Minu vanaema Hilda kandis kübaraid. Minu ema Eha kannab kübaraid. Ja mina kannan kübaraid. Kõige ilusama komplimendi sain äsja oma emalt, kes kinkis mulle koos karbiga ühe vanaema punase sulega kübara. Minu jaoks hästi ja hellalt hoitud aare.
Mul on kuskil kümmekond sügis-talvist kübarat ja olen neile kõigile lubanud, et võtan nad jahedamal ajal taas välja ning näitan neile sügise suurepäraseid värve. Käisin eile Foorumi poodides parimaid palasid välja valimas ja otsustasin selle päeva enda jaoks pidulikumaks teha - ikka kübara ja luksuslike Pi-Reti kõrvarõngastega. Küüned lakkisin ka punaseks OPI imelise San Francisco kollektsiooni "Embarca-Dare Ya" lakiga.
 |
| FOTOD: Meisi Volt |
Lubasin kunagi teha oma jaburaimatest kübaratest eraldi postituse ja kui mu elus saab kiirem aeg mööda, on mul varsti pildistamiste jaoks rohkem võimalusi. Unistan väga, et jõuaksin sel sügisel veel Viljandisse, saaksin seal perega jalutada, sugulaste juures pannkooke süüa ja aja maha võtta. Ma olen seoses Stellarium Boxiga saanud just Viljandi lugejatelt eriti armsaid kirju ja luban lähiajal nendele vastata! Aitäh kõigile, kes on võtnud aega ja mulle kirjutanud. Kui ma kohe ei ole jõudnud vastata, siis teen seda siiski õige pea!
Neile, kes armastavad kübaraid, meeldib kindlasti minu Girl Friday postitus, mis viib sind aastasse 1943. Postituse ja pildid leiad SIIT. Ilusat nädala algust!
Jään huviga kübarate postitust ootama! See vanaema sulgedega peakate on eriti vinge. Nii tore, et teil peres niimoodi põlvest-põlve just kübaraid edasi pärandatakse, kujutan ette, et Su tütar on juba nii mõnelegi Sinu kübarakarbile silma peale pannud. :))
ReplyDeleteJah, mu tütar on juba pilgu peale visanud selle kübara punasele sulele. Ta nimelt leidis, et kui see kübaralt eemaldada, saaks edukalt indiaanlast mängida... Kübar rändas koos karbiga seepeale kapi otsa.
Delete