajakirjast Kroonika." Härra Rüütel naeratas, proua Rüütel ei naeratanud. "Me ei suhtle Kroonikaga," vastas proua Rüütel. "Kas tõesti?" imestasin naeratades. "Me ei suhtle kollase ajakirjandusega," teatas proua Rüütel resoluutselt. Kuna president Rüütel ikka veel naeratas, tegin viimase, lausa naeruväärse katse ja pöördusin tema poole: "President Rüütel. Kuidas on lood teiega? Kas teie kommenteeriksite aastapäevakontserti?" Härra Rüütel vaatas mind sooja pilguga (ma saan täitsa aru, miks mu vanaema talle korduvalt oma hääle andis) ja teatas: "Khm... Ma olen rohkem tegudeinimene ja räägin vähe."