Jalutasin ühel varahommikul Tallinna Keskturult läbi ja mis mulle vastu vaatas? See imeline naaritsamüts. Hämmastav, kui paljud pildid, mida olen lapsepõlves näinud, on mind saatnud ja inspireerinud hilisemates valikutes. Kord hakkas mulle silma lummav kaader Audrey Hepburnist, kes kandis täiuslikke naaritsamütsi ning see foto meenus mulle kohe, kui turul seda mütsi nägin.
Müüja küsis naaritsamütsi eest viis eurot, mina omakorda, et kas nelja eest ei saa. Proua seepeale: "Nalja teete?" Mina vastu, et ei tee, turul ju kaubeldakse. Müüja ühmas, et viis eurot ja ei sentigi vähem. Noh. Ma vähemalt proovisin. Kui ma sellega hiljem uhkelt koju purjetasin, hüüdis tütar, et mul on peas kaanelirull ... Nagu sa kindlasti tead, on mul kombeks oma asjadele nimed panna. Selle vahva keeruga naaritsamütsi ristisin kohemaid Kaneelirulliks.
Loomakaitsejate pahameeleks olen mina just see, kes armastab karusnahka. Arvatavasti on minu karusnaha lembuses "süüdi" minu ema, kes on end elu aeg mähkinud maani kasukatesse. Mäletan oma lapsepõlves üht detsembrikuud, kui isa oli välismaalt tellinud emale kasuka, kuid see ei jõudnud jõuludeks kohale. Isa tegi siis emale jõululaupäeval lohutuskingituse ja ema ootas siis iga päev, millal pakk kohale jõuab. Jaanuaris jõudiski pärale kauaoodatud kasukas, millega ema polnud rahul, sest see oli liiga raske ja isa saatis selle pakiga tagasi ... Mul on ähmaselt meeles, et seejärel telliti uus, mis saabus kohale aprillis ja kasukas jäi kappi uut talve ootama.
Seoses kasukatega on mul ka üks lõbus mälestus. Aastaid tagasi, kui käisin sageli Londonis, viis mu sõbranna mind ühe maaletooja juurde. Sõitsime lõputu tee metrooga kuhugi pärapõrgusse, kuid kohale jõudes avanes paradiis ja ostsin endale musta kasuka. Varem olin kandnud suvalist jopet ja erinevatesse Londoni poekestesse sisenenedes ei teinud müüjad minust suurt välja. Kui ma hiljem kasukas seljas putiikides riideid uudistasin, leidsin enda ümber sagimas vähemalt kaks abivalmis müüjat. Ma ei mõistnud, millest selline tähelepanu. Lõpuks sain aru, et kõiges oli süüdi just see uus kasukas, mille mina olin maaletoojalt naeruväärse summa eest soetanud. Oma hilisemas elus olen kasukaid leidnud second-hand poodidest, neid kohendanud ja rõõmuga kandnud. Kui kasukat hästi hoida ja hooldada, on ta peaaegu eluaegne investeering.
Lisan siia selle minu jaoks kuulsa kaadri Audrey Hepburni naaritsamütsist. Kuigi see pole talvel eriti praktiline, otsin endale jätkuvalt taaskasutusest just selleise lõikega mütsi. Milline on sinu suhe karusnahkadesse? Kas taaskasutusest ostetud karusnahk on patt? Mida arvad sina?