Augustikuu ajakirjas Anne & Stiil räägin muusikast, mis on mind mõjutanud. Oma blogis pole ma varem muusikast kirjutanud, kuigi just muusika on see, mis mind iga päev saadab ja aitab meeleolu luua.
Annes & Stiilis peatun filmimuusikal. Mulle meeldib enamasti muusika koos filmiga, mistõttu mängib mul kodus enamasti lemmikplaadi asemel hoopis film. Pole siis ime, et mõnda linateost olen vaadanud (loe: kuulanud) sadu kordi. Üks selliseid filme on John le Carré "Vene Maja". Ma nii mäletan, kuidas vaatasin oma ema ja isaga seda filmi esimest korda. Meenub, kuidas ma selle filmi DVD ja soundracki Amazonist tellisin. Mul on meeles päev, kui selle filmi soudtracki Moskvasse endaga kaasa võtsin, et endale õige meeleolu luua ...
Teine minu suur armastus on John le Carré raamatu põhjal vändatud film "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk", mis mõni aeg tagasi ka Eesti kinodes jooksis. Tegelikult algas minu jaoks kõik hoopis le Carré samanimelisest raamatust, mida ma umbes kümme aastat tagasi lugesin ja mis mu hinge nii sügavalt puudutas. Pole siis ime, et mul oli seda filmi võrratult lihtne vastu võtta ja sellesse kiinduda. Muusika on vaimustav, näitlejad esmaklassilised (Gary Oldman, Colin Firth ja oeh ... Mark Strong!). Kõik on selles filmis nii ajastutruu. Ning milline muusika! Panen sulle siia filmi treileri. Ehk tekitab huvi?
Ma
olin varem lugenud John le Carré raamatut "Spioon, kes pääses külma käest"
ja viimase lehekülje märjaks nutnud. Sama lugu le Carré romaaniga
"Väike trummitüdruk". Ja siis asusin selle spioonitriloogia juurde, mis on ülimalt kaasahaarav. Ühe sõõmuga neelasin raamatu "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk", kuid triloogia teist romaani "Õilis koolipoiss" olen alustanud kaks-kolm korda ja pole seda kunagi lõpetanud. Ehk pole õige aeg?
Küll aga lugesin teise sõõmuga läbi raamatu "Smiley meeskond". Mind huvitab, kas Gary Oldmani kehastuses George Smiley tuleb veel tagasi kinolinale? Ma väga loodan. Muide, mul on komme oma asjadele nimesid panna ja minu ustav jalgratas kannab juba kümme aastat nime George Smiley. Siin on aga veel üks oivaline pala filmist "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk".
Teistest filmidest, millest räägin, loe ajakirjast Anne & Stiil. Ja kui sul on tuju, kirjuta Stellariumi kommentaariumisse mulle oma lemmikfilmidest ning muusikast, mis sind inspireerib. Kõige paremale kommenteerijale loosin välja puhast filmiklassikat.
kuna filmide vaatamiseks mul eriti aega ei teki, olen viimasel ajal pigem erinevate seriaalide ja nende soundtrackide austaja (neid on mõnus trenni tehes vaadata-kuulata). näiteks The Vampire Diaries'i muusikaline pool on alati täielik nauding. iga lugu läheb seda saatvate stseenidega suurepäraselt kokku. leidsin sealt ühe suure lemmiku: Florence + The Machine "Never let me go", samuti on väga hea Placebo "Running up that hill".
ReplyDeletekuna The Vampire Diaries on hetkel suvepuhkusel, olen vaadanud Switched at Birth'i ja ka selle muusikaline pool on mulle sümpatiseerima hakanud. aga siiski, filmide poole pealt meenub Donnie Darko ja selle soundtrack (ülimalt mõnusad 80ndad!).
Maiken,
Maikeni blogi - part of me
Sa oled 34-aastane :O? Vau, ütleks, et äärmisel juhul 24-aastane.
ReplyDeleteVäga huvitav postitus.
http://beautyblogfromg.blogspot.com/
Tänan ilusa komplimendi eest.
DeleteNooh, minu filmimaitse pole just tüüpiliselt naiselik- meeldivad spiooni-, kriminaal- ja sõjafilmid ja seriaalid. Head ajaloolised filmid ja seriaalid ka. Seriaali puhul on mu piiriks u. 10 seeriat, peale seda hakkab juba venima nagu ila. Ja pigem inglise või prantsuse või vene kui ameerika. Paar naiselikku lemmikfilmi, mida võin ikka ja jälle vaadata, on mul läbi aastate ikka ka nagu `Amelie` ja `Šokolaad`. Viimase aja parimaks vaadatud filmiks on venelaste Bulgakovi järgi vändatud `Valge kaardivägi` ja unistan kohe-kohe esilinastuva `Palgasõdurid 2` vaatamisest. Kristalselt aus olles pole filmimuusikale eraldi tähelepanu pööranud, pigem on see sobiv ja maaldiv taust sündmustikule. Seega on mul veel arenemisruumi. See filmimuusika, mille Sa siia üles panid, meeldis küll väga.
ReplyDeleteMonika
levinski@hot.ee
http://www.youtube.com/watch?v=9J1OcKd_Dqw
ReplyDelete:)
Minul jälle on tihti "kummitamas"filmimuusika filmidest"Kariibi mere piraadid",see on niivõrd hea muusika,mis on mind absoluutselt ära võlunud.Ei tea,kas olin eelmises elus piraat,sest piraaditeema läheb mulle kogu aeg peale,naeran siin,et kas 80 aastase vanamutina ka või,et ma ei saa sellest lahti,ega taha ka.Väga väluv ja hea muusika nendele filmidele.Ja loodan,et teevad ka edasi neid,sest J.Depp paistab ka nendest jätkuvalt huvituvat.Eesti filmimuusikast meeldib "Hukkunud alpinisti hotell"ja S.Grünbergi hea muusika ja O.Ehala muusika lastefilmile "Nukitsamees".Neist ma ka ei tüdine,huvitaval kombel.Tegelikult,tõele au andes,ongi just filmimuusika see,mis võlub jäägitult.Vähemalt mulle tundub nii.Aga ilusat suve jätku meile kõigile siis!
ReplyDeleteElu ilma filmimuusikata ei oleks elu...:) Ma olen alati mõelnud enda tegemiste ja toimetuste taustaks soundtracki taustaks. Ning kirjutamine kukub hästi välja vaid tänu muusikale. Jumalikud soundtrackid on minu arust järgmistel filmidel "The Secret In Their Eyes", venelaste "Kolm musketäri", "Braveheart", "Gladiaator", "Desperado", "Pulp Fiction", "Siberi habemeajaja", "Inglite linn", "Arabella mereröövlitütar" (See koht, kus pendel peatub...), "Viimne reliikvia", "Crash", "Tuulest viidud", "Closer", "1+1","Dirty Dancing", "Two Moon Junction", "Magnoolia", "The Constant Gardener" (eriti Ayub Ogada - Kothbiro), "American Beauty", "The Hurricane", "Inglise patsient", sarjadel nagu "Wikmani poisid" (Jumalik Sven Grünberg!) "X-files", "Grey anatoomia", "Miami Vice", "Kättemaks", "Being Erica", "Californication" ja "Bones" - ma olen tänu nendele sarjadele avastanud terve rea uusi artiste nagu näiteks Sebastian Pigott (Kanada laulja, kes ühtlasi ka näitles Being Ericas) või One Eskimo (Bones) või Dan Wilson (Californication). "Kättemaksu" 1.hooaja viimane episood koos Florence+Machine'i "Seven Devilsiga" on aga lihtsalt täiuslik. Nagu ka "Bonesi" 5.hooaja viimase episoodi lõpustseen One Eskimo "Kandiga".
ReplyDeleteüks minu lemmikumaid filme on "Great Expectations", kus üks peaosalisi on Gwyneth Paltrow. eriti meeldib mulle selle filmi juures Gwynethi tegelaskuju riietus - see on läbi terve filmi valdavalt rohelistes toonides. minumeelest sobib roheline blondidele lihtsalt võrratult.
ReplyDeleteviimasel ajal olen hakanud kuulama erinevat klassikalist muusikat, seda eriti siis kui on mõni süvenemist vajav töö teha või kui tuleb koristada. süvenemise puhul klassikaline muusika kuidagi rahustab ega häiri, koristamise puhul annab see mulle mingi kummalise power'i ja töö lausa lendab käes... veidike imelik aga selline "faas" mul hetkel muusikaga on :)