Kolm kaadrit: Pühad ja topeltrõõm

 Jõululaupäeval käisin perega oma vanematel külas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et oskan hästi süüa teha, kipub see mõte minu peakesest lahkuma  kohe, kui mu kuldsete kätega vend Ati kööki astub. Tänavu jõulude ajal tegi Ati maitsva seaprae ja mina ... koorisin kartuleid. Keegi peab ju ka seda tegema. 

Minu tütar Rene ootas jõululauas peamiselt, millal jõuluvana kingid toob ning uuris enne jõuluvana tulekut vanaemalt-vanaisalt, et ega nad juhuslikult ei tea, kas ta saab praktilise kingi või ikka Monster High Barbie ... Väljend "praktiline kingitus" pärineb ilmselt minult, sest jõulukinke tehes üritasin sel aastal säilitada praktilist meelt. Näiteks emale, kes sai minult sünnipäevaks punase käekoti, kinkisin jõulude puhul punased nahkkindad. Isa sai sussid ja tema meelehärmiks unustasin kogemata koju kommikarbi, mida ta elukutselise maiasmokana ilmselt jõuluvanalt kõige enam ootas ... Noh. Ta sai selle eile kätte. Kinke lunastades naerutab isa meid alati pööraselt koomiliste jõululuuletustega ja loeb neid vahel ka meie eest. Ma ise olen täielik puupea, kes ei ole saanud mitte ühtegi luuletust mitte kunagi korralikult pähe, seda enam rõõmustas mind mu tütar, kes küll minusse pole ja mõned vahvad salmid esitas ning loodetud Monster High Barbie lunastas.

Minu suurim (jõulu)soov tütre kasvatamisel on see, et temast ei tuleks tüütut vingurit, kes iga asja pärast hädaldaks. Pole midagi hullemat kui hädaldav naine. Kuna valgeid jõule ei tulnud ja mulle tundus, et kõik lehepealkirjad ja prouad turul ainult sellest rääkisid (loe: vinglesid), tegin kodustele ettepaneku riietuda pühade puhul suviselt ja võtta väljas kallavat vihma kui suurt seiklust. Mulle tundus, et see töötas ja mina panin selga oma lemmikuima suvekleidi. Rene tõi välja torbikud, mida viimati tema sünnipäeval peas kandsime ja lõbu oli laialt.

 Minu ema oskab üllatada, kinkides mulle täiesti ootamatult kõrvarõngad, mida ta oli mind sünnitades kandnud. Täiesti sürreaalne. Aga kui keegi on võimeline ka sünnitusel kõrvarõngaid kandma, siis on see just minu ema. "Kullake, need on hõbedast ja käivad kõrva küljes kruviga, väga mugav sünnitusel kanda. Tahtsin need nüüd sulle kinkida," lausus ema mulle karbikest ulatades. Mu ema oleks nagu filmist.

Kass Kiskja käitus pühade ajal ootuspäraselt ja üritas meie kuuske mitu korda vallutada. See pole esimene, teine ega kolmas aasta, kui me tuleme koju ja kuusk on toas peaaegu pikali ning Kiskja vaatab meid oma suurte silmadega justkui küsides: "Mis on pildil valesti?" ja Rene hüüab: "Oi, kui nunnu! Kiska ajas jälle kuuse ümber!"

Jõululaupäevale järgnenud pühad ämma juures möödusid sarnaselt eelmistele aastatele - esmalt pakkus ta meile seapraadi, seejärel teatas, et kohe saab valmis küülik ja ahjus ootab järge täidetud part. Seega käisime vahepeal jalutamas ja hiljem küülikut mekkides valmistas mulle tuska minu tütar, kes soovis kartuli ja hapukapsa kõrvale hoopis viinereid ... "Ma ei söö jänkut! Mitte mingil juhul!" sõnas ta viinreid vitsutades. Minu pahameel aga haihtus täielikult, kui ta otsustas tordi asemel maiustada mustikatega, mis vanaema külmikust välja tõi.

Üks, mis mind pühade ja sünnipäevade ajal ei väsi üllatamast, on kingituste hulk, millega vanavanemad on võimelised oma lapselast üllatama (loe: üle kallama, võid ka lugeda: koormama). Kõike on lihtsalt liiga palju ja laps ei suuda lõpuks millestki erilist rõõmu tunda. Õigemini tunneb ta rõõmu ühest asjast ja teised on siis kuude viisi ootel ... Mäletan, et läinud aastal unustas Rene vanaemalt saadud põhjatu kingikoti meie elutuppa diivani alla ja leidis selle kuu aja möödudes üles. Kuigi ta oli kingitused jõulude ajal kõik avanud, polnud tal kuu aega hiljem isegi meeles, et ta oli neid kunagi varem näinud. Rääkisin sellest nii emale kui ka ämmale ja mõlemad nentisid: "No näed kui tore - topeltrõõm!" Ma tean, vanavanemad kipuvad oma lapselapsi liialt hellitama ja mul ei jää muud üle, kui seda kõike hämmeldusega pealt vaadata.

Mulle endale valmistas suurt rõõmu, kui mu abikaasa teatas detsembri alguses, et tellis mulle kaks raamatut, mida ma olevat juba eelmisel aastal jõuluks soovinud saada. "Ega sa ise neid vahepeal salaja ei tellinud?" küsis ta kahtlustavalt. Vastasin, et ei tellinud ja jäin elevusega ootele. Täna õngitsesin esimese raamatu postkastist välja ka kui hästi läheb, saan enne uut aastat ka teise kätte. No näed. Topeltrõõm.