Kommipäev Karaja kosmeetikaga

Meie perel on laupäeviti kommipäev. See näeb välja umbes nii, et pärast lõunasööki panen ma kausi kommidega lauale ja 15 minutit hiljem pole enam midagi alles. Või alles on need kommid, mis kõige vähem maitsesid. Õhtuks on loomulikult ka need kadunud. 

Mina tegin täna endale omalaadse kommipäeva - testisin Karaja tooteid. Kui mu tuttav kuulis, et ma plaanin minna laiale teele ja oma ilublogi luua, soovitas ta mul kindasti kirjutada Karaja kosmeetikast. Ta kiitis: "Kui kasutama hakkad, siis kasutama jääd!"  Nii suured sõnad teevad mind tavaliselt ettevaatlikuks. Seekord asjata.

Niisiis uitasin ma ringi Tallinnas Ilu Templi ilusalongis (Kotzebue 9), kus toodete värvikirevus toob otsivale hingele rahu. Kuid lisaks värvikirevusele (nagu kommipoes), leidub seal ka tooteid, millest ma varem polnud kuulnud.

Esiteks nende iGloss huuleläige, mis toob esile kandja huulepigmendi. Igaühel on see oma tooni. Mulle tundub, et see 10 eurot maksev iGloss sobib kergema külmaga ka hügieenilise huulepulga püha kohust täitma. Kui huultele kontuur joonistada, on iGloss aga huulepulga eest. Ta on huultel kerge ja mõnus.

Pärast lõunaoodet, mil ma pistsin nahka suure piruka ja veel võimsama tordiviilu, jäid huuled ikka õrnalt heleroosakaks. Lühidalt - toon jääb huulele ka pärast sööki. Pildistasin iGlossi ihaldusväärse tuubi üles.

Proovisin ka nende matistavat puuderkreemi Photo Finish, mis on esmaklassiline. Tuleb arvestada, et ta jääb nahal pisut tumedam, kui on pudelis. Katab hästi ja on mugavalt matt. Maksab see 30 eurot.

 Googeldasin Karajat ja leidsin, et paljud ilublogijad maailmas kiidavad nende tooteid. Mind isiklikult huvitab Karaja sünnilugu, kuid sellest ma konkreetset artiklit ei leidnud. Kui leian, kirjutan nendest teilegi.

Kahjuks pole Karaja kosmeetikat veel müügil ei Tallinna Kaubamajas, I.L.U-s ega ka Stockmannis. Usun, et Karaja saaks noorte eksperimenteerijate pärusmaaks, kuid seal on ka tooteid, mis rõõmustavad vanemaid daame. Karajal on ka kelmikad küünelakid, kuid sellest kirjutan mõnel teisel kommipäeval.

Kas Sina oled Karajaga kokku puutunud? Kui tead midagi, ära jäta enda teada, postita see minu kommentaariumisse.

Ah jaa. Pildistasin meie tänased kommid üles. Pean mainima, et roosas ja helerohelises paberis kommid olid kõige paremad. Mõistagi neid enam pole.

Jumalik jume porgandiõlist!

Selle sissekande pühendan Marja Entrichi porgandiõlile. Kui sa mõtled mõnel lootusetul päeval peeglisse vaadates, et kuhu su jume on kadunud ja miks sa nii loppis oled, siis proovi Marja Entrichi porgandiõli.  

Minule tutvustas seda kuus aastat tagasi Ariel Klas, kes on ligi 18 aastat Marja Entrichiga tegelenud. Jaa, Ariel rääkis külmpressõlidest kirega ja hiljem tõdesin, et põhjusega. Tema sõnul võib Entrichi porgandiõli nimetada näonaha toiduks. See annab nahale A-vitamiini, mis omakorda reguleerib naha rasva toodangut, soodustab naharakkude uuenemist ja tasakaalustab nahka. Seda võib akne korral kasutada. 

Omalt poolt lisan, et porgandiõli lõhn on minu meelest taevalikult hea. Aga enne, kui sa plaanid seda osta, mine ja uuri poes seda väikest pudelit, sest lõhn, mis on ühele jumalik ei pruugi teise jaoks olla... noh mitte nii jumalik.   

Kuidas seda kasutada?

 
Mina panen peopesale oma päevase annuse kreemi ja lisan sinna kaks tilka porgandiõli. Kreemi kulub vähem ja näonahk saab õrna jume. Just sellisel aastaajal, kui ma näen ilma meigita välja nagu helesinine kartul, annavad need kaks tilgakest kreemis mõnusa jume ja veider... Aga see kumab ka puuderkreemi alt.  

Olen proovinud seda paaril korral ka öökreemi sisse sulatada, kuid aroom on nii tugev, et und ei tulnud. Pigem ongi see hommikune ärataja. 

See väike pudel sisaldab 15 ml porgandiõli ning sellest saab vähemalt pool aastat läbi. Porgandiõlis on lisaks porgandiekstraktile ka päevalilleõli, avokaadoõli, e-vitamiin, mineraalaineid, mikroelemente ja nisuidu ekstrakt. Midagi enamat tahta oleks ju patt.

Hind. Oeh, miks peab nendel asjadel alati hind olema? Pudelike maksab e-poes 24. 80.  

Uurisin, kas Facebookis on Eesti Marja Entrichile lehekülg loodud, sinna lisaksin küll heldelt ome like`i. Ette lõi hoopis Jaapani lehekülg, kuid pärast hoolikat otsimist leidsin Eesti netipoe lingi ja Entrich on Facebookis kenasti esindatud.

Pildistasin ka oma pudelit. Sinna on veel nädala jagu jäänud ...  

Kuna mul on plaan teha Marja Entrichi giveaway, siis liitu kindasti minu Facebooki leheküljega SIIT ja ole kursis Stellariumi uudistega. Võibolla võidad just sina endale ühel päeval pudeli porgandiõli? 

PS. Kui sind huvitavad looduslikud õlid, siis vaata ka postitust Tere, Talv! 

Minu päev Cosmopolitaniga

Märtsi Cosmopolitanis on lugu, kus räägin pisut sellest, kuidas minust sai "palavalt armastatud" seltskonnaajakirjanik. Rubriik "Sa tahad mu karjääri?" on alles uus. Läinud kuul avas selle värskelt Kudlnõelaga pärjatud moekunstnik Tiina Talumees.

Ajakirjanik Mari-Liis Helvik palus, et ma jagaksin ka mõned soovitused algajale reporterile. Üks, mida ma ütlesin, sobib ka siia blogisse: "Vaata filmi "Kõik presidendi mehed" ja ära lase end petta filmist "Saatan kannab Pradat"."

Mind meigiti  päris korralikult. Kuidas sa muidu ikka head pilti saad? Jagan neid fotosid, mida Mari-Liis klõpsis enne, kui tehti minust toretsev foto ajakirja. Meigi autor on Meelika Tammeveski ja ma soovitan teda soojalt. Kui pärast peeglisse vaatasin, ei tundnud end ära. Sealt vaatas vastu täitsa kena inimene...

Blogis oleva pildiseeria lõpetab Kaspar Saaremetsa ülesvõte, mis ei läinud küll ajakirja, kuid meeldis mulle väga. Aitäh kõigile, kes selle päeva nii toredaks tegid!

See on aga ülesvõte, mis ilmus Cosmopolitanis:

All About My Mother. And Blog.

 It's often said that all reasons should be sought from childhood. Perhaps even my beauty blogging. One of the earliest memories from my childhood has exactly to do with makeup: my mum is sitting on her bed, she is wearing tight black jeans and she is putting lipstick on. Sun is gleaming through the window and the world seems like such a safe place.

When I stay in that memory for longer, I remember my mum's long curly blonde hair, and a concentrated look when she's applying lip pencil.  I was always so proud of my mum when I was a child. As well as now. She was a model for Siluet and she was the model for a face cream in one of the first TV adverts in Estonia. She looks like a mixture of Jayne Mansfield, herself, and Marilyn Monroe. Always made up. Always elegant. Always with good posture. I never saw her in some home garment. Always a nice dress. When mum unexpectedly visits me and finds me in pajamas or a dressing gown in the middle of the day, her look says it all. And for mum I am going to post a photo that proves looking good can happen also in a dressing gown (and wearing heavy makeup...).

. have another memory linked to makeup. I remember I always looked really pale and skinny as a child. When we had guests, my mum would put a bit of red on my cheeks because she was tired of questions along the line "Why is your daughter so sickly pale?" and "Does the child eat at all?" I remember vaguely the powdery smell of that lipstick and my mum's cold hands when she applied it on my cheeks.  But next to all that makeup stuff, my mum has always been a superb gardener. A faithful gardener. I lived in a private house as a child, and my mum spent her free time spring to autumn in the garden. Her gardens resemble the idyllic scenes in Midsomer Murders (needless to say, minus the corpses).  

With a baggage of memories like these, I couldn't write anything less than a blog related to beauty. But I'm not just going to write about beauty products, but everything else that I find beautiful. Blogging about it is all the more interesting because beauty lies in the eye of the beholder!

Räägitakse, et kõiki põhjuseid tuleb otsida lapsepõlvest. Võibolla ka minu isu pidada ilublogi. Üks esimesi mälestusi lapsepõlvest on mul seotud just meikimisega: minu ema istub magamistoa voodil, tal on jalas kitsad mustad teksad ja ta värvib huuli. Päike paistab aknast sisse ja maailm tundub nii turvaline. 

Kui ma selles mälestuses rohkem viibin, meenuvad mulle ema pikad blondid lokkis juuksed ja keskendunud ilme, kui ta huulele kontuurpliiatsiga joont tõmbab.

Ma olin lapsena oma ema üle nii uhke. Ja olen praegugi. Ta oli Silueti modell ja reklaamis ühes esimeses Eesti telereklaamis näokreemi. Ta on välimuselt Jayne Mansfieldi, iseenda ja Marilyn Monroe segu. Alati sätitud. Alati elegantne. Alati sirge seljaga. Ma ei näinud teda mitte kunagi koduses kitlis. Alati korralikus kleidis. Kui täna ema ootamatult mulle külla tuleb ning mind keset päeva pidžaamas või hommikumantlis eest leiab, siis ütleb ta pilk kõik. Ema jaoks postitan siia pildi, mis tõestab, et ka hommikumantlis (ja tugeva meigiga...) võib vahva välja näha.

Mul on veel teinegi mälestus, mis seotud just meikimisega. Mäletan, et nägin lapsena alati hirmus valge ja kõhn välja. Kui külalised tulid, pani ema mu põskedele õrnalt punakat tooni, sest ta oli väsinud küsimustest: "Miks on tütar haiglaselt valge?" ja "Kas laps üldse ei söö?"  Mul on ähmaselt meeles selle huulepulga puudrine lõhn ja minu ema jahedad käed, kui ta huulepulka mu põskedele pani.

Aga kogu selle meiginduse juures on mu ema olnud alati suurepärane aednik. Ustav aednik. Ma elasin lapsena eramajas ja mu ema veetis kevadest-sügiseni oma vaba aja aias. Tema loodud aiad meenutavad "Midsomeri Mõrvade" idüllilisi kaadreid (mõistagi ilma laipadeta).

Sellise mälestuste pagasiga ei saakski kirjutada midagi vähemat kui ilu teemadega seotud blogi. Aga ma ei plaani kirjutada mitte ainult ilutoodetest, vaid ka kõigest muust, mis on minu meelest ilus. Blogi pidamise teeb iseäranis huvitavaks see, et ilu on alati vaataja silmades!