Pärast Stellariumi muutumismänge, kus olen poseerinud erinevate tumedate parukatega, on mulle soovitatud just musti juukseid ja küsitud, kas ma olen kunagi olnud ka tumeda peaga. Jah. Olen olnud.
Kuskil viis aastat tagasi otsutasin, et aitab blondist peast. Kui aus olla, on mul olnud alati nõrkus punapeade vastu. Mul on kaunis punapeast sõbranna, kellest ma olen põgusalt oma blogis varem kirjutanud. Mulle meeldib Rene Russo filmis "Thomas Crown Affair" ...
... ja kes saaks vaadata mööda nii võrratust olendist nagu seda on Bree Van de Kamp "Meeleheitel koduperenaistes"? Ma pole kahjuks viimaseid hooaegu vaadanud, kuid esimesed "Meeleheitel koduperenaiste" osad Bree`ga olid minu meelest lõbusad.
Seitse aastat tagasi sündis mulle tütar. Ta on tumedate juustega ja see pisike imeline olevus on mind minu üürikese elu jooksul kõige enam inspireerinud. Just temast mõjutatuna värvisin ma oma juuksed aastal 2008 tagasi tumedaks. Kahjuks pole mul sellest ajast palju fotosid. Kuid üks õhtu on mul hästi meeles. Ma käisin külas oma pikaaegsel sõbral Mart Sanderil ja ta leidis, et oleks õige aeg minust üks maal teha.
Nagu ülemiselt pildilt näha, oli Mardi juures pidu ja seal oli ka tema fotograaf. Mart arvas, et võiksin poseerida lambanahkade peal ja lugeda üht kirja. Täpselt nii mind tol õhtul üles pildistati. Siin on foto, millest sündis maal. Üks väheseid pilte, mis on minust tumeda peaga tehtud.
Lõpuks sündis sellest maal "Another Love Letter", mis rändas terve aasta Mart Sanderi portreede näitusel. Mul on põgusalt meeles, et Mardile, kes mind aastaid ja aastaid tunneb, minu punakad juuksed ei meeldinud ja ta ütles, et teeb minust järgmise portree, kui olen taas blond. Näis-näis, millal see juhtub! Paar aastat hiljem värvisin end taas heledaks, kuid see on juba teine lugu. Kuid see maal "Veel üks armastuskiri" on väga armas ja ripub täna minu isa kabinetis ning meenutab mulle päevi, mil olin tumeda peaga. Aitäh Sulle, Mart.
Nagu ülemiselt pildilt näha, oli Mardi juures pidu ja seal oli ka tema fotograaf. Mart arvas, et võiksin poseerida lambanahkade peal ja lugeda üht kirja. Täpselt nii mind tol õhtul üles pildistati. Siin on foto, millest sündis maal. Üks väheseid pilte, mis on minust tumeda peaga tehtud.
Lõpuks sündis sellest maal "Another Love Letter", mis rändas terve aasta Mart Sanderi portreede näitusel. Mul on põgusalt meeles, et Mardile, kes mind aastaid ja aastaid tunneb, minu punakad juuksed ei meeldinud ja ta ütles, et teeb minust järgmise portree, kui olen taas blond. Näis-näis, millal see juhtub! Paar aastat hiljem värvisin end taas heledaks, kuid see on juba teine lugu. Kuid see maal "Veel üks armastuskiri" on väga armas ja ripub täna minu isa kabinetis ning meenutab mulle päevi, mil olin tumeda peaga. Aitäh Sulle, Mart.
Naljaks... sel neil fotodel ja maalil näed sa välja hoopis teistsugune. Justkui naine, kes on ülimalt küps, tõsine, kaalutletud, reserveeritud... ma ei tea, kas see ongi mingi faas, mille kõik emad alguses läbi elavad, et siis mõne aja pärast enda juurde tagasi tulla. Igatahes, blond sina on kuidagi kelmikam, salapärasem ja flirtivam. Justkui kaks täiesti erinevat inimest.
ReplyDeleteAga need tähelepanekud on siiski ainult piltidest tekkinud emotsioonid, eksole.
Jah Kristina, nii tõesti näib ja tundub mullegi, et emadus muudab. Kuid ... Nendel piltidel olen ka pisut lopsakam, kui see on nüüd õige sõna. Täna olen jälle veidi kõhnem. Eks blogi on ka mu tuju tõstnud ning sealt see särtsakus. Sinu kommentaar on nii sügav ning tore. Aitäh ja ilusat sügist. Loodame, et tuleb vananaiste suvi :)
ReplyDeleteOn tõesti nagu erinevad inimesed, aga mulle meeldid brünetina ka väga-väga! Eriti sellel kirjaga fotol oled nagu vana aja Hollywoodi staar!
ReplyDelete